Minu Tai saared. Rööprähkleja rahunemiskatse. Annela Laaneots

Чтение книги онлайн.

      Täna kuu aega tagasi jõudsime Phuketile.

      Istume Patongi rannaäärse Starbucksi väliterrassil, kõrval on Häagen-Dazsi kohvik, kust tõime väga head jäätist. Vaade ookeanile. Päike paistab. Ja ma saan aru, et kui reisida lastega, siis pole kuu aega mingi ajaühik. Kõik võtab nendega koos lihtsalt nii palju rohkem aega. Kui oleksime vaid kaheks nädalaks tulnud, siis… oleksime siit juba ammu läinud. Ehkki alles praegu hakkab kätte jõudma hetk, kus tunnen, et olgu, jalad on maas. Vaataks äkki kaugemal kui Patongis ja Kata rannal ka ringi.

      Kui varem vaid kahekesi reisisime, oli täitsa võimalik teha nädalaga rohkem, kui oleme viiekesi jõudnud selle kuu ajaga.

      NAABRID, HULLUDEST UMBKEELSETENI

      Olen imetlenud siin kahte rühma naisi.

      Esiteks venelannadest vanaemad. Kübar peas ja õhuline läbipaistev suuremat sorti värviline sall – selline, millist turistidele siin tonnide kaupa müüakse – õlgadel, seisavad nad põlvini vees. Sel ajal kui lapselapsed neist paari meetri raadiuses Andamani meres möllavad.

      Lapsevanemad istuvad samal ajal rannatoolidel, loevad ajakirju või näpivad iPode-iPade. Sest neil on ju otpusk. Puhkus.

      Venelannad, väikeste laste emad, oskavad elada, nendin ma kadedalt.

      Ise olen rannas liival selitav, ent küünarnukkidele toetuv kullipilguga lapsevanem, kes oma kahe muretseva silmaga jälgib samal ajal oma kolme last. Või siis lainetes oma trioga loksuv või madalas vees liivakooke plätserdav ema.

      Teiseks mosleminaised. Ise pealaest jalatallani riides, osa isegi burkades. Istuvad rannas liival, sel ajal kui nende lühikestes ujumispükstes mehed sooja vette sumavad. Teevad oma sulistavatest meestest veel veepiiril piltigi.

      Oma mõnusid ohverdavad ju mõlemad – nii venelannadest babuljad kui islamiusulised daamid. Ent oma mätta otsast vaadatuna olen ikkagi pahasevõitu nende sulistavate meeste peale – mida sa tood oma naise merekaldale higistama ja oma lõbu pealt vaatama.

      On ju Eestiski islamisse üle läinud naisi… aga nemad on teinud seda tõenäoliselt ikkagi omal vabal tahtel. Malaisias, Penangil, millest kirjutan lähemalt edaspidi, kogesin pilti: mees ja naine sõitsid rikšas, naine mustas burkas, mis ka nägu katab. Naine oli ninapidi oma iPadis. Selline „tore“ kaasadevaheline ühise vaba aja veetmine värskes õhus paistis silma.

      Ka need burkades daamid siin Tai rannal, kui nad parajasti oma meest ei pildista, on nina- ja näppupidi nutiseadmetes. Ma nii tahan teada saada, millest ja kuidas nad seal räägivad. Minu oma lapsed aga sagivad kogu aeg rannas ringi, pole saanud rahulikku hetke, et üritada nendega jutule saada.

      Mind tegelikult huvitab füüsilisest palavusest enam see perest eraldi olek. Isegi ilmajäetus, mu arvates. Pere on koos puhkusel, ühed – lapsed ja mees – sulistavad vees ja ema vaatab alati vaid pealt. Selge on see – mis tahes sul siin kliimas seljas on, ikka on palav. Eks juhuse avanedes proovin ise ka kunagi burka ära. Mul oli USA ülikoolis kursus islaminaiste riietusest, sain arvestatud. Nii et teoorias peaksin olema üle keskmise, kui meelde tuletan.

      Kes on siinsed kohalikud elanikud? Nad võivad ju teenida leiba bensiinimüüjana (ei-ei, mitte tanklas, bensiin on alko-pudelikestesse valatud, sealsamas tänava servas rolleri rentinutele raudrestil müügiks) nagu see punaseks triibutatud juustega paarikümneaastane kutt me tänaval. Või siis müüa turul oma punnvõrri külge monteeritud „rändrestoranis“ kohalikku toitu. Ent kliendivabal hetkel on nemadki ninapidi tahvel- või sülearvutis. Mis maksab päris palju, kui arvestada nende sissetulekuid.

      Ei, ma ei imesta selle üle. Pigem meenub aastakümnetetagune kontekst, mil saapapaari ostmiseks pidi mitu kuud maal talunikest vanemate põllul tööd tegema. Siin on nutividinate hindade ja teenistuse suhe praegu umbes sama. Moodne Tai.

      Kohalikud on väga töökad. Tööpäevad algavad varahommikul, mil pole veel nii palav tööd teha, ning lõpevad hilisöösel vastu varahommikut. Seetõttu ei peaks imestama, et kõikvõimalikud kohad nagu näiteks massaažipaviljonide tühjad madratsid rannas, võrkkiiged söögikohtades on ka päeva ajal tukkuvaid kohalikke täis. Millalgi peab inimene ju magama. Kui meie jagame ööpäeva töiseks päevaks ja öiseks puhkuseks, siis minul tekkis küsimus, millal turismipiirkondades töötavad kohalikud puhkavad. Tundus, et nad töötavad peaaegu ööpäev läbi ja puhkavad tunnikese-paar siis, kui mahti on. Olgu siis keset päeva, kui turistid on rannas melanoome hankimas, või laisal pärastlõunal, kui päevamelu on läbi saamas ja õhtune pillerkaar pole veel alanud.

      Meie laste lemmiksmuuti müüja alustab päeva varavalges puuviljapoes ja lõpetab päeva öö hakul turul smuutisid tehes. Nii seitse päeva nädalas. Üle 12tunniseid tööpäevi teevad ka puuviljamüüjad meie tänaval. Ja paljud veel… Eks mu enda puhul on muidugi ka probleemne – millal ma mõtlen töömõtteid ja millal on vaba aeg. Aga erinevalt tailastest pole ma selleks ajaks ühe koha külge aheldatud.

СКАЧАТЬ