Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi.. Kristina Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üllatunult otsa, lootes, et kohe järgneb hüüatus „Nali!”, kuid noormehe pilk on ilmetult naelutatud mobiiltelefoni ekraanile. Hoopis Adrian turtsatab: „See on mingi nali!” Korteri eest, mis Eestis maksaks keskmiselt 800 eurot kuus, küsitakse siin kolm korda suuremat hinda!

      „Noh, siis ütleme, et kolm tuhat dollarit,” teatab noormees ülikiiresti vastuseks. Vähemalt on ta oma mobiiltelefoniga mängimise lõpetanud ja vaatab meile otsa.

      „Lähme siit minema. Seda ei saa tõsiselt võtta,” teatan Adrianile pahasel toonil ning hakkan ukse poole liikuma. Mulle ei meeldi, et meiega sellist lolli nalja tehakse. Kas ta tõesti arvab, et keegi on nõus selle eest nii suurt summat välja käima?

      Noormees ei üritagi meiega tingida, ajab ennast diivanilt püsti ja tuleb jalgu lohistades meie järel välisukse poole.

      „Kuidas see võimalik on, et ta lihtsalt lambist käib välja mingi hinna?” kommenteerin tänaval seistes Adrianile. Olen ikka veel veidi ärritunud. „Kus ta kujutab ette, et ta elab? New Yorgis?”

      „Ta lihtsalt vaatas, et lapsega välismaalased, järelikult pole seiklejad, vaid tulnud siia tööle ja ju siis jaksavad maksta,” arvab Adrian.

      Adrianil ongi õigus. Mõni aeg hiljem satun Hanois elavate välismaalaste suhtluskeskkonnas „New Hanoian”6 ühe siiakolimist planeeriva noormehe postituse otsa, kus ta muretseb selle pärast, kas firma makstava üürikompensatsiooni eest ikka õnnestub Hanois midagi korralikku üürida. Üürikompensatsioon on 3000 dollarit kuus! Tema naiivne küsimus tekitab tormi veeklaasis. Inglise keele õpetajad, seljakotiseiklejad ja muud meiesarnased hanoilased, kes üüriraha oma taskust maksavad, süüdistavad temasuguseid korporatiivsaadikuid Hanoi üürituru solkimises. Just selliste „üürikompensatsiooni saajate” tõttu on sõnavõtnute arvates välismaalastel väga raske leida viisakat elamist, mille eest ei pea hingehinda maksma. Kinnisvaraomanikud, kellele kohalik võim on (altkäemaksu abil) andnud loa üürida elamispindasid välismaalastele, teavad ilmselt üsna hästi, kui suured on keskmised „üürikompensatsioonid”. Kuna üüriarve esitatakse sageli otse firmale ja odavamat elamist üürides töötaja üle jäävat raha endale ei saa, pole Vietnamisse lähetusse saabunutel tihti ka soovi hinna üle kaubelda. See pole ju nende raha.

      Mõneks ajaks on mul majade vaatamise isu üle läinud. Internetikuulutustes kõiguvadki pakutavate elamispindade üürihinnad 1500 ja 3500 USA dollari vahel. See on kaugelt liiga kõrge hind meie rahakoti jaoks. Üha rohkem saab mulle selgeks, et nii nagu teised seiklejad, peame ka meie oma elamist ilmselt jagama kaasüürilistega. Aga kuidas leida kaasüürilisi?

      Appi tuleb taas „New Hanoian”, kus õhema rahakotiga inimesed endale kuulutuste kaudu kaasüürilisi otsivad. Saadan viiele kuulutajale vastused. Kaks meesterahvast vastavad eitavalt, kuna ei soovi väikese lapsega koos elada, üks on endale juba kaasüürilised leidnud ning üks ei vasta midagi. Avastan, et oleme Hanois üsna erandlikud tegelased, sest tavaliselt seiklejate hulgas lastega paare ei ole. Ühiselamist nähakse ette üsna rajuna: sagedased peod, öised kitarritinistamised, ei mingit kohustust koristada ühiskasutuses olevaid ruume. Lastega kolivad Hanoisse tavaliselt pered, kellel on „üürikompensatsioon”, ja nemad kaasüürilisi ei vaja.

      Kuid meil läheb siiski õnneks. Ühel päeval leian oma postkastist kirja kelleltki Laurah’lt, kes teatab, et talle väga meeldivad lapsed! Laurah teeb ettepaneku juba samal õhtul tutvumiseks kokku saada. Kohtumiseks on ta valinud Hispaania restorani.

      Laurah näeb välja täpselt selline, nagu ma teda emotsionaalse ja sooja kirjastiili põhjal ette kujutasin: pikkade lehvivate pruunide juustega, kandadeni ulatuvas lillelises sitskleidis, kaelas lehvimas elegantne lumivalge sall. Temas on midagi hipilikku ja samas ka midagi diivalikku. Vaatan teda ja mõtlen: ta ei meenuta mulle sugugi tüüpilist sportlikku T-särgis ja kõrbevormipükstes Kagu-Aasias seiklevat seljakotireisijat. Mis temasuguse lilleneiu küll siia Vietnamisse toonud on?

      Selgub, et ta on pärit USA läänerannikul asuvast Suure kanjoni äärsest linnakesest Flagstaff.

      „Ma olen seal käinud!” hõikan vahele. Minu ja Laurah’ näost kiirgab äratundmist, justkui oleks ammused kodukülainimesed taas kokku saanud. Ma peatusin selles linnakeses lühikest aega oma ümbermaailmareisil. See, et Laurah on Flagstaffist, Eesti mõistes Kapa-Kohilast, muudab ta silmapilkselt mulle lähedaseks. Ma ju tean, kust ta tuleb, kus ta üles kasvas. Ma tunnen teda!

      Tellime Hispaania suupisteid tapas’eid ja veini ning istume aknaalusesse lauda juttu puhuma. Veini joome siiski vaid meie Adrianiga, sest selgub, et Laurah on täiskarsklane. Jutu keskel selgub ka, et Laurah usub jumalat, kuid ma ei hakka pärima, millist just. Pidusid ta meie majas ilmselt seega korraldama ei hakkaks, mõtlen endamisi ja liigitan selle omaduse pigem plusspoolele. Peagi selgub ka Laurah’ Hanois viibimise põhjus: Laurah on hariduselt lastepsühholoog ja Hanois tahab ta veeta aastakese inglise keelt õpetades ning selle kaudu vietnami lapsi ja noorukeid tudeerides. Ta andis hiljuti USAs oma kirjastajale üle raamatu käsikirja laste loovuse kujunemise ja arendamise teemal. Kopsaka ettemaksu eest ostis ta lennupileti Hanoisse. Lilleneiulik välimus on petlik, temas on siiski omajagu julget seiklejat, mõtlen.

      Restoran on rahvast täis ja väikest ruumi täidab mitmekeelne häältesumin. Külastajad on eranditult kõik välismaalased: kõrvallaudadest kostab prantsus-, hispaania- ja ingliskeelset juttu. Mul on tunne, et me võiksime asuda ükskõik millises Euroopa või Põhja-Ameerika linna restoranis. Hanoi oma tuututavate autode, kõlistavate jalgrataste ja tänavasöögiputkadega on meie ümbert haihtunud.

      Meie vestlus kulgeb restoraniõhustikuga samal lainel: vein voolab, tapas’e-taldrikud muudkui täituvad uuesti ja meeleolu on rõõmsameelne. Õhtu lõppedes tunnen, et klapime Laurah’ga väga hästi. Me lepime kokku, et üürimaja otsimist jätkame juba koos.

      Laurah’ kampalöömisest innustust saades teen järgmisel päeval spontaanse otsuse ja astun sisse kinnisvarabüroosse. Äri omanikuks osutub suur ja mehise häälega ameeriklane Tim, kes on Hanois juba 15 aastat elanud. Tim on joviaalne suhtleja, istub oma suure töölaua taga, jalad lauale tõstetud, ning jutustab meile nagu vanadele tuttavatele pikalt ja detailselt Hanoi kinnisvaraturust – palju luksust, aga ka palju halba kvaliteeti luksuslike hindadega. Mina noogutan kaasa ja muutun taas murelikuks. Kuid õige ärimehena ei taha Tim potentsiaalset klienti ära hirmutada ja muudab meeleolu kiiresti optimistlikuks: siiski, olukord olevat viimastel aastatel paranenud ja tema assistent Lĩnh leiab kindlasti just meile sobiva elamise.

      Väga elegantsesse seelikuga kostüümi riietatud, hoolitsetud soengu ja küüntega, suurepärast inglise keelt rääkiv nooruke Lĩnh kirjutab hoolikalt üles meie soovid – mitte liiga kallis, mitte liiga kaugel kesklinnast, soovitatavalt konditsioneeri, sooja vee ja köögimööbli olemasolu – ning lubab peagi tagasi helistada. Ta jätab väga professionaalse mulje ja mul läheb tuju kohe heaks, sest ma tunnen, et tema lahendab me koduotsimise probleemi.

      Paari päeva pärast istungi lapse ja Lĩnhiga juba taksos ning me sõidame mööda Hanoi linnaosasid ühest majast teise. Adrian on läinud mootorratast ostma ning Laurah’l on samal ajal tööintervjuu, nii on majade ülevaatamine usaldatud mulle. Kuid kõik majad osutuvad erinevatel põhjustel ebasobivaks. Ühes ei ole konditsioneeri ja õhk on umbne, hallitus vohab seintel, teine on pime ja rõske ja korraliku köögita, kolmas aga alles ehitusjärgus. Kui sõidame juba neljandat maja vaatama, jääb laps mu süles magama. Maja ees olles olen kahevahel: kas jätta laps taksosse magama ja vaadata maja rahulikult ilma temata üle või ajada ta siiski üles ning krabada unine ja jonniv laps kaasa. Lĩnh üritab mind veenda, et kuna taksojuht on tema isiklik tuttav, on täiesti ohutu laps üksinda taksosse jätta. Kaalun võimalikud riskid peas kiirelt läbi – taksojuht võib ju lapsega lihtsalt СКАЧАТЬ