Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi.. Kristina Kallas
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi. - Kristina Kallas страница 10
Название: Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi.
Автор: Kristina Kallas
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949479962
isbn:
Viimasel korrusel on tavaliselt terrass ning igast majast avastan ka altariruumi. Tavalise magamistoa suurusesse ruumi on ehitatud vastavalt pere jõukusele kas suurem või väiksem puidust, inimesekõrgune ja kenasti nikerdatud altar. Altarid näevad välja nagu kaminad, mille simssidele on asetatud esivanemate fotod, ümbritsetud banaanide, pomelote, küpsisepakkide, õlle- ja Coca-Cola pudelitega.
Uurin Lĩnhi käest minule müstilise püha katusekambri kohta: „Lĩnh, kas pererahvas käib siin tihti palvetamas?”
„Ei, üksnes pühade ajal,” vastab Lĩnh mulle justkui möödaminnes ning jätkab maja omaduste tutvustamist. Mul on keelel veel mitu küsimust: „Miks on altariruumid kõrgel katuse all?”
Selgub, et mitte alati ei ole siiski nii – vanades madalates talumajades on nad hoopis välisukse ees kõige alumisel korrusel või maja kõige tagumises ruumis.
„Aga miks on altari peale asetatud banaanid, kommikarbid, ning Coca-Cola ja õllepudelid?”
„Need on annid.”
Ahah, polegi lihtsalt kaunistused, nagu ma arvasin. Ma vist olen ta juba ära tüüdanud. Lõppude lõpuks müüb ta maja ja mitte vietnami kultuuri. Ma tahaks veel pärida, miks just õlu ja Coca-Cola, kuid Lĩnh juba kiirustab treppidest alla ning on kuuldekaugusest väljas.
Altariruumide olemasolu ajab mind veidi segadusse. Vietnam on ju kommunistlik riik ja teoreetiliselt ei sobi religioosne ja kommunistlik maailmavaade kokku. Ka uuringu kohaselt peab enamik inimesi Vietnamis ennast uskmatuks: vaid kümme protsenti elanikkonnast peab religiooni väga oluliseks, samas kui peaaegu pooled vietnamlased ütlevad, et nad ei kuulu ühtegi kogudusse.7 Kuid esivanemate hingede eest hoolitsemist peetakse pühaks kohustuseks ja seetõttu peab igas majas olema altar, kus hinged andide järel saaksid käia. Pühade ajal viivad vietnamlased ande ka templitesse – sedasama pomelot, õlut ja Coca-Colat, et kindlustada hingedele rahu. Altaritel põletatakse valeraha, sest hingedel on samuti raha vaja. Tähtpäevadel tuleb ka kõiki esivanemate hingesid meeles pidada ning nendega altaril pidusööki jagada.
Aupaklikust esivanemate kummardamise kombest hoolimata muudavad nähtud elamised mind murelikuks. Kas ma olen valmis kolima majja, kus on vähe valgust, värv koorub hallitavatelt seintelt ning konditsioneer ja soe vesi on pigem erand kui reegel? Majad on küll hinnaklassilt sobivad, kuid köögid on imepisikesed ja koosnevad vaid väikesest pliidist ning selle kõrval olevast kraanikausist, või pole majas kööki sootuks ja süüa tehakse elutoas kardinaga eraldatud nurgakeses, meie mõistes kaasas kantava pliidi peal. Sellises olukorras kolme ja enama magamistoaga maju, kus duširuumid hallitavad ja pesumasinat asendavad pesukausside virnad, saab Hanois üürida ligikaudu 300 euro eest kuus.
Tagasi takso juurde astudes ütlen Lĩnhile, et ma pole majade olukorraga rahul, ning me otsustame koos, et järgmine kord uudistame kõrgema hinnaklassiga maju. Rõõmustan vaid selle üle, et takso tagaistmel magab lapsuke endiselt õndsat und.
Järgmisel päeval viib Lĩnh mind hoopis teistsugustesse majadesse. Värske remondi järele lõhnavates, peamiselt just välismaalastele üürimiseks mõeldud elumajades on kaasaegselt sisustatud köögid, pehme mööbel elutoas ning kausivirnade asemel on pesupesemiseks pesumasin. Lĩnh selgitab, et välismaalastele üürimiseks peab majaomanikul olema kohaliku võimu luba, mille hankimiseks tuleb korralikku pistist maksta, ning see koos kõigi mugavuste lisamisega lööbki hinna üles.
Minule tähendab see omakorda seda, et mugavamate elamistingimustega majade üüri eest peaksin kuus välja käima kolm korda suurema summa kui kohaliku elustandardi eest, 750–1200 eurot. Nii kõrget üüri me endale aga lubada ei saa. Teise päeva ringsõidu lõpus tänan Lĩnhi abi eest, kuid loobun majade vaatamisest.
Hotelli tagasi jõudes olen väsinud ja tusane. Vajun voodisse ja mõtlen kurvalt, et meil ilmselt tulebki igakuise üürina maksta oluliselt suurem summa, kui me Hanoisse sõitu planeerides arvestanud olime.
OMA KODU
Meie koduotsimise mure laheneb aga juhuse kaudu, nagu elus sageli juhtub. Veel enne Hanoisse kolimist saan „New Hanoiani” suhtluskeskkonnas jutu peale Annelryga. Annelry on oma perega, kuhu kuulub ka kaks väikest last, elanud Hanois juba üle kahe aasta ning on lahkesti nõus vastama kõikidele mu tüütutele ja kohati ka kindlasti naiivsena näivatele küsimustele: kas lapsed võivad Hanois kraanivett juua? Kas mähkmeid saab poest osta? Kuidas on lood arstiabiga? Kas lapsed on tihti haiged? Kas lapsevankrit on mõttekas kaasa võtta? Kas Hanoi talv on hästi külm ja kas ma pean paksu jope ja kindad lapsele kaasa pakkima?
Olen Annelryle nende virtuaalsete vestluste eest väga tänulik ning ostan kodunt tänutäheks kaasa karbi šokolaadikomme. Hanoisse saabudes helistangi Annelryle, et temaga kohtuda ja kommikarp üle anda… ning ta kutsub lastega mind endale külla.
Annelry kodu leidmine võtab natukene aega, sest taksojuhil pole Hanoi tänavanimedest õrna aimugi. Maja asub umbes kuue kilomeetri kaugusel kesklinnast Tây Hồ järve põhjakaldal. Välismaalaste Tây Hồ linnaosani on siit kilomeetrike maad lõunasse ja sama kaugele põhja poole jääb teine välismaalaste rajoon Ciputra. Kuid maja ise asub niinimetatud puhtalt vietnamlaste kvartalis. Annelry tuleb mulle põiktänava algusesse vastu, sest sealt edasi takso enam sõitma ei mahu. Tänavanurgal kohtudes olen esimesel hetkel kohmetunud, sest mulle on vastu tulnud 30. aastates lühikest kasvu mustanahaline naisterahvas. Kohata mustanahalist Vietnamis on sama tavatu kui mõnikümmend aastat tagasi Eestis.
Kõnnime kitsast põiktänavat pidi maja poole ja Annelry räägib, et ta on pärit Lõuna-Aafrika vabariigist, kuid abielus USA kodanikuga. Tema abikaasa on USA sõjaväelane, kelle tööks on otsida Vietnami sõjas kaduma läinud ameeriklasi. Sõja lõppedes olevat selliseid missing in action8 sõdureid olnud ligikaudu 2500 hinge. Praegu, 33 aastat pärast sõda otsitakse muidugi jäänuseid, sest mehi endid enam elavate kirjas pole.
Jõudnud põiktänava lõppu, avab Annelry kõrge raudsõrestikust värava ja me astume hoovist otse elutuppa. Maja tundub mulle väga suur: sel on kolm korrust, neli magamistuba, kolm vannituba ning katuseterrass koos selle vastas oleva kohustusliku altariruumiga. Terrassilt avaneb vaade kaunile Tây Hồ järvele. Maja asub eraldatuses põiktänava lõpus, on mõnusalt päikeseline ja täis soojust ning valgust. Vestleme Hanoi elust ning ma küsin nõu ka koduleidmise kohta.
„Aga me kolime nädala pärast USAsse tagasi ja see maja on üürimiseks vaba. Oled ehk huvitatud?”
Muidugi meeldiks mulle elada selles ilusas suures majas, kuid ma olen elamisi juba piisavalt näinud ja kahtlen siiralt, kas meie rahakott sellele peale hakkab.
„550 dollarit kuus on üür,” lisab Annelry justkui mu mõtteid lugedes. 400 eurot! Ma ei usu oma kõrvu! See on summa, mis Laurah’ga jagades tuleb isegi väiksem kui üüriraha, mida me olime Hanoisse sõites planeerinud!
„Jaa! Muidugi olen ma huvitatud. Me võtame selle!” Ma olen nii elevil. Lõpuks ometi on kodu leitud! Alles sekund hiljem tuleb mulle meelde, et Adrian ja Laurah pole ju maja veel üldse näinudki.
„Miss СКАЧАТЬ
World Values Survey Vietnam, 2001.
(Sõja)tegevuses kaduma läinud. (inglise k)