Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi.. Kristina Kallas

Чтение книги онлайн.

      Oktoobrinädal on olnud aga mõnusalt-parajalt soe ja päikeseline ning Hanoi elurütmiga harjumine on meil kõigil kulgenud probleemideta. Veedame päevi laisalt linnas ringi jalutades ja uue kodulinnaga uuesti tutvudes. On olnud hea rahulik aeg ja nüüd järsku see vihmasadu – jahe, katkematu. Muudkui sajab ja sajab lõpmata.

      Hommikusöögiks alla fuajeesse jõudes tunnen siiralt kaasa välisukse ees kobaras seisvatele turistidele, kes vaatavad nõutute nägudega üha kestvat vihmasadu. Nemad on siia tulnud ju vaid paariks päevaks, heal juhul nädalaks, maksnud kallist hinda selleks, et vaadata ära kõik jäädvustamist väärivad kohad Hanois ja saada päikesest põletatud. Säh sulle siis sooja sügispuhkust!

      Samal ajal kui hiiglastena tunduvad suurte õllekõhtudega turistid mööda hämarat hotellifuajeed rahutult edasi-tagasi tatsavad ja üksteisega elavalt vihma üle arutlevad, kükitavad nende pisikesed ja kõhnukesed vietnamlastest giidid stoilise rahuga uksepakul ja vaatavad õue. Nende näoilmest peegeldub rahulikkust, ei mingit närveerimist selle pärast, et ekskursioon on vihma pärast tõenäoliselt ära jäämas. Üks lühikeste linaste pükste ja kümne eri suuruses taskuga vestiga vanem meesterahvas, mütsilätu päikesepõletuse eest valmilt peas ja suur fotokaamera ümara kõhu peal, üritab vietnamlasest giidilt päevaplaani muutuste kohta selgitusi saada.

      „Oh, küll alles ladistab!” kuulen härrasmeest tugeva prantsuse aktsendiga inglise keeles kurtmas.

      Armani võltsteksade ja valge T-särgiga pisike ning kiitsakas noormees vaid muigab malbelt, noogutab peaga ja pöörab pilgu taas tänavale vihma poole.

      „Mis ilmateade ka ütleb? Kaua see vihm kestab? Kas meile tuleb buss järele?”

      „Homme lõppeb. Homme on päikeseline,” vastab noormees veel kord malbelt naeratades.

      „Kuulsite, alles homme lubatakse vihmasaju lõppu!” hüüab turist oma reisikaaslastele prantsuse keeles üle kogu fuajee.

      „Kas meile tuleb buss järele?” kordab ta seejärel oma küsimust juba nõudlikumal toonil.

      „Jah,” teatab noormees ja, ilmselgelt häiritud turisti pärimistest, tõuseb püsti, kõnnib hotelli registratuurileti taha ning asub tütarlastega vietnami keeles lobisema. Rohkem küsimusi turistil ei tohiks olla. Kui ma ligi tund aega hiljem, pärast hommikusööki, fuajeest möödun, on turismirühm ikka veel seal. Kuid enam ei seisa nad ukse juures kobaras, vaid lösutavad toolide peal. Ka nemad on alla andnud.

      Lubadust, et homme enam ei saja, kuulen ma registratuuritüdrukute käest veel järgneval neljal hommikul. Neljandal korral saan aru, et vastus mu küsimusele on vaid viisakusžest ja mitte ilmateatest pärinev informatsioon. Vietnamlased ei jälgi ilmateadet – neid ei huvita see, kas vihm lõppeb homme või ülehomme. Nad ei kurda pea kunagi ilma üle ning nad ei saa pahaseks, kui ilm nende plaanid segi paiskab. Ilma muuta ei saa, plaane saab. Mis see teadmine, et homme enam vihma ei saja, ikka nii väga muudab? Kui teed on üle ujutatud ja kodust välja ei pääse, siis istutakse maja ees katuse all taburetil ja oodatakse rahulikult, kuni vihm lõppeb. Sest kunagi ta ju lõppeb niikuinii.

      Mind aga hakkab see vihm juba tusaseks tegema. Meil on plaanis jalutada mööda Hanoi linnaosasid ja kinnisvarapakkumisi uurida, kuid näib, et päev tuleb veeta hotellis. Pärast hommikusööki hotellituppa naastes ja akna all põrandal varahommikusest oluliselt suuremat veeloiku nähes hakkan juba aga lausa ärrituma. Nüüd enam ei tilgu, vaid juba voolab aknaraamide vahelt sisse. Akna alla lükatud voodi on samuti juba märg. Helistan registratuuri ja palun närviliselt, et saadetaks keegi põrandat kuivatama ja akent parandama. Rohkem kui märg voodi muudab mu tuju tusaseks väljavaade istuda päev läbi kitsukeses ja hämaras hotellitoas lapsega, kes on selles vanuses, kus ka minut kohapeal istumist tundub piinamisena.

      Pärast pooletunnist konutamist hotellitoas kolime lapsega koridori mängima. Veeretame põrandal mängukuulikesi, harjutame treppidest üles- ja allakõndimist, uudistame ja katkume potililli, vaatame aknast, kuidas vihma sajab ja sajab. Siis tuleb uni peale.

      Kuid pärast uinakut ei jää üle muud, kui tuleb minna õue, sest tubased mängud on ennast juba ammendanud. Jalutuskäigud teeme kiirsammul poest poodi ja kohvikust kohvikusse vihma eest varju liikudes. Ikkagi oleme hotelli tagasi jõudes märjad. Jalavarjud on läbi vettinud ja varusid rohkem kaasas ei ole.

      Vihma on sadanud katkematult neli päeva ja ma olen hotellist surmani tüdinud! Püüdes last lõbustada, sobivad mänguplatsiks nii koridor, fuajee kui ka söögisaal. Laps kujunebki kõikide hotellitöötajate lemmikuks ja aeg-ajalt pakuvad nad ennast vabatahtlikeks lapsehoidjateks – valgete juustega ja helesiniste silmadega laps on oma võõrapärasuses vietnamlastele huvitav. Lapse ümber toimuv hotellipersonali trall laseb meil natukene hinge tõmmata, hommikusöögi rahulikult ära süüa, meilid läbi lugeda ja internetist endale Hanoisse kodu otsida. Kõik muud kodu otsimise plaanid oleme viieks päevaks kalevi alla pannud.

      Üllataval kombel on Hanoi 4päevane vihm hea integratsioonikursus. Selgub, et troopilises Vietnamis ei paistagi alati päike läbi palmipuuokste ja mõnikord on ilm nii vastik, et kodunt välja ei saa. Järgnevatel kuudel kogen, et ilm võib minna veelgi halvemaks. Õpin vihma ladistamise ajal aega maha võtma, katuseräästa all passima ja plaanid mõneks ajaks maha matma.

      NATAŠA

      Neljanda vihmapäeva pärastlõunaks on veetase osal tänavatel tõusnud juba poolde säärde. Hanoi kanalisatsioonile käib mitu päeva kestev lakkamatu vihmasadu ilmselgelt üle jõu.

      Kahlame Adrianiga, kummiplätud paljaste varvaste otsas, lapsevankrit enda ees lükates läbi veeojade, et Natašaga kohtuda. Kuigi vesi on soe, ei meeldi mulle see olukord üldse: ma ei näe, mis on sogase vee all, ega tea, mille sees ma kõnnin. Hanoi tänavad ei hiilga just puhtusega ja nüüd katab neid ühtlaselt vesi, mis rämpsu ringi ujutab.

      Nataša on esimene pikemaks ajaks Vietnami pealinna elama kolinud СКАЧАТЬ