Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi.. Kristina Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei söö ja hotellis söögikeetmise võimalused puuduvad. Nii istungi hotellitoas voodi serval ja üritan süles igas suunas rahmeldavale lapsele purgist lõunasööki sisse sööta. Laps sipleb, vehib käte ja jalgadega ning püüab minema saada. Suppi läheb igale poole mujale kui lapse suhu. Mu rahulik meel on mind maha jätmas ja ma kuulen oma hääles närvilist tooni, kui last paigale sunnin.

      Võitlemine on kasutu, ohkan sügavalt ja annan alla. Mis on saanud minu hea isuga lapsest? Juba nädal aega olen temaga lõunasöögi ajal sellist võitlust pidanud. Südamesse poeb mure, kas laps saab ikka piisavalt süüa. Lapse olemisest küll ei saa välja lugeda, et teda nälg näpistaks või oleks alatoitlusest haigused külge hakanud, kuid nagu iga kogenematu ema, muretsen minagi alatasa, kui laps raamatusse kirja pandud söögikordasid ei järgi.

      Süüdistan lapse isutuses meie hotellielu, mis ei võimalda meil ise süüa teha. Taimaal valmistatud purgitoit talle ilmselgelt ei maitse. Pealegi, ainuke viis purgisööki soojendada on hoida purki kraanist jooksva kuuma vee all, kuid sel moel saan toidu vaid napilt leigeks. Paari päeva eest ostsin kohalikult turult beebitoitude soojendaja – sellise, mis peaks ühe minutiga purgisöögi üles soojendama. Kuid kohaliku turu tarvis toodetud üliodav Hiina soojendaja lakkab pärast kolmandat kasutuskorda töötamast.

      Kaua ma nii enam vastu ei pea. Laps toitub juba mitmendat päeva peaasjalikult aurutatud riisist ja mu hinge poeb mure tema toidulaua üksluisuse pärast. Seetõttu olen väga rõõmus, kui Nataša meid endale külla kutsub ja ma saan võimaluse tema korterhotelli köögis lapsele süüa teha. Suundun kohe turule värskeid puu- ja juurvilju ostma.

      Olen vanalinna kitsastel ja tiheda liiklusega teedel lapsekäruga liiklemisest loobunud ning seon poja kandekotiga kõhule. Suundume kesklinna suurimale turule, mis asub meie hotellist vaid paarikümne meetri kaugusel paralleeltänaval, kuid teekond kujuneb ajaliselt üsna pikaks. Valgete juustega rõõsa lapsuke tekitab kohalike seas palju elevust ja tähelepanu – tullakse pead silitama või muditakse tema paljaid varbaid.

      Olen selleks ajaks tähelepanu ja füüsilise kontaktiga harjunud, kuid esimesel korral, lennul Helsingist Guangzhousse, Hiinasse, kui üks hiinlannast reisija mult lapse sõna otseses mõttes sülest rabas ja teda musitama hakkas, tõmbusin ehmatusest ja ootamatusest krampi. Hirmu tekitas võõras olukord, sest olgem ausad, põhjapoolsemas Euroopas ei juhtu just tihti, et võõrad inimesed tänaval su last endale sülle paluvad ja musitama hakkavad. Lisaks oli ema mind murejuttudega ära hirmutanud. See sõbralik võõras naine küsis, kas ta tohib mu lapse viia oma sõbrannade seltskonda paar istumisrida tagapool. Ma nõustusin naeratades, ise ka ei tea, miks, sest ma ikka veel ei usaldanud teda. Istusin oma koha peal, kuid hinges rahu ei saanud – kontrollisin tagaridades toimuvat pidevalt, iga minuti järel. Adrian luges samal ajal rahulikult raamatut ja leidis minu rahutust kommenteerides, et ma olen paranoiline ja reageerin üle. Solvusin, kuid siis sain aru, et olen ise selle hirmu tekitanud, ja rahunesin vaikselt maha. Hiinas oldud nädala jooksul kordusid sellised stseenid restoranides, rongides, mänguplatsidel ja mulle sai selgeks, et suurt ohtu need siiralt rõõmsad võõrad mu lapsukesele ei kujuta.

      Hanois korduvad samasugused olukorrad kogu aeg – vietnamlased väga armastavad lapsi, kuid valgepäiseid ja sinisilmseid imikuid nad lausa jumaldavad. Hotellipersonal mängib meie lapsega iga päev: last nunnutatakse süles, pakutakse kõikvõimalikke maiustusi (seda mul küll hea meel vaadata pole, sest kaheksakuune titt ei peaks siiski veel kommi sööma, kuid viisakusest ei sega ma vahele), mõnikord viiakse ta endaga kaasa tagaruumidesse meie silma alt ära.

      Kui laps paaril esimesel korral silmist kaob, muretsen jälle ja käin piilumas, mis temaga seal tehakse. Alles hiljem suudan ennast talitseda. Tegelikult toob see võõraste huvi meie lapse vastu ka kasu: ootamatult tekib aeg, mida saab kasutada rahulikult söömiseks või raamatulugemiseks. Pojale näib võõraste seltskond alati meeldivat. Võib-olla on Natašal tõesti õigus, meil on vedanud, sest meie laps on väga kohanemisvõimeline.

      Jään ühe müügileti juures pikemalt seisma ja uudistan suurtesse riidest kottidesse hunnikutena kuhjatud maitseaineid. Mul pole vähimatki aimu, millega on tegu, kuid nende eredavärvilised kollased, punased ja rohelised kuhjad püüavad pilku. Ei tea kust ilmub meie ümber kolm keskealist lühikesekasvulist turumüüjat, kes tõmbavad mu tähelepanu maitseainehunnikutelt eemale. Naised räägivad läbisegi ja üksteise võidu, saan siiski hääletoonist aru, et nad pahandavad minuga, omal sõbralikul moel. Mida ma valesti tegin? Mis nad minust tahavad? Mul on tahtmine piiramisrõngast jõuga läbi murda.

      Üks naistest jookseb hetkeks teisele poole teed ja naaseb sealt, süles minu lapsega umbes samavanune pontsakas tüdrukuke, kellel on kampsun seljas ja müts peas. Kas see laps pole mitte liiga paksult riides, väljas on ju ometigi ligi 30 kraadi sooja, mõtlen. Väiksekene on minu ja mu lumivalgete juustega lapse nägemisest ehmunud ja vaatab meid tardunud pilguga, justkui mitte uskudes seda, mida näeb. Ega ta vist pole kunagi nii valget inimest näinud.

      Mulle demonstreeritakse tüdrukukese jalavarjusid. Ahsoo, asi on siis selles, et minu lapsel on paljad varbad! Kuid jällegi, väljas on ju ligikaudu 30 kraadi sooja! Teie laps on üle riietatud, mitte vastupidi! Vietnamlannad jäävad siiski endale kindlaks, et laps ei tohiks olla paljajalu. Kiiresti sõlmitakse viisutaolised riidest papud tüdrukukese jalast ära ja topitakse minu lapsele.

      „No, no,”4 püüan viisakalt keelduda, naeratades sõbralikult. Iseenesest ju väga armas neist, kuid ma tõesti ei arva, et mu lapsel on oht külmetuda. Minu keeldumisest ei tehta välja, laps saab Vietnami viisud jalga ja tüdrukuke viiakse tagasi üle tee asuvasse majja.

      Saan hiljem teada, et novembrikuu on vietnamlastele juba talvekuu. Murdepunkt niinimetatud suve (ehk siis märja aastaaja) ja talve (ehk kuiva aastaaja) vahel läheb just oktoobri ja novembrikuu vahelt. Kuna siin Põhja-Vietnamis on olemas ka omamoodi sügis, kui kraadiklaasinäit langeb küll alla 30 soojakraadi, kuid külm siiski veel ei ole, on ametlikult käibel olev kaheks hooajaks jaotumine pigem Lõuna-Vietnami kliimavöötmele omane. Ja nõnda ongi, et kui oktoobris on lühikeste varrukatega T-särk ning beebi paljad varbad veel aktsepteeritavad, siis on vaat et kalendrisse kirjutatud, et 1. novembrist tuleb selga ajada kampsunid ja jalga sokid, olenemata välistemperatuurist, sest käes on talv.

      Jõuame Nataša juurde, ühte Hanoi arvukatest korterhotellidest, juba pimedal õhtutunnil. Need majutusärid asuvad Hanoi kõrgeimates ja uhkeimates tornmajades ning nende klientideks on peamiselt just siia elama tulnud välismaalased. Kuigi lääne inimese jaoks on tegemist keskmiste elamistingimustega, tunduvad korterid Hanoi oludes lausa luksuslikena. Vietnamlaste elamistest erinevalt on neis suured vaipkattega toad, pehme elutoamööbel ja täisvarustusega köök. Väidetavalt hakkasid sellised luksuslikud majutused Hanoisse kerkima 1990ndate teisel poolel, kui pärast Vietnami avanemist välismaailmale tekkis vajadus majutada riiki välisinvesteeringuid toovaid võõramaalaste peresid. Üleilmastumine on Hanoi siluetti palju muutnud: punaseid katuseid ja eredavärvilisi maju on vähemaks jäänud, pilvedeni küünitavat betooni ja klaasi on rohkelt juurde tulnud.

      Korterhotellides elatakse ajutiselt, kuni leitakse pikemaks ajaks sobilik elamine, kuid olen kuulnud ka, et näiteks jaapanlased, kellele pilvelõhkujates elamine tekitab pigem koduse tunde, eelistavad neisse jäädagi elama. Korterhotellides elamine on ka omamoodi staatusesümbol: odav see ei ole ja seal elamine märgib, et ilmselgelt on tegu rikka rahvusvahelise ettevõtte või abiorganisatsiooni kõrgepalgalise töötajaga. Seljakotiga seiklejate õhuke rahakott veab välja siiski vaid kitsukese umbse hotellitoa hinna.

      Nataša istub mugavalt elutoa diivanil ja vadistab oma tavapärasel rõõmsal moel värskelt palgatud lapsehoidjast ja Hanoi-avastustest. Läinud on väsimus, rusutus ja ohked, asemele on tulnud taas seiklusjutud, seekord Hanoi retkedest. Nataša paiskab СКАЧАТЬ