Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi.. Kristina Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes on kogu meie jutuajamise vältel mänginud kolme lapsega. Ma ei ole lapsehoidja palkamise peale üldse mõelnud, see ei olnud meil plaanis, kuid luban järele mõelda.

      Meil on lõpuks ometi Hanois oma kodu – suur, valgusküllane ja kõigi mugavustega. Head aega, Green Tree hotell ja vanalinn, tere tulemast, Lạc Long Quâni tänav ja uued naabrid!

      MISS HẠNH

      Hanois lastega elavad välismaalased ei küsi meie käest „Kas te võtate endale lapsehoidja?”, vaid pigem hoopis „Kas te juba olete leidnud endale lapsehoidja?”.

      Nii iseenesestmõistetav on siin lapsehoidja palkamine. Kuid miks peaks vanemapuhkusel olev ema ja mittetöötav isa palkama endale veel lapsehoidja? küsiksid nii mõnedki ilmselt imestunult. Vasakliberaal minu sees pobiseb halvustavalt: kas see ei tundu mitte poosetamisena?

      Eks ta osaliselt seda ongi, kuid lapsehoidja teenus on lihtsalt nii odav, et ma ei suuda kiusatusele vastu panna. Peagi saab mulle ka selgeks, et lapsehoidja ei ole üksnes lapsehoidja, vaid ka peamine tugiisik, kes kogenematuid välismaalasi Hanoi elu seaduspärasustega kurssi viib. Seega, Hanois on võimalik muuta oma elu mugavaks ja palgata keegi, kes osa töid meie eest ära teeb. Niisiis, järgmisena toon välja põhjused, miks peaks palkama lapsehoidja (kokku pandud alati abivalmis Annelry nõuannete põhjal).

      Raha kokkuhoid. Kui minna ise turule toiduaineid ostma, saab hinnaga korralikult tüssata. Lapsehoidja (või teenija) toob söögi koju vaat et kolmandiku võrra odavamalt.

      (Noogutan siinkohal. Kui me veel hotellis elasime ja ma turult lapsele 10 000 dongi ehk 40 eurosendi eest kolm banaani ostsin, ei osanud ma kahtlustadagi, et olen üle maksnud. Hotelli registratuuritüdruk aga pööritas hinda kuuldes silmi ja teatas, et tema poleks eales üle 5000 dongi (20 sendi) maksnud. Kusjuures ma tingisin veel esialgu küsitud 15 000dongisest hinnast kolmandiku alla!)

      Närvirakkude ja veel kord ka raha kokkuhoid. Kui hakata gaasi-, vee- või internetifirmaga ise asju ajama, siis saab juurde salgu halle juuksekarvu, närvirakkude hävimise tõttu võib kaotada aastakese oma elust ja osa oma rahakoti sisust.

      Tuntuim trikk pidavat olema selline, et gaasifirma toob umbkeelsele välismaalasest kliendile näiteks pooltühja gaasiballooni. Kui gaas ootamatult nädala pärast otsa saab, siis saab klient aru küll, et teda on tüssatud, kuid teha pole midagi, sest oma umbkeelsuse tõttu on ta võimetu firmaga vaidlema. Vihastab, kirub ettevõtet oma elukaaslasele, kes kirub kaasa ja tõstab ärritustoone veelgi, tunneb end väsinud ja jõuetuna, aga järgmisel korral, kui saabub uus gaasiballoon, algab kõik otsast peale. Ka veefirma esitab kolmandiku võrra suurema arve, kui arvutus näitab. Välismaalane selgitab paberile sirgeldatud numbrite ja kurjade näoilmete saatel veefirma-tädile, kes tema ukse taha raha koguma on tulnud, et numbreid on väänatud (ikka kliendi kahjuks). Tädi teeb näo, et tema ei tea midagi, kuid ta ei lahku enne, kui nõutav summa on ära makstud.

      Veel on vaja lapsehoidjat närvirakkude taastamiseks. Teenuse alla käib ka kogu perele söögitegemine ja elamise koristamine, mis jätab piisavalt palju vaba aega lihtsalt majas vedelemiseks, raamatulugemiseks või linnaekskursioonideks.

      Kolmas põhjus on integreerumine. Lapsehoidja on ainuke inimene, kellel on piisavalt kannatust (ja varasemast kogemusest valmis vastuseid) vastata kõikidele naiivsetele küsimustele, õpetada mangokoorimist ning anda juhiseid hinnakauplemiseks. Seega, Hanoi lapsehoidja hoolitseb lapse eest, koristab, teeb süüa, käib turul, õiendab asju gaasifirmaga ja on tööandja tugiisik ning seda kõike vaid 70 euro eest kuus! Saan üle oma hirmust näida liiga väikekodanlik ja võtan koos majaga Annelrylt üle ka lapsehoidja.

      Esialgu ma siiski prouana käituda ei oska: teen lapsele ise süüa ja käin harja ning lapiga mööda maja ringi. Ma ei oska selle igapäevase neljatunnise „oma ajaga” lihtsalt esialgu midagi peale hakata. Lisaks ei ole lapse juurest äraminemine nii kerge, kui ma alguses arvasin. Miss Hạnh, kuigi usaldusväärse olekuga, on siiski kontvõõras ja ma ei ole seni oma lapsest just eriti kaua eemal olnud.

      Miss Hạnh ei aja mind ka otseselt minema, kuigi see võib talle veider (võib-olla isegi solvav) tunduda, et ma jätkuvalt ta ümber töllerdan. Kui kell kukub neli pärastlõunal ja miss Hạnh viisakalt kummardades lahkub, avastan, et ma ei lugenudki raamatut, mida plaanisin teha, või ei käinud kohalikul kangaturul suurepäraseid värve ja mustreid imetlemas, vaid hoopis poes, pesin nõud ära ja tegin süüa.

      Adrian suudab oma vaba aega palju oskuslikumalt kasutada: miss Hạnhi saabudes istub ta mootorratta selga, tõmbab kiivri pähe ja põristab tossupilve seest lehvitades minema. Ta on end kirja pannud Hanoi ülikooli vietnami keele kursustele, kuhu ta nüüd üle päeva suundubki. Miks mina temaga ei liitu? Ma ei ole suutnud ennast (veel) kuidagi motiveerida vietnami keelt õppima. Ma tean väga hästi, et keel on võti kohalike südametesse, kuid enne, kui ma asun teistega integreeruma, on mul vaja kõigepealt ennast leida siin uues kodus – kes ma olen ja mida ma siin teen?

      Kas ma olen turist, lihtsalt ajutine seikleja või siiski püsivamalt sisserännanu? Ma ei tea. Me kumbki Adrianiga ju tegelikult ei tea, kauaks me siia tulime. Vietnami keele õppimine tundub mulle väga suur hüpe sügavusse ja seda on minu meelest veel vara teha. Lisaks olen ma keelte õppimisel alati väga laisk olnud. Erinevalt Adrianist, kes võtab iga uue keele põhjalikult ette – kaevub grammatikasse ja kuhjab sõnaraamatud lauale, olen mina „keelekümbleja tüüpi” õppija – rääkima hakkan kuulates ja järele hääldades, sellistes olukordades, kus mul enam muud väljapääsu ei ole.

      Miss Hạnh on neljakümnele lähenev, pikakasvuline, kõhn, alati T-särki ja teksapükstesse riietatud, pikad mustad juuksed kuklale patsikummiga kinni seotud. Erinevalt teistest lapsehoidjatest ei räägi miss Hạnh inglise keelt, kuid selgub, et eriti palju suhtlemist ei tulegi ette. Miss Hạnh lihtsalt teab väga hästi, mida ja kuidas lapsehoidja tegema peab, ning mul polegi vaja selgitusi jagada. Ta on põhjalik ja korrektne. Mitte kunagi ei unusta ta midagi tegemata. Ta teab, millal ja mida peaks laps sööma, millal on tal paras aeg lõunauinak teha ja kuidas ta magama saada. Ta ei räägi peaaegu üldse, on äärmiselt tasase ja malbe olekuga, teeb kõike vaikselt ja rahulikult, ja tema samm on nii kerge, et tundub, justkui ta ei puudutakski maad. Kui ta koristab, siis ei sega see kedagi teist majas, sest teda on vaevu kuulda ja näha. Ta on tavapäraste, tänaval silma jäävate lärmakate ja kiirelt ringi siblivate vietnami turunaiste ja tänavakauplejate täielik vastand. Ka lapsega ta ei suhtle, võtab vaid õrnalt vaikides sülle ja ulatab supilusika suu juurde. Last ei paista vaikimine sugugi häirivat, ta ei jonni kunagi ja talle väga meeldib miss Hạnhi seltskond.

      Ma ei jõua pikkades e-kirjades oma Eesti-sõpradele miss Hạnhi ära kiita. Saan muuseas hiljem teada, et nimi Hạnh tähendab vietnami keeles „korralik” ja „hea käitumine”9. Oma lapsehoidjaid kiidavad taevani ka kõik teised Hanoi-tuttavad ja ma teen sellest järelduse, et vietnamlannad kuuluvad kindlasti maailma parimate lapsehoidjate hulka.

      Miss Hạnhi tunnihind on lapsehoidjate turul niinimetatud keskmine. Kuigi ta on juba oma karjääri algusest peale töötanud vaid välismaalaste peredes, ei saa ta küsida sama hinda, mida tema kolleegid, kelle tasu on 100–120 eurot kuus. Põhjuseks ikka inglise keele puudumine. Minule ei kujune see mingiks probleemiks. Ma ei ole võõraste inimestega suuremat sorti lobiseja tüüp ja mulle väga meeldib, et need neli tundi, mis miss Hạnh meie juures iga päev veedab, mööduvad pigem vaikuses tegutsedes ja mitte lobisedes.

      Keelehuvilise Adriani arvates on vastastikune umbkeelsus aga lausa kasulik, sest see СКАЧАТЬ