Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi.. Kristina Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ameeriklasi on terve meie maja täis!” kostab järsku mu kõrvu Nataša energiline hüüatus. Kui kaua mu mõtted juba omi radu on rännanud? Püüan uuesti vestlusega liituda. Elutoas on jutt liikunud Hanoi vaatamisväärsustelt USA ja Vietnami suheteni, Adriani lemmikteemani.

      „Ameeriklased on tagasi. Nüüd nad lapsendavad siin lapsi. Väga palju!” toob Nataša omakorda teemasse pöörde. Lugesin just hiljuti kuskilt, et igal aastal lahkub Vietnamist üksnes USAsse keskmiselt 500 last, kuid sellele lisaks on ka eurooplased usinad lapsendajad.

      „Just lõppes USA ja Vietnami vaheline lapsendamiste leping ja nüüd on nad tulnud oma lapsukesi ära viima, enne kui on hilja.”

      Kust ta seda kõike küll teab, mõtlen endamisi. Kuid teema on mulle huvitav – olen samuti märganud, et Hoàn Kiếmi järve ümber jalutab viimastel päevadel tavalisest rohkem välismaalasi, kellel on süles või kõhukottidesse peidetud vietnami beebid. Mõtlesingi just ükspäev neid vaadates, kuidas neid nüüd küll nii palju korraga on?

      „Minu hotell on lapsendavaid paarikesi täis. Nad peavad ju kolm nädalat lapsega Vietnamis elama, enne kui ta koju võivad viia,” toob Nataša asjasse selgust ning lisab, et tema korterinaabrid, keskealised ameeriklased Melissa ja David lapsendasid just äsja viiekuuse tütrekese.

      See, et Hanoi kesklinn on lapsendavaid ameeriklasi täis, on põhjustatud aga samuti rahvusvahelisest olukorrast. Nimelt just siis, kui me Hanoisse saabume ehk oktoobris 2008 teatab Vietnami justiitsministeerium, et ei pikenda USAga sõlmitud lapsendamiste lepingut. Põhjuseks tuuakse mingi hämav jutt juriidilisest segadusest rahvusvaheliste lepingutega. Kõik tulevased vanemad, kellele on Vietnamis laps juba välja valitud, saavad lapsendamisprotsessi lõpuni viia, kuid need, kes on alles lapse ootel, peavad lootused maha matma. Melissa ja David koos sadade teiste ameeriklastega kiirustasidki nüüd Vietnamisse, et enne lepingu lõppemist lastevanemateks saada.

      USA saatkond tuleb lagedale aga hoopis usutavama selgitusega: hoopis USA oli see, kes esimesena ähvardas lepingu katkestada. Vietnami lapsendamissüsteem olevat läbini korrumpeerunud – tegutsevat isegi beebide must turg! Terve võrgustik, kuhu kuuluvad lapsendamisagentuuride töötajad, lastekodude direktorid, sünnitushaiglate juhid ja ämmaemandad, külavanemad, politseinikud ja valitsusametnikud, lõikab kasu laste müümisest teadmatuses olevatele ameeriklastele. Lapsed saadakse tihti labase jõukasutamise või väljapressimisega: makstakse lastevanematele raha või petetakse maimuke neilt valedega välja; kasutatakse sundimismeetodeid või lihtlabaselt varastatakse.

      USA lapsendamisagentuurid maksavad kohalikele vahemeestele ligi 10 000 USA dollarit ehk umbkaudu 7500 eurot ühe lapse kohta, mis on riigis, kus suur osa elanikkonnast elab väiksema kui 150eurose aastasissetulekuga, üüratu summa. Siin näitab globaliseerumine oma tumedat palet, sest võimalus viiekümnekordne aastasissetulek teenida ahvatleb vietnamlasi oma lapsi maha müüma.

      Kas need on tõesti samad vietnamlased, kes lapsi vaimustunult nunnutavad ja võõrastele lastele hoolitsevalt oma lapse papud jalga laenavad? Kas vaesus tõesti laastab moraalselt nii tugevalt, et minnakse lastega kaubitsemise teed?

      Vietnami lapsed, vähemalt see osa neist, keda ähvardas lihtlabane mahamüümine, on kindlasti praeguse skandaali võitjapoolel. Samas nende potentsiaalsed uued vanemad, emotsionaalselt raskest protsessist ja ootamisest räsitud ning mitme tuhande dollari võrra vaesemad, pommitavad USA ametnikke oma palvekirjadega ja püüavad tekitada võimalikult palju meediakära, et sundida USA saatkonda väljastama laste kojutoomise luba. Mõned neist piiravad päevade kaupa USA Hanoi saatkonda ja kulutavad veel kümneid tuhandeid dollareid juriidiliste nõunike palkamiseks. Nii meeletu on nende soov lastevanemateks saada.

      Kui parafraseerida Stingi kuulsat laulurefrääni5, armastavad ju vietnamlasedki oma lapsi. Tegelikult ei ole olemas rahvaid, kes ei jumaldaks lapsi. Ma olen seda ju ise piisavalt näinud ja kogenud! Sellistel kultuuridel puuduks tulevik. Kuid ühtede laastav vaesus ja teiste ülevoolav jõukus põhjustab selliseid ebaeetilisi kauplemisi nagu ameeriklaste ja vietnamlaste lapsendamisäri.

      Siirast huvist Vietnami lapsendamisteema vastu vahetan Nataša vahendusel tema naabri Melissaga paar e-kirja. Mind huvitab kõik alates formaalsustest ja lõpetades emotsioonidega, mis värskeid lastevanemaid sellises ebaharilikus olukorras tabavad. Ma olen alati imetlenud inimesi, kes võtavad üle jõu käiva vastutuse ja lapsendavad, eriti välismaalt, võõrast keskkonnast ja kultuurist. Minu jaoks on need inimesed idealistlikud maailmaparandajad, kuigi võib-olla on nende tõelised motiivid seotud vähem maailmavalu ja rohkem enda isikliku valu leevendamisega.

      Melissa räägib üsna avalalt ja pikalt oma katsumustest, aga jagab ka palju praktilist infot. Ta soovitab mul minna lapsi vaatama mõnda Hanoi lastekodusse, kus nende elu pidavat olema „õudseimast õudsem”: vaesus, ruumipuudus, hooldamatus. Seda ma siiski teha ei julge, sest ma ei saa neid lapsi mitte kuidagi aidata. Ma ei ole selleks sammuks valmis.

      HANOI KODUD

      Meie arusaam Vietnamist kui odavast riigist osutub müüdiks, mis haihtub õhku kohe esimestel päevadel, kui me kodu otsima asume. Vaatan arvutiekraanilt ahastusega kuulutusi, kus kahetoalise korteri eest küsitakse ligikaudu sama palju kui Eestis ehk 450 eurot. Nagu mõni hetk hiljem selgub, on see veel üks odavamaid variante.

      Ühel päeval, umbes nädalake pärast Hanoisse saabumist, jalutame lapsega Tây Hồ järve kaldal. Mulle väga meeldib Hanoi järvede ümber jalutada, kuna siia ei ulatu linna muidu iseloomustav tihe liiklusmeri oma müraga. Juhuslikult märkan otse järve kaldal ilusat kõrget villat, mille väraval ripub ingliskeelne silt „Välja üürida”. Kuigi ma tunnen, et sellele majale meie rahakott peale ei hakka, teen siiski Adrianile ettepaneku sisse kaeda. Puhtast uudishimust.

      Ukse avab kõhnavõitu, vinnilise näoga, kuid vietnamlase kohta pikk noormees. Vanust võib tal olla kõige rohkem 25 aastat. Selgub, et üürida ei ole siiski terve villa, vaid üksnes kõige kõrgem, kolmas korrus. Teatame, et me soovime seda vaadata, kuid noormees ei paista olevat eriti entusiastlik. Kas ta professionaalne vaist ütleb, et me ei ole potentsiaalsed kliendid?

      Jalgu järel lohistades läheb ta oma esimesel korrusel asuvasse kontorisse võtmete järele. Vaatan samal ajal eeskoridoris ringi. Villa näeb seest välja nagu korterelamu. Koridorist vonkleb trepp ülemistele korrustele ja igal korrusel on kaks ust, mis ilmselt viivad korteritesse. Noormees tuleb võtmeid näppude vahel kõlistades tagasi ning kui olen lapse vankrist treppidest ülesminemiseks just välja võtnud, viipab noormees meile käega, et me läheks nurga taha – seal on isegi lift.

      Kolmandal korrusel on vaid üks korter, mis laiub läbi kogu korruse. Elamine on tõeliselt suur, kolme magamistoa, suure elutoa ja Hanoi standardite järgi väga avara köögiga. Vannituba on köögiga ühte mõõtu. Valgeks võõbatud seinad lisavad veelgi avarust. Valgust on korteris väga palju: suured aknad avanevad mõlemale poole maja ning järvepoolsel küljel viivad laest põrandani ulatuvad klaasuksed suurele rõdule. Vaade on siit kõrgelt suurepärane: kätte paistab kogu Tây Hồ järv ja selle vastaskaldal asuvad klaasist tornmajad. Üks nendest tuhandetest akendest on Nataša kodu oma – lehvitan mõttes talle üle järve.

      Kui suurepärased vaated ja avarad valgust täis ruumid kõrvale jätta, siis korter on üsna halvas seisus: toad on peaaegu mööblita, siia-sinna on justkui hooletult visatud üksikud kulunud mööbliesemed, laminaatpõrandaid katab paks tolmu- ja prahikiht, köögis on nii mõnigi kapiuks eest puudu ning vannitoast on keegi vannikraani koos osa seinaplaatidega minema viinud.

      Noormees ei viitsi müügitööd teha, vaid istub elutoas oleval ainukesel mööbliesemel, erepunasel diivanil, ning mängib ükskõikselt oma mobiiltelefoniga. Seisatan lösutava noormehe ees ja küsin, kui palju on selle СКАЧАТЬ