Minu Vietnam. Maailmakodanik, seljakott ja beebi.. Kristina Kallas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ näost näkku kunagi kohtunud, on mul kohtingu üle hea meel.

      Kokkusaamispaigaks on Nataša valinud Hanoi peamise turismimagneti – kesklinnas asuva veenukuteatri peasissepääsu. Traditsioonilise Vietnami arhitektuuriga, ülespoole kerkivate katusenurkadega hoone ees tunglevad turistide hordid, et näha oma silmaga ainulaadset vietnami rahvakunsti – nukuteatrit, kus kogu tegevus toimub veepinnal. Väidetavalt on see üsna vesine ettevõtmine alguse saanud riigi lõunatipust, Mekongi jõe deltast, kus kuiva pinnast ongi lavastuste etendamiseks raske leida. Täna saaks nukuteatrit teha muidugi ka Hanoi üle ujutatud tänavatel, nendin ma põlvini märgasid püksisääri vaadates.

      Nukuteatris on lava asemel rohelist vett täis lastud bassein. Näitlejad seisavad sirmi taga puusadeni ulatuvas vees ja juhivad pikkade vee alla peidetud pulkade abil puust nukke. Kuigi lood mängitakse ette vietnami keeles, on tegelaskujud nii karakteripuhtad ja tegevust saatev muusika nii ilmekas, et saab ka tõlketa aru, kes on hea ja kes on halb. Nagu rahvalugudes ikka, toimub võitlus hea ja kurja vahel, tegelaskujud on talupojad (just talupojad neid lugusid riisikülvi ajal jõedelta lompides igavuse peletamiseks etendasidki), sekka ilmub lavale ka mütoloogilisi tuldpurskavaid lohesid. Kõige paeluvam on see, et muusikat esitavad lava kõrval püsti seisvad Vietnami traditsioonilised ooperilauljannad chèo’d ning neid saadab trummidest, puukelladest, bambusflöötidest ja sarvepillidest koosnev orkester.

      Tänapäeval ei ole talupoegadel enam millegipärast aega või tahtmist nukuteatrit riisipõldudel etendada, ja nii on sellest vanast tavast saanud Vietnami üks olulisimaid turismisümboleid. Siin Hanoi kuulsas veenukuteatris toimuvad 15minutilised etendused iga päev katkematu jadana ning näitlejad jõuavad vaevu hinge tõmmata, kui uus turistide rühm on kohad sisse võtnud ning oma uudishimulikud pilgud vett täis lava poole suunanud.

      Lakkamatu vihm ei ole ka täna turiste teatrikülastusest eemale peletanud ja suured rühmad ummistavad sissepääsu. Jõuan just muretsema hakata, et kuidas ma Nataša siit rahvamassist üles leian, kui minu juurde astub keskealine pikka kasvu naisterahvas.

      „Privet. Kristina?”

      „Yes!” vastan ehmatades. Vene keele kuulmine üllatab ja ajab hetkeks segadusse. Olen Natašaga kirja teel seni suhelnud vaid inglise keeles, kuid on ju üsna loogiline, et Ukrainas üles kasvanud inimene oskab ka vene keelt. Ma olin selle lihtsalt ära unustanud. Olen ikka veel segaduses: kumma keele peaksin valima, kui oskan mõlemat keelt võrdselt hästi? Nataša lahendab dilemma ise, pöördudes minu poole vene keeles. Keelte tööjaotus kujunebki selliseks: kõneleme vene keeles, kirjutame inglise keeles.

      Tegelikult imestan ka Nataša vanuse üle. Ta on 43aastane. Ma kujutasin teda kaheksakuuse tütre Lidia tõttu ette nooremana. Seisame teatrimaja katuseräästa all ja ma olen ikka veel vait: püüan teistmoodi kujutluspildiga harjuda. Vaatan sügavalt otsa Natašale, kes juba vadistab elavalt lühikeste pausidega äsja vaadatud teatrietendusest:

      „Tead, see oli väga tore. Kas olete käinud? Ei ole? Peaksite minema.”

      Nataša jutu tempo on nii kiire, et ühe sekundilise pausi ajal torkan ruttu vahele, et me võiksime räästa alt mõnda siseruumi minna. Nataša nõustub ja jookseme ladistava vihma alt kiiresti läbi üle tee teatri vastas olevasse kohvikusse.

      Nataša on tumedapäine, lühikese poisipeaga, päevitunud ja sportliku olekuga, väga vahetu ja energiline. Ta räägib lühikeste lausetega ja palju ning on kõigest huvitatud. Selgub, et Vietnam ei ole esimene Aasia riik, kus ta oma mehega pikemat aega elanud on, kuid see on esimene riik, kus nad elavad koos lapsega. Nataša väidab, et lapsega võõrsilolek on hoopis midagi muud kui see, millega ta seni harjunud oli:

      „Kui mul veel last ei olnud, elasime Filipiinidel ja hiljem Indoneesias. Siis ma rändasin need mõlemad riigid, seljakott seljas, risti-põiki läbi. Ma matkasin üksi läbi kogu Kalimantani saare! See on üks suur džungel. Nüüd aga ei pääse ma lapsega kuskile,” vuristab ta, vahepeal lühikesi hingamispause tehes.

      „Ma usun, et lapsega on võimalik ka seljakotiga ringi rännata. Me just seiklesime läbi Lõuna-Hiina Hanoisse, oli igati tore. Ainult natukene liiga palav,” püüan ma Natašat ümber veenda.

      „No siis on teil lapsega vedanud. Lidotška küll ei lepi millegagi. Ei taha ta autotoolis ega kärus istuda, rääkimata pikkadest bussireisidest. Kus te praegu peatute?”

      Teen just suu lahti, et meie hotellist rääkida, kuid Natašat ei huvita see tegelikult üldse. Ta rändab oma jutuga juba tagasi lapse-eelsesse ellu ja loob meile kujutluspilte sellest, kuidas ta magas džunglionnides ja käis puude vahel turnimas nagu ahv, ning loetleb üha eksootilisemaid riike, kus ta oma mehe Geraldi töö tõttu viimased 20 aastat oma elust on elama pidanud. Viimane neist enne Vietnamit oli eksootiline Gabon, mille kohta muidu eksootikat väga nautival Natašal aga kiidusõnu ei jätku:

      „Gabonis elades olin ma juba lapseootel. Mind ajas seal kõik oksele. Nad on ju metslased, nad söövad toorest liha! Käisin turul ringi ja mul tuli jube iiveldushoog peale: neil ripuvad seal nülitud ja kärbseid täis papagoid ning šimpansid.”

      Kuulan kannatlikult ta rasedusaegseid üleelamisi. Ei mina ega Adrian pole viimase tunni jooksul just eriti palju sõna saanud. Aga Nataša on põnev isiksus ja mul on huvitav.

      „Lõpuks ma lihtsalt ei pidanud vastu ja sõitsin Austriasse ning Gerald jäi üksi oma projekti lõpetama.”

      Seejärel ohkab ta sügavalt ning kurdab juba mitmendat korda, et tema seiklejaelu on nüüdseks läbi, sest tal on nüüd laps. Ma ei taha sellega sugugi nõustuda. Mina küll ei näe suurt vahet, kas reisida lapsega või ilma. Hea küll, pidime valima kallima hotellitoa ja päris džunglisse metsikult seiklema ka ei läheks, kuid oma elamustejanu rahuldamiseks on ju nii palju muid viise, mida saab teha koos lapsega. Pealegi avaneb minu arvates maailm lapsega reisides hoopis teisest küljest. Vietnami puhul näiteks olen tunda saanud ülimat külalislahkust, mis mulle kui tavalisele seljakotirändurile eelmisel korral osaks ei saanud.

      Nataša aga muudkui ohkab ja paneb minu optimismi selle arvele, et ju meil on siis väga kohanemisvõimeline laps. Mul on tunne, et emaks saamine on talle raskelt tulnud, et elumuutus on olnud väga suur ja pigem see, mitte laps ise, põhjustab neid sügavaid ohkeid. Püüan teemat vahetada ja küsin, millega ta mees tegeleb.

      „Ta juhib Austria valitsuse tehnilise abi projekte arenguriikidele,” teatab Nataša ja hüppab jälle minevikku jäänud seikluste radadele. Seekord räägib ta meile õhinal sellest, kui laisad on filipiinlased ja kuidas ta nendega pidevalt tülitses. Siis aga kiidab juba oma uut kodulinna. Talle meeldib see, et Hanoi on puhas ja majandus on piisavalt arenenud ja et siin „ei ole kerjuseid ega leeprahaigeid tänaval”.

      Nataša on täis vastuolusid. Seikleja hing, kes on abielus tehnokraadiga, kuid kes on tänu oma mehe tööle saanud rännata maailma eri paigus. Samas meeldib talle puhtus ja kord ja ta elab Hanoi ühes luksuslikemas välismaalaste residentsis. Mulle aga hakkab ühe rohkem tunduma, et just see vastuolulisus aitab tal erinevates olukordades kohaneda – ta tunneb ennast hästi koduselt nii luksushotellis kui ka džunglis.

      Kuulame Nataša seiklusi veel tunnikese. Samal ajal avastab me laps neljakäpakil kõiki kohviku nurgataguseid ja veab meid Adrianiga seetõttu kordamööda vestlusest eemale. Lõpuks jätame Natašaga selleks korraks hüvasti ja astume tänavale värske õhu kätte. Väljas on juba pimedaks läinud ning vihma sajab ikka edasi. Kui ma vihmavarju oma pea kohal lahti teen, mõtlen, milliseid seiklusi tõotab tutvus Natašaga meile Hanois tuua.

      LASTE PÕLI

      Oleme Hanois olnud juba peaaegu kaks nädalat, kogu selle aja lapsega hotellielu elades. Üüripinna otsing on olnud seni edutu: СКАЧАТЬ