Slummidiplomaadid. Marina Elbasaar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ära, veri pritsis, röögiti nagu ratta peal ja sanitarid tõid patsiendid uimasena palatisse tagasi. Järgmine… Ja nii iga päev.

      Samal ajal kui Hella haiglas piinles, seksis peigmees Juss kingapoe müüjanna Tulbiga, sest Tulbi meenutas talle Tallinna filminäitlejannat Edithit, kellesse Juss juba aastaid armunud oli ja kes keeldus Jussiga seksimast. Tulbi ajas asja ära. Juss seletas Hellale, et Hella on tema maine ja Edith taevane armastus. Hella pidas seda naljaks. Loll.

      Hellale Tulbi meeldis. Ta oli rõõmsameelne ja aktiivne, õhetavate põskedega. Aga Hella ei teadnud, miks Tulbi Jussi nähes alati õide puhkes. Hella arvas, et Tulbi ongi selline. Ükskord võttis Juss Hella endaga kaasa, kui Tulbile külla läks. Tulbi ja Juss läksid kööki kohvi keetma ja andsid Hellale seniks ilusa värvilise ajakirja lugemiseks. Kohv kees nii kaua, et Hella läks vaatama, kui kaugel asi on ja kui ta köögiukse avas, õhetasid Juss ja Tulbi näost nagu inimesed, kes on äsja kirglikult suudelnud. „Sa kujutad seda endale ette,“ seletas Juss Hellale hiljem. Hella jäigi Jussi uskuma.

      Kõik suitsetasid. Igal pool. Imekaunis näitlejanna Edith tõmbas haruldasi mentoolimaitselisi sigarette „Enterprize“. Juss väitis, et kui teised suitsetavad, siis tuleb neil suust halli suitsu, aga Edithil lumivalget. Nii puhas on ta! Hella uuris küll hoolega, aga erinevusest aru ei saanud.

      Juss käis kolme päeva jooksul, mil Hella haiglas viibis, ühe korra akna taga lehvitamas ja lippas tagasi Tulbi juurde seksima. Kolmandal päeval kirjutati Hella haiglast välja. Ta komberdas, kõht kõveras, haigla tagauksest õuele. Haigla peauks ei olnud abordipatsientidele. Oi ei! Sealtkaudu käisid vaid väärikad sünnitajad Abordi jaoks oli tagauks, mille kõrval olid konteinerid lootejäänuste, veriste marlide, tampoonide ja ülearuste organitega. Augustikärbsed sumisesid rammusa noosi ümber.

      Hella ootas haigla tagahoovis ja tundis, et ta hing on katki. Peigmees Jussi ei paistnud kusagilt. „Ma olen nüüd mõrvar,“ mõtles Hella. „Äkki ma ei saagi enam lapsi ja suren enesevihkamisse…“ Pisarad voolasid mööda põski alla. „Miks ma seda kuradi Jussi kuulama pidin? Ja kus ta ometi on?“

      Tunni aja pärast, kui Hellal oli roiskunud loodete haisust süda paha, ilmus nurga tagant kergel sammul heledas ülikonnas Juss, kes oli endale uue moeka õlakoti ostnud. „Näe, kui kihvt! Just ostsin, sorry, et veits aega läks.“

      Seda, et Juss Tulbiga seksis, sai Hella alles aastaid hiljem teada – nagu ka seda, et Jussil oli peale Tulbi veel teisigi tüdrukuid Hella kõrval. Supilinnas oli näiteks üks koht, kus sai magada kahe tüdrukuga – nii eraldi kui ka koos. Seal korteris käis üldse palju külalisi. Tartu oli põnev paik.

      Sellest ajast on palju vett Tartu sildade alt läbi voolanud, aga noored naised pakuvad Jussile vanuseks ikka veel kolmkümmend.

      EÜE

      Hella oli kuueteistkümneaastane koolitüdruk, kui sattus terveks suveks Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva ehk EÜE Rauge rühma. See rühm oli eriline, kuna oli sel aastal mitteametlik ehk „must rühm“ ning enamik liikmeid olid ülikooli juba ammu lõpetanud ja päris vanad mehed, nii vähemalt tundus Hellale.

      Rühm elas Rõuges vanas ambulatooriumi majas. Rühma nimi Rauge tulenes liikmete vanusest. Hella ja ta poisssõber Juss käisid kõigile närvidele, sest olid liiga noored, lollid ja täiesti mitte-EÜEkad. Hella õpilasmaleva-kogemus ei läinud arvesse.

      Rühmas oli kaks Kerstinit. Üks ei sallinud Hellat, teisel oli ilus lauluhääl. Ilusa häälega Kerstin oli hästi sõbralik ja laulis kogu aeg, tõeliste EÜEkate meelehärmiks küll kõiki muid, mitte malevalaule. Rühmal käis palju külalisi, näiteks rõõmsameelne näitlejanna Anu, kes veidi hiljem kahjuks noorelt suri, ja keegi Sepakas, kes oli nii ilus, et isegi ei märganud Hellat. Korraks astus läbi ka Tallinna kuulsa kirjanikupere poeg, kes oli samuti noorem kui EÜE-iga, teda kutsuti millegipärast lapsjoodikuks. Hella lootis temaga pudeli „Žiguli“ õlut koos ära juua ja lähemalt tuttavaks saada, aga kirjanikupoeg oli selleks liiga kuulus ja tal oli kogu aeg kiire. Kõige paremini sai Hella läbi rühma kõige vanema liikmega. Seda meest oli naine juba aastaid EÜEst koju oodanud. Iga nädal kirjutas, et tule koju. Alumise korruse köögis elasid katkiste hammastega hohollid, kes istusid sinistes maikades, suitsud ees, ja kuivatasid kala. Kas nad peale selle ka midagi muud tegid, jäi Hellale segaseks.

      Rauge rühm pani ambulatooriumi hoonele uut katust peale. Katusetaladel joosti julgestuseta edasi-tagasi – kirsades, paljajalu või kuidas iganes. Õuele ehitati troonikujulise istme ja trepiastmetega puust käimla ning „kõik muu tavaline EÜE värk“, nagu Hella nüüd kogenud häälel öelda oskab. Kolhoosikeskuse uuele korterelamule valati vundament ning paigaldati betoonpaneele. Töötati troppijatena. Ilma kiivrite, väljaõppe ja paberiteta. Milleks need, kui on EÜEkogemus! Võib-olla mõnel olid paberid ja väljaõpe ka. Hella oli peamiselt koormalugeja. Istus ehitusplatsi serval ja luges, mitu koormat materjali veoauto kohale toob. Räägiti, et malev arendab.

      Vabal ajal joodi viina ja lauldi keelatud laule vabadusest ja iseseisvast Eestist, ning muidugi Euromaisi rühma laulu Laari, Lauri ja Vahtre sõnadele: „EÜE ja Euromais on ühtne NATO pere, kel Reagan, Thatcher, Pinochet teeb pai ja ütleb: „Tere!““ Tänaseks on kõik laulus nimepidi nimetatud suured poliitilised eeskujud surnud ja Eesti on NATOs.

      Hellal oli väga uhke tunne EÜE vabadusvõitluses osaleda, vaatamata sellele, et ta enamikust asjadest aru ei saanud. Selleks oleks pidanud targem ja vist ka veidi vanem olema. Põnevust süvendas jupike Vabariigi esimese iseseisvuse aegset Eesti Üliõpilaste Seltsi linti, mille vanaema Hellale kaasa oli pakkinud, ning mida Hella salaja töösärgi all kandis ja kellelegi näidata ei tohtinud. Aga seda, et hilisemas elus õpetavad teda ülikoolis Mati Laur ja Lauri Vahtre; et ta kirjutab vaba Eesti peaministri Mart Laari jaoks NATO ja Euroopa Liidu teemalisi kõnesid ning osaleb koos ministrite ja presidentidega NATO ja Euroopa Liidu kohtumistel, visiitidel ja pidusöökidel, ei osanud ta sellal uneski näha.

      Enamik Eesti tähtsatest poliitikutest ja ühiskonnategelastest on kunagi EÜEst läbi käinud, kes kuidas: lihtsa malevlasena, dissidendina, nuhi või veendunud kommunistina.

      EÜEs oli palju veidraid traditsioone. Näiteks kaeti pidulaud sõitva veoauto kasti. Lumivalge laudlina, nõud ja toolid. Viina võis võtta ainult siis, kui auto sõitis. Söödi, joodi ja lauldi. Käidi Intsikurmu laululaval iseendale esinemas ja muidugi maailmakuulsal Lõunaregiooni kokkutulekul.

      Üks malevakaaslane oli päriselus Hella naaber. Kui noormees korraks linnas kodus rühma kondoomivarusid täiendamas käis, tegi ta väärikast daamist ema poja suure spordikoti kogemata lahti ja oleks äärepealt minestanud. Poeg küll seletas emale asja ära, ent viimane rääkis loost ikkagi Hella vanavanematele, kes omakorda oleksid äärepealt minestanud ja ei vaadanud Hellat enam iial endise pilguga ehk kui süütut lapselast.

      Kui rühmast kellelgi jäätise isu peale tuli, võeti külmkapp selga ja mindi külapoodi. Külapoes oli rühmale kehtestatud õllenorm, muidu oleks ülejäänud maakond kuivale jäänud. Kõik oli lihtne ja hea.

      Ühel kokkutulekul imetles Hella, kuidas Kraanake, Tiivake, Tõllarattad ja seltskond kokteilivõistlusel inimvere kokteile tegid. Lasid veenist verd klaasidesse, segasid vered omavahel kokku ja jõid. Hüübinud vere klombid ümber suu ja mööda klaasi tilkumas. Oli ilus suvi.

      Sügisel läks Hella keskkooli kümnendasse klassi. EÜEsse ta rohkem ei sattunud. Pealegi oli selleks ajaks, kui tema ülikooli astus, vabadusvõitlus EÜEst kandunud juba üle kogu laguneva Nõukogude Liidu.

      KODUMAA KUTSUB EHK AUTOSTOPI MIINUSED

      Millal jõudis Allani arusaam, et võiks ametnikuks hakata? Oli selle taga üks konkreetne juhtum või kujunes see idee ajapikku? СКАЧАТЬ