Slummidiplomaadid. Marina Elbasaar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ega rääkinud talle võimuvastaseid jutte, aga nende silmis ei põlenud ka vaimustus, kui nad novembripühaaktuse puhul lasteaeda minema pidid. Suurte patsituttidega väike Alla oli elevil, et peab lasteaias Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva puhul esinema. Ta ei saanud aru, miks isa lasteaeda ei taha minna.

      Nende korteri tualettruumi seinad olid värvitud punaseks, ja seintel rippusid tollase NLKP Keskkomitee peasekretär Brežnevi pildiga läikivad plakatid – tualetti nimetati „punanurgakeseks“. Külalised hiilisid küll vaikselt tualetti, kuid loputuskast tegi nii kõva müra, et pärast vee tõmbamist hüppasid nad „punanurgakesest“ hirmuga välja, kõigi naeruks ja rõõmuks.

      Brežnev oli pukis kaua, tema lahkumisega lõppes terve ajastu. Kui aga järgmine peasekretär Andropov kiiresti suri ja tema asemele määrati uus hingevaakuv vanamees Tšernenko, otsustati Alla koolis, et musti linte ei visatagi ära, vaid hoitakse igaks juhuks alles, võib jälle vaja minna.

      Alla vanematel käisid tihti külalised Moskvast. Sealt toodi kõige värskemaid anekdoote. Kui seltsimees Andropov võimule tuli, tekkis hulganisti nalju seoses tema KGB minevikuga. Näiteks, kui tema uksele koputati ja teatati, et ukse taga on külaline, vastas Andropov: „Viige sisse!“, või et „Teaduste Akadeemia juurde on loodud uus osakond – „andropoloogia““.

      Kord viibis seltskonnas ka kohaliku hävituslennuväe polgu lahingulendureid. Ühe lenduri abikaasa pahandas: „Kuidas on nii, et kõikide elukutsete kohta räägitakse televiisoris, et „rahumeelne elukutse“, näiteks õpetaja või arst, või talupoeg, aga miks nii ei öelda sõjaväelaste kohta? Täiesti rahumeelne elukutse ju!“ Selles vaikses mereäärses väikelinnas elaski päris palju rahumeelseid sõjalendureid, kes olid oma elu jooksul mitmetes lahinguoperatsioonides osalenud. Rahu nimel, rahulikult.

      Perestroika ajal muutus elu majanduslikult üsna raskeks ja rahvas hakkas käima Poolas kaubareisidel. Suurte ruuduliste kottidega. Käidi müümas kraami, mida Poolas ei olnud, aga Nõukogude Liidus leidus laialt, ja toomas kraami, mida omakorda Nõukogude Liidus ei olnud. Poola viidi näiteks sigarette ja käterätikuid, koju toodi aga sulejopesid ja teisi „moekaid“ riideid, mis küll kiiresti lagunesid.

      Ka Alla ema tegi kord selle reisi kaasa. Tagasisõit sattus aastavahetusele, mis võeti vastu „Sovetskoje šampanskojega“ Poola–Leedu piiril. Koju jõudes andis ema Allale moeka jope ja kogu laiendatud perele banaane – igale pereliikmele ühe. See oli tollal väärtuslik kingitus. Aastaid hiljem sai Alla teada, et vabas maailmas avatakse banaan teisest otsast, mitte nagu Nõukogude Liidus, kus see avati viisakast otsast, mitte saba poolt, ilus välismaa asi ikkagi.

      Alla kooli lõpuaktus toimus täpselt samal päeval, kui hakkas kehtima Eesti kroon, nii et epohhide vahetumine sattus kokku Alla ellu astumisega, minekuga laia maailma, uue lehekülje pööramisega. Alla jaoks oli see kõik puhas rõõm.

      HELLA

      Kui ajas tagasi mõelda, siis on Hellal olnud väga ilus elu. Ema ja isa, vennad, vanavanemad, kassid, koer ja korraks isegi merisiga, kelle ta tõi koju Tartu Anatoomikumi laibakeldri kõrval asuvast loomadega katsetamise laborist. Kui vanemad kuulsid, et merisea peal on nakkushaigusi katsetatud, pidi Hella looma laborisse tagasi viima.

      Suurem osa Hella lapsepõlvest möödus Tähtvere rohelises äärelinnas aiaga majas rahulikus Nõukogude stagnatsioonis. Lapsena ei saa ju aru, kui kirjandust ja kunsti tsenseeritakse. Välismaale ei pääsenud ja telekast ei näinud ka liiga ilusaid asju. Tartus ei näinud isegi Soome telekat. Päriselus võis aga näha langevarjuhüppeid Ameerikaga tuumasõja pidamiseks mõeldud lennuväljale. Ja räägiti, et üks lehm olla polügoonil maha lastud, kuna ta ei kuuletunud käsklusele „Seis!“. Hella kodu lähedal oli rong kaks miilitsakoera pooleks sõitnud. Ja üks vahva naabripoiss pani oma koduõuel paki dünamiiti kanalisatsioonikaevu ja õhkis selle, et vaadata, mis juhtub. Aias oli kahe suure kase vahel kiik, maja ümber lilleaed ja muru, elu oli ilus. Sel ajal ei osanud inimesed veel paljudest asjadest põhjalikult puudust tunda. Ka Hella soovid ei olnud tollal kuigi keerulised.

      Hiljem kolis pere Annelinna, kus elasid eestlased ja venelased pooleks, kuid ei segunenud. Kooli sai kollase bussiga number 16. Kui veidi hiljem Hella kodumaja külge kinnitati satelliittelevisiooni taldrik, ei käinud Hella kaks nädalat järjest koolis, vaid vaatas MTVd. Just siis ta otsustaski lõplikult, et tema tulevik on suurem kui Tartu, isegi suurem kui Tallinn, suurem kui kohad, kus ta veel käinud ei ole, tema tulevik on kindel – ta kolib muusikavideosse.

      HELLA AMETID

      Lasteaiakasvataja

      Kohe samal päeval, kui Hella esimesse klassi läks, tundis ta end juba nii suurena, et pakkus end oma vanas lasteaias abikasvatajaks. Ühtlasi viis ta lasteaeda kõik oma nukud, kuna oli nende jaoks nüüd liiga vana.

      Hella tahtis saada kasvatajaks, sest tal olid lasteaiast head mälestused. Sai ronida teravatipulise roostes raketi otsa, joosta ümber lagunenud valgetest tellistest paviljonide, mängida kodu Tiidu ja Taneliga, kes vaheldumisi kehastusid isaks ja vanaisaks, hüpata ilma veeta basseini, vaadata, kuidas naabrionud võrkaia taga põõsastes õlut jõid ja kabet mängisid.

      Mõned kehvemad mälestused olid siiski ka. Kord oli ta lastesõimest naasnud liiga kauaks potil istuma sundimisest tekkinud rõngakujulise sinika ja teine kord veriste hambajälgedega tagumikul. Lasteaias sundis hiigelsuur söögitädi Salvo teda sööma magedat pekisuppi, mille Hella taldrikusse tagasi oksendas. Lauast ei tohtinud lahkuda enne, kui kõik söödud. Söögitädi sundis Hella ka okse ära sööma: „Ise tegid – ise sööd ära, selline kord on meil!“ Söögitädi au ja uhkus oli tema poeg, kes juba teises klassis oli ema suurune ja käis lasteaias mudilaste toitu söömas. Mudilased vaatasid suurt poissi siira lugupidamisega.

      Kuna Hella ei suutnud söögitädi korraldust täita, pandi ta karistuseks suuremate laste rühma lõunauinaku ajaks nurka seisma, voodilina üle pea. Lina sees oli väike auk, mida Hella tasakesi suuremaks rebis, et välja piiluda. Nii põnev! Ruumis olid kahekordsed rauast narivoodid, mis käisid seinakappidest välja. Suurema rühma lastel oli lõbus mõistatada, et „kes on lina all?“. Hellale meeldis see mäng. Hilisemas elus sai samanimeline mäng küll hoopis teise tähenduse. Abikasvatajaks teda siiski ei võetud.

      Peotantsija

      Juba lasteaias ilmnesid Hellal tantsijavõimed. Ema pani Hella peotantsuringi. Kümme aastat järjest käis Hella peaaegu iga päev trennis. Võistlustel läks üle keskmise ja tulevik oli lootustest tulvil. Medaleid aina kogunes. Tänu tantsuvõistlustele sai Hella palju reisida suurel Nõukogudemaal: Lätis, Leedus, Leningradis ja Gorkis. Gorkis viidi lapsed linnasööklasse. Lauad olid plekist ja lohkudega supi jaoks. Iga sööja jaoks oli alumiiniumist lusikas, mis oli ketiga laua küljes kinni. Ettekandja käis potiga mööda saali, tõstis kulbiga supilobi lohkudesse, marlimütsiga koristajatädi käis aegajalt lapiga ning pühkis lohud ja lusikad üle. Eestist pärit lapse jaoks oli kõik uus ja huvitav.

      Laulja-pianist

      Hella laulja-pianisti karjäär jäi lühikeseks. Hella ema töötas mõnda aega kunstnikuna Tartu leivakombinaadis, kus pidi suuri valgeid pabertähti kleepima mitmemeetrisele punasele kangale hüüdlauseteks, nagu „Au tööle!”, või faktideks, nagu „Partei on au ja südametunnistus”, ilusa käekirjaga kirjutama au-aadresse, kujundama viisnurkadega diplomeid või kunstnahast märkmikukaasi. Hellale meeldis ema leivalõhnalises ateljees külas käia. Seal oli mõnus loominguline segadus ja rahulik meeleolu. Ema pidi tööl hoolega jälgima, et ta ei kasutaks sinise, musta ja valge värvi keelatud kombinatsiooni.

      Leivakombinaat korraldas igal aastal töötajate lastele nääripeo. Rahvas kogunes kombinaadi saali, emad istusid saalis, mütsid peas: kuna õues oli külm ja soeng СКАЧАТЬ