Slummidiplomaadid. Marina Elbasaar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Hella viisi ei pea. Käheda hääle tõttu küsiti talt juba teises klassis, kas ta suitsetab. (Suitsetama hakkas ta alles seitsmendas.) Hella tagus akorde ja kähistas laulda. Laul oli kohapeal loodud sõnadele. Kellele ei meeldi, läheb ära.

      Iluuisutaja

      Hella kavatses hakata iluuisutajaks. Alustada tuli kohe ja suurelt. Ühel talveõhtul läks ta Tähtvere pargi liuväljale, kus suviti on tenniseväljakud. Liuväli oli suletud ja pime. Suurepärane, mõtles Hella, saan omaette harjutada enne, kui kaamerate ette astun. Tal oli sel õhtul kavas sooritada õhus kolmekordne piruett, nii nagu televiisorist nähtud. Võtad hoogu, hüppad, kerid käed ja jalad keha ligi, keerled õhus, maandud elegantselt jalgadele ja liugled aplausi saatel suure ringiga mööda väljakut.

      Hella ronis üle aia liuväljale, pani pargilaternate hämaras valguses puupingil jalga uued valged iluuisud. Karjäär võis alata! Hella tiirutas veidi niisama ringi. Soojenduseks. Siis võttis hoogu ja tuhises aina kiiremini ja kiiremini üle jää, võttis hoogu hüppeks ning hüppas… keerles õhus… üks… ja pool… korda vilksatas tennisekohvik silme ees, jesss!

      Maandumine oli väga vastik. Kukkudes pani ta käed ette ja maandus siis kogu keharaskusega neile peale. Püsti tõustes oli Hellal ülev tunne. „Ära tegin!” juubeldas Hella. „Kahju, et keegi ei näinud.”

      Uueks katseks hoogu võttes tundis Hella paremas käes teravat valu, mis läks aina hullemaks. Käsi läks paiste. Koduteel tegi iga samm valu. Kui Hella koju jõudis, tõi isa garaaži pealt töötoast lauaplangu ja pani käe salliga lahasesse.

      Nad tatsasid koos isaga tasakesi läbi lume Maarjamõisa haigla esmaabipunkti. Isa rääkis naljalugusid, et Hella mõtteid mujale juhtida. Tee kõrvale oli keegi lumme viiulivõtme kusnud. Esmaabipunktis oli pikk järjekord. Hella kõrvale istus verise peaga mees, kes oli väga purjus ja rääkis kõva häälega, kuidas tema „Niva” traktoril kumm suure pauguga lõhkes ja tükid vastu pead lendasid. Hella katkine käeluu pandi kipsi. Iluuisutaja karjäär katkes.

      Teatrinäitleja

      Hella teatrikarjäär algas lasteaias tihase ja lumehelbekesena ning jätkus koolis kauboi ja Saatana kandvate rollidega. Edasi tuli roll Linnar Priimäe lavastatud Oscar Wilde’i näidendis „Ideaalne abikaasa”, mille proovid ajalehe „Edasi” toimetuse ruumides pooleli jäid, kuna osatäitjad ei suutnud kokku leppida, kes saab peaosa. Sellele järgnes Gwendolini roll Oscar Wilde’i näidendis „The Importance of Being Earnest”3, mis etendus ühes Lõuna-Eesti lossis. Heiti ja Tõnis kehastusid elegantselt Earnestiteks ja Meeli mängis Cecilyt. Hella oli toimuvast nii erutatud, et käis enne etendust ringi kübaraga, millel oli tundlatekujuline lehv otsaees ning sumises: „Ma munen teile toidu sisse, kui me kohe lavale ei lähe.” See teatriroll on seni viimaseks jäänud, kui diplomaadiamet välja arvata.

      Filminäitleja

      Filminäitlejaks oli Hella tahtnud saada nii ammu, kui ta ennast mäletas. India filmis. Valida oli Eesti, Vene või India filmide vahel. Eesti filmides olid nagunii peaosas ainult blondiinid, aga Hella oli lapsena brünett, Vene filmides räägiti vene keelt ja peale rääkis eesti keeles alati üks ja sama mees. Need ei sobinud. India filmides oli kõik võimalik.

      Läbimurre saabus rolliga režissöör Ilmar Raagi ühes esimestest ülikooli ajal üleskeeratava käsikaameraga vändatud filmidest, milles Hella jooksis maani seelikus, lindiga kübara ja mustade võrkkinnastega veidi üldplaanis ringi. Siis võttis ta suures plaanis lauasahtlist väikese püstoli, pani selle käekotti, läks parki ja istus pikka aega üldplaanis mureliku näoga pingil. Seejärel võttis Hella suures plaanis käekotist püstoli, suunas selle enda poole ja… süütas sellega sigareti.

      Paarisekundiline kandev roll oli tal ka režissöör Rein Paku ülikooliaegses filmis, kus Hella kehastus sekretäriks, kes laua tagant korraks tõuseb, kui ülemus sisse astub.

      Režissöör Raagi ühe teise ülikooliaegse filmi meeskonnas oli Hella grimeerijaks. Selles filmis näidati, kuidas pisar hästi-hästi aeglaselt malelauale kukub.

      Galerist

      Veidi hilisemas elus tehti Hellale ettepanek Brüsseli kunstigaleriis tasuta viis päeva näitust valvata. Ideaalne, mõtles Hella. Galerii asus vaiksel kõrvaltänaval. Viis päeva valvas Hella galeriid. Nende päevade jooksul luges ta läbi kolm raamatut, galerii akendest möödus kuus inimest ja kaks koera, kellest ükski sisse ei astunud. Viiendal päeval sisenes galeriisse pikk blond mees. See oli soomlane Seppo, kes otsis WCd. Galeristi amet tundus igav.

      Vahelduva eduga on Hella pidanud ka ameteid, nagu orgaanilise keemia laborant, ehitusfirma omanik, tõlk, trummar, kinnisvaramaakler, keeleõpetaja, luuleteatri lavastaja ja armuke.

      Ametnik

      Ametnikuna Hella lõpuks õnnestus. Enamasti kiitis Hellat töö, aga vahel sai ta kiita isegi ülemustelt. „Hella teeb töö ära ja toob selle sulle hõbekandikul,” iseloomustas teda üks suuremat sorti ülemus. Hella pidas diplomaatiat loomulikuks vajaduseks.

      ALLA AMETID

      Postiljon

      Alla esimene amet oli postiljon. Keskkooli suvevaheajal tõusis ta kell viis hommikul ja läks postimajja posti sorteerima. Seejärel suundus ta suure kotiga eramajade rajooni, kus kandis ajalehed ja kirjad postkastidesse. Selle töö nuhtluseks olid kurjad koerad, keda Alla kartis. Alla kolleegil hammustas koer kintsust tüki välja. Postiljoni amet ei tundunud peale seda enam kuigi tore.

      Ettekandja-nõudepesija

      Teine amet suvevaheajal oli ettekandja-nõudepesija rannasööklas. See amet jättis oma märgi – hilisemas elus tavatses Alla tihtipeale nõusid koristades elegantselt mitut klaasi ühes käes hoida ja öelda: „Ma olen ju ettekandja olnud!“

      Ketraja

      Järgmine suveamet oli Charles Dickensi romaanist maha kirjutatud – Alla oli paar nädalat linavabrikus ketraja. Tema ülesandeks oli kedrata niidid sellisesse formaati, et nad sobiksid kudumismasinatesse. Kõrvalsaalis tegid kudumismasinad tohutut müra, terve päev, edasi-tagasi, edasi-tagasi… Õhus hõljus tekstiiliebemete pilvekesi, mida sisse hingati. See oli kohutav koht, kui tagantjärele mõelda. Ühele mitte kõige erksamale õpilasele, kes Allaga koos töötas, paistis see ideaalse ametina – mõtlema ei pea, käeliigutus on selge! Allal aga tekkis pärast seda töökohta kindel arusaamine: vot, miks elus peab tublisti õppima! – Selleks, et pääseda ketramisest.

      Raamatupoe müüja

      Ülikooli ajal hakkas Alla andma inglise keele tunde keeltekoolides ja eratunde kodudes. Niiviisi sattus ta ka raamatupoodi tööle, kuna see asus ühel Tallinna vanalinna tänaval, otse keeltekooli vastas. Poe uksel oli kuulutus: „Otsitakse müüjat“. Alla jalutas sisse ja varsti alustaski tööd. Pidev raamatute keskel viibimine andis palju energiat. Peagi hakkas ta müügikorraldajaks. Nad müüsid hulgaliselt inglise keele õpikuid erakoolidele. Algamas oli selle tegevuse täielik buum. Raamatupoes sõbrunes Alla heade kolleegide Katja ja Irinaga, kes pühendasid enamiku tööajast kauba tundmaõppimisele ehk müügilolevate raamatute lugemisele.

      Ükskord saatis raamatupood Alla välismaale – Londoni raamatumessile. See oli tohutult võimas! Kui Alla sattus seal kirjastajatega vestlema, väitis üks neist malbelt naeratades: „You will never become rich in books!4“ Alla palk oli tollal niisugune, et sellest jätkus kas üüri maksmiseks või söögiks, mitte aga СКАЧАТЬ