Slummidiplomaadid. Marina Elbasaar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ d sündmused ja tegelased on kas päriselust maha kirjutatud, liialdatud või hoopis välja mõeldud

      ALLA JA HELLA

      „Davai, Alla, räägi oma lapsepõlvest. Võrdleme, kui erinev see meil oli,“ lunis Hella.

      Nad istusid kohvikus, mis asus Gonsiori tänaval. See oli täiesti tavaline, ilma ajaloo ja huviväärsuseta kohvik. Lihtsalt üks koht. Suured aknad, kunstnahast toolid, servadest veidi katkine klaasist lauaplaat, plastlilled ja lihapirukad. Hella jõi konjakit, mida ta sel ajal nimetas oma „parfüümiks”. Alla jõi vett, kuna tal oli käsil järjekordne alkoholivaba periood. „Kaine olemine teeb vist samamoodi tigedaks nagu joomine,” mõtles Alla.

      „Mis seal rääkida, lapsepõlv nagu lapsepõlv ikka,“ ütles Alla, „midagi erilist ei olnud. Kas sa arvad, et mul oli kõik kuidagi teistmoodi sellepärast, et ma olen venelane?”

      „Ikka oleks huvitav teada. Kas teil oli KGB kogu aeg pildis?” uuris Hella.

      „Mis kuradi KGB? Üleüldse on need jutud halbadest Nõukogude aegadest kõvasti liialdatud! Mina sain näiteks tasuta tennist mängida ja endale hambaklambrid panna – vaata, kui sirged mu hambad nüüd on!” Alla ajas hambad irevile, need olid tõepoolest üsna sirged ja valged. „Kas ma olen sinu arust mingi ilge venelane või? Meil Pärnus oli hoopis kogu aeg Eesti võim. Mäletan, kuidas käisin pioneeride majas balletitunnis ja mind kiusati seal, kuni üks tüdruk lõpuks ütles, et „venelane on ka inimene“.“

      „Aga kas teil käis koolis KGB nuhkimas?”

      „Ma ei teadnud mitte midagi KGBst ega Eesti Vabariigist ega mitte millestki,“ ütles Alla. „Mäletan ainult, kuidas ema ja isa ostsid stereokombaini „Melodija“, ja isa ütles emale, et täitus idioodi unistus. Ma rääkisin seda lugu lasteaias, sest mulle tundus, et see on anekdoot.”

      Alla klõbistas punaseid küüsi mõtlikult vastu mineraalveeklaasi. Mullid tõusid kihinal pinnale.

      „Aga aastal 1989 sain teada, et mingid võõrad ja kurjad eestlased on tänavatele kogunenud. Me ei julgenud kodust väljagi minna. Käis festival „Tere, Pärnu suvi!“, eestlased kõndisid tänavatel, sinimustvalged lipud käes. Meie olime hirmul. Istusime kodus ega teadnud, mis saama hakkab.“

      Päike säras tolmusest kohvikuaknast sisse ja pani naiste juuksed helendama. Allal olid pikad kastanpruunid juuksed, Hellal lühike blond soeng nagu printsess Dianal. Hella keerutas klaasis sillerdavat konjakit ja võttis lonksu.

      „No vot, täitsa teistmoodi värk oli siis teil,“ konstateeris Hella. „Mina ei tundnud isiklikult ühtegi venelast kuni ülikooli ajani. Lapsepõlves oli üks kokkupuude, kui vene poisid Tartus Lutsu tänava vene kooli juures möödakäijaid peksid.“

      Hella rüüpas lonksu konjakit.

      „Veel oli nii, et meie kooli tuli üks vene keele õpetaja, kes oli varem raskesti kasvatatavate poiste koolis töötanud ja jätkas meie koolis samamoodi, viskas puukingaga vastu pead või lõi niisama raamatuga. Labane oli! Samas ta laulis tunnis heast peast mingeid rõõmsaid vene laulukesi. Aga Tartust Tallinnasse tulles läks veidi aega enne, kui harjusin, et poes peab vene keeles rääkima, muidu müüja ei saanud aru, ja ilusasti pidi paluma, härdalt, siis sai poest kaupa, muidu sai niisama sõimata. Ausalt öeldes mul lapsepõlvest eriti palju rohkem mälestusi ei olegi venelastega seoses.“

      Alla vaatas aknast välja. Kõrval lauda istusid kaks küpses eas daami, karvamütsid peas, ning asusid isukalt seljankat sööma, tupsutades aeg-ajalt peenelt salvrätikuga suud. Hella tasandas häält.

      „Tead, veel meenus, et meie Annelinna kortermajja kolis üks vene perekond, kes lasi kõigepealt prussaka üle läve, et toob õnne! Olid selle tikutopsis kaasa toonud! Pärast seda oli meil maja prussakaõnne täis… Üks suur ronis isegi naabrile öösel kõrva, kiirabiarst pidi välja võtma. Aga näe, nüüd on mu parim sõbranna venelanna! Panta rhei1,“ ütles Hella ja püüdis filosoofilist nägu teha, aga hoopis haigutus tuli peale. Konjak hakkas mõjuma.

      Varsti jääb Hella purju, mõtles Alla, ja vestlus muutub mõttetuks. Hakkab jälle see voodoo-jutt, kuidas kõik maailma rahvad tantsivad koos, ja selle nimel me töötame, ja selle nimel me praegu siin istume.

      Selle nimel peaks varsti hoopis sõitma koju Lasnamäe korterisse, kus tuul pragude vahelt sisse puhub, mõtles Alla. Lähen täna taksoga, ma lihtsalt ei suuda taluda seda ilget bussi, paksu lund ja peatusest koju sumpamist.

      Enne minekut pakkus Hella, et kunagi varsti peaks ühise sõbranna õpetaja Merikese linna lõbutsema kutsuma.

      „Hea mõte,“ arvas Alla, „muidu nukrutseb seal üksi kodus, ise vaikne ja ilus nagu liblikas.“

      Hella naeratas. Nad tõmbasid mantlid selga ja astusid juba hämarduvasse õhtusse. Oli värskelt lund sadanud. Õhk oli karge ja lõhnas lume järele. Hella suundus üle tänava oma üürikorterisse ja Alla läks taksot otsima.

      Teel koju pidi Alla automaadist sularaha võtma. Automaat asus bussipeatuses hange taga seina sees. Alla võttis raha ning ütles automaadile eesti keeles: „Aitäh!“

      ALLA

      „Ma olen alati tahtnud olla tavaline. Lihtsalt tavaline!“ mõtles Alla. Ta õppis mereäärse väikelinna venekeelses koolis ja ei olnud tavaline Alla püüdis olla halb õpilane, mitte mingil juhul pailaps. Näiteks enne tundide algust toppis ta klassiruumi ukseluku sisse tiku, et tund ei saaks toimuda. Ta istus tagapingis, õiendas õpetajatega ja sai käitumise eest halbu hindeid. Aga kõik teised hinded, vaatamata püüdlustele, püsisid head, ja Alla oli ikkagi klassi parim õpilane.

      Alla lapsepõlv mööduski selles ilusas mereäärses linnakeses – puudega ääristatud alleed, merekohin, automaadid gaseeritud veega (3 kopikat magus, 1 kopikas tavaline), igaüks pesi korduvalt kasutatava kaheksakandilise klaasi enda järel puhtaks.

      Suviti täitus linn puhkajatega, aga talvel oli peaaegu inimtühi. Kunagi hiljem küsis üks miljonär Alla käest, kas ta elab kogu aeg Pärnus. „Isegi talvel?!“ oli miljonär segaduses. Suvitajate lemmikpromenaadil asusid kohvikud „Romantika“ ja „Kaseke“, mõlemas müüdi jäätisekokteile jõhvikasiirupiga.

      Alla elas kesklinna korteris, kuid romantilisemad mälestused on pärit vanavanemate suurest aiast, kus sai kiikuda vanal puust kiigel, mängida koeraga ja ronida õunapuude otsa. Sealsamas lähedal asus kalakombinaat, mille vastiku haisu järgi oli täpselt teada, millal tuul puhus idast.

      Enamik Alla venekeelse kooli kaaslastest elasid niinimetatud „9. mai“ pidulikus uuselamurajoonis ehk kohalikul „Lasnamäel“ ja käisid omavahel tihedalt läbi. Allal oli kade meel, ta oleks ka tahtnud seal elada ja nendega mängida. Alla kesklinna koduhoovis aga mängisid eestlased ja venelased segiläbi, mis oli üsna ebatavaline. Üksvahe oli moes mäng „hirmude tuba“. Seda mängiti majakeldrites – sissepääs maksis 10 kopikat. Eestlased tegid oma atraktsiooni, venelased oma. Repertuaar oli äravahetamiseni sarnane – küünlad, taskulambid, luukered ja pimeda koridori lõpus surnukirst, milles sai kordamööda küünalde valgel lamada.

      Kohustuslike Nõukogude kalendripühade aegu viidi koolilapsed tihti kohalikke sõjaväebaase vaatama – neid oli väikelinnas mitu – lendurite polk, keemiakaitseväed. Ühel sellisel külaskäigul võeti neid ka pioneeriks, seoti punane rätik kaela ja anti süüa. Kõige tugevam emotsioon, mis Allale sealt mällu sööbis, oli tülgastus sõjaväelaste toidu vastu, rõve arusaamatu soga, mida nimetati pudruks, ja see lõhn! Oli suur kergendus, et tüdrukud ei pea sõjaväeteenistust läbi tegema.

      Pioneeri punase kaelarätikuga seostati tollal kogu inimese au ja uhkus. Kui Alla seitsmendas klassis ühes koolikiusamises osales, võttis kiusatud tüdruku ema esimese asjana karistuseks Alla kaelast ära punase rätiku – see pidi tekitama СКАЧАТЬ