Slummidiplomaadid. Marina Elbasaar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli hea koolis omavanuste ees targutada. Vahel käisid „Püssirohukeldris“ ka Tallinna punkarid. Need olid tähtsad päevad, lausa nagu laulupidu. Kui Tartu peal levis jutt, et linnas on nähtud Tallinna inimesi, seati samm kohe „Püssirohukeldrisse“. Ei tohtinud maha magada uut informatsiooni, puhast õhku, uusi tuuli, vaimset lendu, vabadust ja ilu, mida tallinlased Tartusse jaokaupa vaadata tõid.

      Reis Tallinnasse oli Tartu tüdruku jaoks alati väga pidulik sündmus. Minek koos Jussiga tähendas küüdi mangumist, maantee ääres hääletamist, öömaja nurumist ja raha laenamist. Sellega harjub ära, kui palju harjutada. Tallinnasse jõudmine oli nagu kingitus. Sai näha elusat Villut, Mercat, Trubetskyt, Antit, Annelit, Konti ja teisi iidoleid ning loovisiksusi, hullumaja taga metsas kännu otsas viina juua ja asja arutada. Hella enam ei mäleta, mis asja seal arutati.

      Vaatamata tihedale koolivälisele tegevusele lõpetas Hella keskkooli ootamatult heade hinnetega ning astus ülikooli ajalugu õppima. Juss aga saadeti Nõukogude armeesse aega teenima, kolmeks aastaks Jaapani külje alla Vladivostokki. Juss oli küll püüdnud psühhiaatrilt hullupabereid saada, aga teenistusest kõrvalehiilimine ei läinud õnneks, mees tunnistati liiga normaalseks.

      Paljud Hella tuttavad tegid kõikvõimalikke trikke, et Nõukogude sõjaväest pääseda. Kõige tavalisem oli end hullumajja sokutada. Mõnel see õnnestuski. Hullumajas aga oli oht, et antakse ravimeid, mille toime kestab elu lõpuni. Nagu näiteks Kildnikul juhtus, nagu ta ise rääkis ja Hellale tundus, et ta ei valetanud. Üks Hella sõber jooksis hommikul enne kogunemispunkti minekut aluspükste väel tänavale ja karjus: „Andke mulle relv, ma tahan sõjaväkke!“ Ta lootis, et ta viiakse hullumajja. Miilits viis ta küll minema, aga paari tunni pärast loksus sõber juba rongis Moskva poole, kus tal aasta hiljem roppu moodi vedas, kui ta seisis veidi eemal kohast, kus agar Kesk-Aasia sõdurpoiss tikutulega bensiinipaagi sisu kontrollis ja koos sellega veriste lihatükkidena ainsa jumala juurde lendas. Nõukogudemaa oli suur ja lai, seal juhtus kogu aeg midagi.

      Tartu aga tiirles ümber Päikese sisemises rahus ja välises peetuses, või vastupidi. Ja „Püssirohukelder“ koos temaga.

      LUNDI ÜLIKOOL

      Hella sattus kaheksakümnendate lõpul üliõpilasvahetuse kaudu Rootsi Lundi ülikooli turumajanduse kursusele. Grupis oli mitmete erialade tudengeid, aga ainult üks ajaloolane – Hella. Kuna talle eraldi programmi tegema ei hakatud, liideti Hella arstitudengite grupiga.

      Ajaloolasele oli uus ja huvitav viibida lahtise südameoperatsiooni juures. Lundi haigla nägi välja suurepärane. Nagu viietärnihotell. Lumivalge pehme nahkmööbel, säravad marmorpõrandad, ühes palatis oli isegi lumivalge vaip, ilusa tugitooli ees, seinal suur värviline maal.

      Enne operatsiooni tuli selga panna rohelised ürbid, jalga kilesussid, pähe müts ja näo ette mask, läbi mille oli vastik hingata. Pea käis niigi eelmise õhtu mõttetalgutest ringi. Patsiendi keha oli operatsiooniks 28 °C kraadi peale maha jahutatud. Üliõpilaste Hella ja Maia jaoks pandi patsiendi pea taha pingikesed, millel seistes nägi üle vahelina, mis täpselt patsiendi sees toimub. Rinnakorv oli juba elektrisaega lahti lõigatud ja klambritega laiali tõmmatud. Vereringe käis läbi masinate. Torudes tuksles veri, masinad piiksusid korrapäraselt. Kirurgid ja õed jutlesid omavahel sundimatult, arutasid ilmselt nädalavahetuse plaane. Hella tundis mõned sõnad ära, nagu „spela“, „golf“ ja „mysig“6. Operatsiooni käigus paigaldati patsiendile uus klapp, mis ei lase verel tagasi voolata. Vana ei sulgunud enam korralikult. Selleks õmmeldi ringikujuline metallist ketas niidiga servapidi südameveresoone sisse. Keha võtab klapi omaks ja niidid haihtuvad ise, või midagi umbes nii, nagu arstid seletasid.

      Hellal hakkas pea veel tugevamalt ringi käima. Narkoosis patsiendi nägu oli hall ja ta hingas umbes korra minutis, nii vähemalt Hellale tundus. „Õudne, kui ma ise opilauale satun ja mingid pohmellis üliõpilased seisavad mu pea kohal ja vahivad mu sisikonda, mida lõbusad noored kirurgid naljaviluks kõhukoopast välja tõstavad. Ei taha!“ mõtles Hella ja astus pingilt maha. Aitas küll. Aeg oli minna lõunale, kuigi isu oli kadunud.

      Üliõpilane Hella kohtus Rootsis üliõpilase Stefaniga, kes oli konservatiivne noorpoliitik. Noorpoliitikut huvitasid Nõukogude noored. Naised eriti. Hella meelest oli roosas triiksärgis Stefan veidi liiga erootiline ja ajas kohati hirmu nahka. Stefanil oli just vanaisa surnud. Aga Stefan ei tundunud leinavat, vaid kutsus hoopis Hella koju külla. Hella uuris Rootsi kodu suurima huviga. See nägi välja ilus nagu IKEA kataloogi jõulueri antiigi osakonnas. Ainult musta lindiga vanaisa pilt segas pisut idülli. Hella kartis Stefani ema, kes omakorda kartis idaeurooplasi, ja see ajas Hella nii pabinasse, et ta küsis kogemata kaks korda viisakalt, mida nende kanaarilind sööb. Ega ta rootsi keeles siis palju rohkem rääkida ei osanudki.

      Üliõpilased viidi laevareisile fjordide vahele, kus üks rootsi neiusse armunud eesti noorsand hüppas esinemistuhinas laevalt vette. Noormees kivide vahel viga ei saanud, aga reisi korraldajatel tuli sellest suur jama.

      Rootsis sõi Hella esimest korda elus nii head kala, et hakkas tasapisi üle saama kooliaegse nõukogude kalakombinaadi tööpraktika ajal tekkinud vastikusest kala vastu.

      Käidi ka üle väina Taanis, kus Hella külastas elus esimest korda Hiina restorani, mis tundus uskumatult eksootiline. Hiinlastest kelnerid liikusid hääletult sametvaipadel, sulades ühte punakuldse siidi ja uduga. Toit oli minestamiseni maitsev.

      Reisi võis pidada kordaläinuks. Eriti Eesti-poolse korraldaja Niit Nillipuu jaoks, kes kogu grupi päevarahad endale võttis.

      SOOME-UGRI ÜLIÕPILASED JA „MEHUKATTI“

      Jaa, muidugi kõik mäletavad 1990ndaid – oleme „Royal“ piirituse ja „Leegi“ põlvkond. On väga oluline, millega sa oma joomist ja suitsetamist alustad. Palun ärge uskuge neid, kes ütlevad, et nad tudengipõlves ühtegi suitsu ei teinud ega klaasikestki ei joonud. Nad kas valetavad või on alkohoolikust isa lapsed, kes kardavad ka ise alkohoolikuteks muutuda.

      Alla tudengipõlv ei kuulunud sellele ainsale, suurele ja olulisele Tartu Ülikoolile, seega olid tema õpingud juba definitsiooni järgi pisut puudulikud ja hälbelised Aga Tallinna ülikoolides toimus siiski ka üht-teist. Pedagoogikaülikooli ühikas näiteks. Kuna ülikooliajast on möödas palju aastaid, mäletab Alla seda üksikute episoodide, mitte sorava kinofilmina.

      Tantsitakse suures puhketoas, eestlased ja venelased koos. Makist mängib „It’s my life“, seistakse kahes reas ja tehakse ühesuguseid liigutusi.

      Istutakse samas puhketoas pimeduses ja vaadatakse aknast suurlinna tulesid. Nendeks on Lasnamäe kortermajade aknad, mis Partisani 8 ühiselamust vaadates tühermaa taga säravad.

      On pidu, mis tähendab, et segatakse „Royal” piiritust „Mehukattiga”, suitsetatakse „Leeki“ ja kuulatakse valju muusikat. Samas ühiselamus elab ka kontingent üliõpilasi Mari Vabariigist, kes on saadetud vennasrahva keelt ja kultuuri õppima. Üks poiss suitsetab pidevalt hašisit ja on suhteliselt ebaadekvaatne.

      Üks roti näoga mari tüdruk rääkis kõigile, kuidas terve nende pere toitub ainult praetud kartulitest ja seetõttu oskab ta väga kiiresti kartuleid lõikuda. Üks mari noormees aga oli end väga täis joonud ja oksendas viienda korruse aknast alla. Marid rääkisid kogu Eestis oldud aja ja ka pärast seda ainult vene keelt.

      Ühikal oli ka komandant ehk „koma“, kellel oli usbekitarist naine. Komandantidel oli kombeks järsult tubade uksi avada ja kontrollida, „mis toimub“. Allal olid „komaga“, nagu võimudega üldse, halvad suhted – seetõttu koliti ta lõpuks esimese korruse tuppa. See pidi olema karistus. Alla otsustas ilma voodita hakkama saada ja magas põrandal madratsi peal. Kogu maist vara hoidis СКАЧАТЬ