Slummidiplomaadid. Marina Elbasaar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsa lõppevat, nagu ühikapidudel alati juhtus! Ühe kirjastuse esindaja viis Alla pärast vastuvõttu restorani, kuid taipas üsna ruttu, et Alla on vaja hoopis kuidagi hotelli toimetada. Alla ise ei tahtnud väga lahkuda, aga hotellis sai ta aru, et see oli olnud ainuõige samm – nii halb oli olla, nagu ei ealeski varem. Paha oli terve öö ja terve hommiku, aga kuidagi tuli tagasi Tallinnasse lennata. Metroos oli ka jube paha, ent lennukis läks asi paremaks. Nii autult lõppes see komandeering. Pärast vahejuhtumit ei suhtunud ülemus Allasse kuigi hästi ja üsna pea lahkus Alla raamatupoest omal soovil.

      Koolmeister

      Pärast õpetajaameti omandamist asus Alla erialasele tööle – õpetajaks ühte eliitkooli. Samasse, kus juba töötas Alla sõbranna Merike, kellest hilisemas elus sai ka Hella sõbranna. „Tere tulemast!” hüüdis värske jumega õpetaja Merike hommikul heatujuliselt Allale õpetajate toas, ning pakkus tassikese kohvi. Mõnus amet, mõtles Alla magusat koorekohvi limpsides.

      Peagi selgus aga, et eliitkoolis olid lisaks eliitklassidele ka rajoonilaste tavalised klassid. See tekitas noores koolmeistris kõhedust. Kui Alla esimest korda rajoonilaste klassi sisenes, tervitati teda loosungiga: „Alla, welcome to Hell!5“

      Selle kooli seitsmendas klassis oli parasjagu käimas eksperiment – tüdrukud ja poisid pandi eraldi klassidesse õppima. Tüdrukute klassis valitses taevalik rahu – võis kuulda, kuidas pastakad kribisid mööda paberit ja Kadrioru hoovis jalutas ringi kass. Poiste klassis aga käis selline mürgel, et Alla hakkas üsna pea kaaluma õpetajaametist loobumist. Ka see kogemus jättis Alla tulevikule sügava jälje. „Pärast seda,“ ütles Alla alati, „ei karda ma enam ühtegi ametit ega ühtegi ülemust!“

      Ametnik

      Lõpuks sai Allast ametnik, ta hüppas läbi leegitsevate rõngaste, õppis ametnike koolis, kirjutas esseesid, ning jäi ametnikuks pikemaks ajaks.

      ELIITKOOL

      Miina Härma koolis oli Hella õpetajaks Milli Moon. Just teda peab Hella tänama mitme õppetunni eest. Toredaid tunde oli palju, aga teatavasti tõuseb kiirem kasu just karmimatest õppetundidest. Esimese taolise sai ta oma sünnipäeval.

      Oli ebatavaliselt soe oktoobrihommik ja sünnipäevalaps Hella keksis läbi kirjude sügislehtede kooli poole. Süda põksus rõõmsasti. Pidulikku tunnet võimendas valge vormipluus, mida sünnipäeva puhul sinise asemel kanda võis. Eelmisel päeval oli Hella emaga poest ostnud „Kasekese“ ja „Tiina“ komme, mida klassis jagada, igaühele kaks.

      Õpetaja Moon kutsus sünnipäevalaps Hella matemaatika tunnis tahvli ette. Tahvlil oli kirjas ülesanne, mida Hella lahendama pidi. Hella oli selleks ajaks veidi üle aasta koolis käinud ja alati kõik koolitükid püüdlikult ära teinud. Aga sellist ülesannet Hella varem näinud ei olnud, seega ei osanud ta seda ka lahendada. Miks see ülesanne sel päeval just sellele tahvlile ilmus, on siiani müsteerium. Mentor Moon pani „kahest“ „viieni“ ulatuval hinneteskaalal Hellale hindeks „ühe“ ja et õppetund kindlalt kohale jõuaks, veel teise „ühe“ lisaks. Hilisemas elus on Hella aeg-ajalt mõelnud, et ehk saadeti õpetaja Moon Maa peale mingi karmima ülesandega, aga ta eksis oma teelt ja sattus kooliõpetajaks.

      Hella ema on kunstnik ja Hellale on alati meeldinud joonistada. Aga kunstiõpetuse tunnis – eriti kui õpetajaks oli Moon – käisid asjad teistmoodi. Klassile anti ülesandeks joonistada tänav. „Tänav.“ Mis seal keerulist? Selleks olid kodust kaasa võetud guaššvärvid, paber ja klaasist moosipurk, millega peldikust pintsli jaoks kloorivett võtta. Kuna Hella kodutänav Tähtveres oli sel ajal veel asfalteerimata, kruusa ja liivakattega nagu külatänav, siis mõtles Hella, et joonistab ikka päris tänava, asfaltiga. Nagu kesklinnas oli, ja Taara puiesteel kahel pool tammealleed.

      Hella tõmbas keset paberit horisontaalse joone. Alumise osa paberilehest värvis ta süsimustaks ning ülemisele maalis värvilised autod ja majad. Õpetaja Moon käis mööda klassi, vaatas valmivaid töid ja kiitis oma lemmikuid. Hella juurde jõudes tõmbus õpetaja Mooni keha üleni konksu, tema nägu läks krimpsu ja ta sisistas: „Kas sa lollitad mind meelega, et pool paberit mustaks oled värvinud?!“ Õpetaja Mooni suust tuli eksootilise roomaja lõhna ja triibulise küünega näpp sihtis otse Hellale silmade vahele. Hella ajas ehmatusest veepurgi ümber. Vesi pritsis laiali, koolivorm sai märjaks ja pildil voolasid värvid ühtlaseks teekatteks. Hindeks tuli „kaks“.

      Hella ja õpetaja Mooni suhteid iseloomustab ka päev, kui pärast viimast tundi nõudis õpetaja ootamatult Hella päevikut, kuhu kirjutas märkuse: „Oktoobrilaps Hella varastas oktoobrilaps Kalle kummikud.”

      „See pole tõsi, õpetaja Moon,“ nuuksus pisarais Hella. „Mul on oma kummikud jalas, nimi on ka sisse kirjutatud.“

      „Ise praegu kirjutasid!“ järeldas õpetaja.

      „Ei, ema kirjutas, kui esimest korda nendega kooli tulin,“ ahastas Hella.

      „Ei usu!“ teatas õpetaja ja jättis Hella karistuseks peale tunde õpetajate toa ukse taha häbiposti seisma.

      Otse üle koridori rippus seinal suur koolikell. Sealt võis jälgida, kuidas kaks tundi mööda venisid. Õpetajad käisid edasi-tagasi, tublist tööst veidi niisked sukapöiad, trapetsikujulised ruudulised seelikud, kunstsiidist lillelised pluusid, villased kootud vestid, mille kohal kõrgusid keemiliste lokkidega kaunistatud üllad pead.

      Suured lapsed, kes käisid õhtuses vahetuses, olid juba kooli tulnud. Hellal oli kõht tühi ja hinges mure, mida kodus arvatakse, miks ta hiljaks jääb. Neil tollal telefoni ei olnud. Vähestel oli. Sel ajal pidid inimesed järjekorras ootama, et telefoniliin koju veetaks. (Hella vanaisa ootas 25 aastat, siis sai. Hella oli selleks ajaks juba ülikoolis.)

      Hella vanaema kõndis Taara puiestee nurgale ja helistas automaadist kooli. Seal saadi pika otsimise peale pilt kokku, et ukse taga seisev laps on sama, kes pole koju jõudnud. Pahandus oli suur, sest keegi ei saanud täpselt aru põhjuse ja tagajärje universaalsest loogikast Hella ja õpetaja Mooni keerukas suhtes. Õpetaja Mooni komme faktidega vassida ei teinud asja lihtsamaks.

      Hiljem selgus, et sel päeval oli mitu Hella klassikaaslast ühesuguste kummikutega kooli tulnud ja üks laps, kellel kodus samasugused, oli kogemata Kalle omad jalga pannud ning oma porikingad nurka jätnud. Sel ajal olidki enam-vähem kõigil inimestel ühesugused jalanõud ja riided. Kummikud olid kummikud, kingi oli üksnes kahest „kaubamärgist”: „suve” ja „pori”. Suvekingad pidi talvel ette ära ostma. Saapaid sai suvel tutvuse kaudu.

      Kummikute mõistatus niisiis lahenes. Aga õpetaja Moon ei vabandanud Ajad oli teised. Vigu ei tohtinud tunnistada. Mitte iial! Ja laps rääkis siis, kui kana pissis. Üks õpilane sai koolis ka süüdistuse „pioneer sõi ära oktoobrilapse võileiva“. Ei teagi, kuidas see konkreetne süüasi lahenes.

      Härma koolis, nagu Nõukogude Liidu koolides ikka, oli tunniplaanis ka kohustuslik sõjaline õpetus. Selle raames räägiti kapitalistlikest riikidest lähtuvast vältimatu sõja ohust. Palju räägiti juba toimunud Teisest Maailmasõjast, eriti võitmatute Nõukogude vägede rollist selles. Lapsed said relvadest tulistada, õppisid aja peale Kalašnikovi automaati koost lahti võtma ja kokku panema. Õpiti tundma laskemoona, millega kapitalistidele otse südamesse tulistada.

      Tüdrukute jaoks oli asi lõbusam, sest neid ei ähvardanud aastatepikkune teenistus Nõukogude sõjaväes, Moskvas, Pihkvas, Afganistanis, Vladivostokis või mujal. Tüdrukud kihistasid naerda, kui nad maadlusmattidel miniseelikutes kõhuli rivis lebasid ja märklaudu sihtisid, sellal kui Tovarištš Kõrge Sõjaväelane tagapool patseerides seelikute alla piilus.

      Koolis СКАЧАТЬ