Slummidiplomaadid. Marina Elbasaar
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Slummidiplomaadid - Marina Elbasaar страница 5

Название: Slummidiplomaadid

Автор: Marina Elbasaar

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Рассказы

Серия:

isbn: 9789949489770

isbn:

СКАЧАТЬ Suurt vahet ei olnud. Üheski ei oleks ellu jäänud.

      Aastaid hiljem, peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, kui Venemaa ja Lääneriikide sõjaväelased käisid juba vastastikku sõbralikel visiitidel ja tegid koostööd, sattus Hella ekskursiooni ajal pealt kuulma, kuidas üks Vene sõjaväeluure ohvitser märkis Belgia kolleegile NATO sõjalise juhtimise peakorteris Mons’is, et venelaste ülisalajastel vastase tuumapunkri kaartidel oli Belgias üks punker tegelikust rohkem märgitud. Ei teagi, kuidas selline viga sisse sattus, arutlesid kolleegid sõbralikult.

      Nõukogude koolihariduses peeti väga oluliseks, et inimesed oskaksid perfektses rivis marssida. Ühe-, kahe- ja mitmerealistes formatsioonides. Enamasti kahekaupa. Vajalikuks peeti ka oskust liikumise pealt sünkroonseid pöördeid sooritada. Üks Härma kooli vanema klassi poiss rääkis Hellale juhtumist, kus klass oli jäetud omapead kooliõuele marssima ja üks poistest olla andnud käskluse „Vasakule pöörd!“ ning juhtinud kogu klassi kooliväravast välja. Marsiti mööda Kastani tänavat „Vikerkaare“ kohvikusse, kus pärast käsklusi „Seis!“, „Vabalt!“ ja „Rivitult!“ said kõik, kellel kopikad kaasas, osta kooki nimega „Aleksandri“ ja limonaadi nimega „Limonaad”. Sellest naljast tuli paksu pahandust. Narri meest, mitte rivis marssimist!

      Naljatlemine oli sel ajal ohtlik. Hella ja tema kaks klassiõde said käskkirja sõjalise õpetuse tunnist puudumise pärast. Õppealajuhataja Malk oli leidnud nad tunni ajal tänaval kõndimas. Vaikivaks protestiks käskkirja vastu kandsid tüdrukud järgmisel päeval musti riideid. Sellest tegid instantsid oma järeldused ning asi aeti kurjaks. Vanematega võeti ühendust. Tüdrukud väitsid, et must on moes ja lubasid end parandada. Asi rahunes. Keskkoolis ei pidanud enam koolivormi kandma ja järgmine pahandus tuli sellest, et Hella läks kooli vormiriietuses. „Mõnitad,“ tegi teravapilguline õpetaja Malk järelduse.

      Kord läks Hella liiga julgeks ja väitis klassis, et vananevate Nõukogude iluuisutajate Rodina ja Zaitsevi viimase aja võidud on ette kokkulepitud mäng. Selle eest andis üks naisõpetaja Hellale salaja kooli tagatrepil lahtise käega kõvasti vastu vahtimist ja ütles, et kui tüdruk kaebama läheb, tuleb vanematel probleeme. Hella ei kaevanud, siiamaani ei ole sellest kellelegi rääkinud.

      Oli avalik saladus, et KGB esindajad käisid regulaarselt koolides, et kontrollida sealset meelsust ja eluolu. Aeg-ajalt astus pärast tunni lõppu klassiruumi hallis mantlis mees ja rääkis õpetajaga usalduslikult, millest vaja. Õpetaja Vaimu näiteks andis sellest lähtuvalt õpilastele häid soovitusi.

      Keskkooli lõpus soovitas ta ühel kunstnikust abituriendil kohe lõpetada kapitalistlike piltide maalimine ja Hellal soovitas ühiskonnateadustest hoida nii kaugele kui võimalik. Hella astus ülikooli ajalooteaduskonda.

      Ajalooteaduskonda ei astunud Hella huvist partei ja Suure Isamaasõja vastu, vaid sellepärast, et aastal 1988 hakkasid tasapisi õppekavast kaduma loengud Kommunistliku Partei ajaloost, mis asendati psühholoogiakursustega. Psühholoogia erialale aga Hella sisse astuda ei julgenud, sest kartis bioloogia ja anatoomia eksameid. Kooli bioloogiatundidest mäletas ta uduselt vaid pruuni ja valge jänese paaritumist ning sibula ühekihilist membraani. Klassiruum oli see-eest hästi lahe, puust pööningukorrusel otse muusikaklassi vastas. Roosaknast piilus sisse päike. Kuldne tolmutriip jooksis läbi õhu nagu Da Vinci kood.

      Samas klassiruumis käis lastel külalisesinejaks geeniusest keeleteadlane ja visionäär Ain Kaalep, kes juba 1980. aastate algul soovitas: „Noored, hakake araabia keelt õppima!“ Teda ei võetud kahjuks kuulda. Hella ei olnud siis veel ühtegi araablast isegi pildi peal näinud.

      Kooliaeg õnneks liiga huvitavaks ei kiskunud, sest noored sel ajal eriti alkoholi ei joonud. Vähemalt tööstuslikes kogustes mitte. Linna peal käis küll jutt, et ühes koolis olid pidumeeleolus jooginäljas poisid bioloogia klassis inimloote pealt piirituse ära joonud ja meesõpetaja oli pioneeritoas õpilasneidudega Lenini näopildiga sametist punalipu peal seksinud. Aga sellist asja ei saanud juhtuda Härma koolis, sest eliitkoolis seksi ei olnud. Selline paksust sametist lipp oli Härma koolil küll. See oli kõige mõnusam materjal kogu kuuendikul planeedist ja seda said puudutada vaid väga vähesed ja väga harva.

      Härma kool andis peale marssimise, püssilaskmise ja inglise keele oskuse ka klassikaliselt hea hariduse. Enamik selle kooli lõpetajatest saavad sisse ülikoolidesse, ning üldse purjetavad kõik Härma kooli õpilased elus edasi hea tuulega. See tuleneb kooli vabast vaimust, intelligentsest seltskonnast ja sellest, et kõik iseendasse usuvad. Vahet pole, mis teised arvavad.

      Kui Hella klass keskkooli lõpetama hakkas, mõtlesid noored, kuidas seda meeldejäävalt tähistada. Eelneval aastal oli üks lõpuklassi poiss õpetajate ahastuseks kooliõuel tuttuue Ladaga nii pööraselt ringi paarutanud, et tolm pärast mitu tundi settis. Sellele oli raske midagi vastu panna. Noortel tuli mõte, et kui õige ähvardaks „Družba” saega kooliõue ääristavad mitmesaja-aastased pärnapuud maha võtta ja siis suuremeelselt ideest loobuda. Nad olidki rohkem ideede kui tegude inimesed. Tartu ikkagi. Pärnad seisavad tänaseni.

      PEIGMEES JUSS

      Juss oli edev, aga ettevõtlik poiss. Lõi „Püssirohukeldri” sillal Reinult Hella üle nii, et endal sõrmeluu katki. Kuna Rein asjast suurt numbrit ei teinud, siis saigi Hellast Jussi pruut. Looduslik valik. Mis siis, et vale.

      Viieteistkümneaastane Hella ei teadnud, mis on elu või mis valu. Juss aga oli juba vana mees, seitseteist täis ja teadis kõike. Ta teadis, et see pole mingi suhe, kui ei seksita. Hellal oli kange hirm rasedaks jääda. Sel ajal ei olnud beebipillid lihtrahva jaoks kättesaadavad ja kondoomid olid suur haruldus. Seapõie ja taimetee tarkused olid aegade hämarusse vajunud ja armastuse nimel tuli võtta riske. Hella arvas, et see ongi armastus ja juhtus, mis juhtuma pidi.

      Nõukogude Liidus oli alla kuueteistkümneaastastele igasugune seksimine teatavasti seadusega keelatud. Ja pärast seda pidi ka vanemate nõusolek olema. Mõnel terve elu. Vanematele ei tahtnud Hella seksimisest midagi rääkida, mis neist ikka närvi ajada. Emaks saada oli aga selgelt vara. Alaealine rase oleks koolist suure kaarega välja visatud. Tuli tegutseda salaja.

      Õnneks sai „Püssirohukeldri” külgbaarist kõige vastu abi. Hella palus tuge proua Tuulelt, kes Hella sugulasena esinedes arsti juurde kaasa läks ja asjad sirgeks rääkis. Hella võeti abordiks haiglasse sisse. Haigla ametnikkond mõnitas Hellat natuke ja sanitarid küsisid aeg-ajalt näha passi, mida tal veel ei olnud, sest pass saadi siis alles kuueteistkümneaastasena, aga kaebama ei läinud õnneks keegi.

      Sünnitushaigla abordikorrus ei olnud nõrganärvilistele. Kuna Hella oli alles kõhnavõitu laps ja kolmekuune rasedus ei olnud naljaasi, hoiti Hellat haiglas kolm päeva. Selle ajaga jõudsid saatusekaaslased kolm korda vahetuda. Abordikonveieri eesruumis saadi tuttavaks ja julgustati üksteist. Mõned naised olid tulnud mehe eest salaja, sest laps ei olnud mehe oma, mõned sellepärast, et üks beebi oli alles hiljuti sündinud, mõni muudel põhjustel, igaühel oma lugu. Hirm oli kõigil.

      Öösel oli Hella üksi suures seitsmekohalises palatis. Palati aken oli katki. Pool klaasi oli eest ära kukkunud ja parandamise asemel oli see klaasitükk tühja koha ette tõstetud. Tuule käes lõgises kõik hirmsasti. Akna taga pimedas õõtsusid Toomemäe kõikenäinud puud. Öösel oli haigla abordikorrus inimtühi. Hella hiilis vaikselt ringi ja piilus tühjadesse ruumidesse. Nagu õudusfilmis „Kooma“, mõtles Hella. Õnneks oli kaasas raamat „Muumitroll“.

      Abort ise toimus teise päeva hommikul üldnarkoosiga. Ärgates ajas Hella suust täielikku jama välja ja tänas ülevoolavalt arste. Ülejäänud päeva veetis Hella uimasena voodis ja käis ainult vetsus. Kolmanda päeva hommikul ärkas Hella selle peale, et tagurpidi pähe seotud rätikuga tige koristajatädi lajatas talle veeämbri ja harja pihku ja karjus: „Korista see hooramaja ära, sa kuramuse lits!“ Seejärel lahkus ust paugutades. СКАЧАТЬ