Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest. Peeter Peetsalu
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu страница 17
Название: Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest
Автор: Peeter Peetsalu
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949495764
isbn:
Merenduslukku on lossipealik jäänud eelkõige ebaväärika mehena, kes rannal süüdatud pettetuledega mööduvaid laevu madalikele meelitas, misjärel tõeliselt verejanulise piraadina hõivatud alused oma kuulekate käsilaste ühisjõul paljaks röövis. Anastatud kaubalaevade meeskonnad kadusid sedamaid ja jäljetult. Toolse Hundi vägivaldsetest kuritegudest ei tohtinud midagi avalikuks tulla. Nagu klassikaliste legendide puhul kombeks, võitis lõpuks ka sedapuhku headus kurjuse. Noorukese kalurpoisi Aaru ennastsalgav tegutsemine tormisel merel järjekordse röövretke ajal seadis lõpuks õiguse jalule ning Toolse Hunt koos sõjasulastest kaaskonnaga sai tormimöllus teenitud karistuse.
Tähelepanu väärib veel üks kohaliku rannarahva hulgas talletatud muistend. Selle rahvajutu esmane käsikiri pärineb T. Lepp-Viikmannilt 1894. aastast: „Mõnisada aastat tagasi elas Toolse rüütel oma kindlas lossis ja käis merel ja maal röövimas. Ta kandis nii tihedat raudrüüd. et ükski nool sellest läbi ei tunginud. Tema vastu ei saanud keegi. Isegi Rakvere rüütel olnud Toolse rüütli hirmu all. Ta võttis Toolse lossi alla purjetanud laevadelt meeskonnad vangi ja viis kaubad oma aitadesse.
Saanud piisavalt vanaks, tahtis rüütel endale naist võtta. Sobilikuks kaasaks valis ta välja lähedase Andja mõisaomaniku tütre. Ühel ööl läinud ta sõjasulastega pruuti ära tooma. Pruudile kraabiti kaasavaraks kokku kõik mõisas olnud vähegi väärtuslikud asjad ning seejärel asuti tagasiteele.
Röövitud mõrsja ei olevat rüütlit sugugi sallinud. Ta nutnud päevad läbi oma silmad üsna punaseks. Rüütel jätnud pruudi esialgu rahule, läinud jälle oma saagihimuliste sulastega röövretkele. Samal ajal aga, kui rüütel saagi peal väljas oli, armunud lossivalitseja preilisse ja leidnud ka palavat vastuarmastust. Noored pidanud plaani põgeneda, kuid rüütel jõudnud ootamatult koju. Tekkinud tüli käigus tapnud valitseja rüütli ja tunnistanud enese lossi pärisperemeheks.
Armunud noored laulatati lossi kirikus. Laulatuse ajal tulnud kirikusse üks väga kole mees suure musta hobuse seljas ning trampinud valitseja hobusekapjade all surnuks. Seejärel tõmmanud mees mõrsja enda ette hobuse selga ja kihutanud kiiruga minema.
Kirikulised kohkunud koledasti, sest musta meest peetud surnud rüütliks või koguni vanasarvikuks endaks. Ei juletud hulga aega oimugi liigutada. Kui viimaks meelemõistus tagasi tuli, olid küünlad kustunud ning rahvas lahkunud käsikaudu pimedast kirikust.
Mõni aeg edasi, kui lossis enam ühtegi hingelist ei elanud, kuulnud Toolse inimesed merest kaeblikku kisa. Vanemad inimesed tundnud hääle järgi ära kadunud mõrsja. Kes sel ajal merele läinud, see enam tagasi ei tulnud, vaid jäänud merele saagiks või mõrsjale seltsiliseks.
Nii kestab see tänase päevani. Kunagi ei või olla kindel, kas kostab merelt tormi ulgumine või kadunud mõrsja kaebelaul. Tuleb olla ettevaatlik, ega vanarahvas tühja juttu ei aja.“114
Vanuselt maailma kolmas pidevalt tegutsev tuletorn Kõpu poolsaarel hoiatab meretee ohtude eest. Tornimäe veerel paiknev massiivne nn Kõpu paks võimaldab meremeestel Eestimaa rannikule liginedes juba varakult oma aluse täpse asupaiga kindlaks teha.
Kõpu tuletorn
koordinaadid: 58º 54,96’ N
22º 11,98’ E
ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1531, 1805, 1990, 2001
tule nähtavuskaugus: 26 M
tuletorni kõrgus alusest: 36 m
tule kõrgus merepinnast: 102 m
Meie rannikuvetes paikneb ligikaudu 1500 meresaart. „Meretagune maa“ Hiiumaa, saagade Dagaithi oma 989 km² pindalaga on suuruselt teine Eestimaa saar. Ajalooallikais mainitakse Hiiumaad esmakordselt 1. oktoobril 1228 ehk aasta pärast kogu Eesti alistamist Saksa-Taani vägede poolt. Rooma kuninga Heinrich VII läänistuskiri Saare-Lääne piiskopile Gottfriedile teab pajatada järgmist: „Quadam insula deserta, quae dicitur Dageida“ – „Üks tühi saar, mida kutsutakse Dageida“.115 Saart nimetati inimtühjaks veel 13. sajandi teisel poolelgi.
Kirjanik Aino Kallas on oma jutustuses „Reigi õpetaja“ kujutanud seda imepärast lummavat saart nii: „Kaardil on Hiiumaa nende neljakandiliste timpsaiade sarnane, mida müüakse Tallinna turul. Reigi kohal ajab rand kaugele meresse kaks sarve, mis on Kõpu ja Tahkuna neemed. Sääl nende sarvede vahel on tume metsasaar, otsekui muhk härja otsaesisel ning saare nimi on Kõrgessaare.“116
Kõrgessaarest vaid kümmekonna kilomeetri kaugusel loodes asub kurikuulus Hiiu madal, nimetatud ka Suurrahu ehk Neckmansgrund, rahvapäraselt Näkman. Sellel Hiiumaast loodesse jääval ligi 50 km² pindalaga paemadalikul paljastuvad tugeva lainetuse korral ohtlikud karid. Hiidlaste rahvapärimuse kohaselt elavat Suurrahul merekoer, kelle ulgumine pidavat laevu madalikule meelitama. Suurrahu lähedalt möödub ka Läänemere elava liiklusega tähtis rahvusvaheline laevatee, mistõttu pole mingi ime, et aastate jooksul on Hiiu madalal üsnagi palju aluseid oma lõpu leidnud. Ikka on Hiiu madalat laevameeste kõnepruugis Suureks Rahuks ehk Rauamäeks kutsutud, sest seal on merepõhjas palju hukkunud laevade rauda.117
Lisaks saare esialgsetele nimekujudele Dageida ja Dageyda on käibele läinud ka saksakeelne Dago. 1563. aastast kuulus saar Rootsile ja sellest alates on Hiiumaal rootsikeelne nimi Dagö, mis tähendab päevasaart.
Selleks, et merel paremini orienteeruda, tuli navigeerimise hõlbustamiseks meelde jätta rannajoone silueti omapära. Sel põhjusel ongi randadesse püstitatud esimesed hiiglaslikud teetähised, meresõitjale olid need aga maamärkideks. Arhivaalides esineb niisuguse märgi nimetusena alamsaksakeelne kennenmerke, kenni(n)ge ja landes kenni(n)ge, mis tähendab tegelikult selle äratundmist märgi iseloomu järgi. Näiteks vilkuva tule või torni väliskuju põhjal. Märksa vanemate meremärkidena on käibel kennenmerke-tähistus. Maamärkide puhul kasutati lisaks nimetusele kennenmerke ka ladina keelest laenatud nimetust piilar (alamsaksa piler, rootsi pelare) ja friisikeelse laenuna nimetust paak (alamsaksa bake või baken). Mereteetähisena on paak jäänud meie keelekasutusse nüüdisajani (tähistades lihtsa ehitusega kõrget kaldamärki; tulepaagid on harilikult varustatud veel plinktuledega). Kõpu massiivne torn oli oma originaalnime kohaselt samuti kenni(n)ge, ehitatud niisiis hästi äratuntavaks orienteerumis- või maamärgiks.118
Just Suurrahu oli meie randadele kõige esimese tuletorni rajamise üks peapõhjusi. Hiiu madala ohtude eest pidi möödasõitvate aluste kapteneid hoiatama eelkõige Kõpu tuletorn, millele 19. sajandil lisandusid veel Ristna ja Tahkuna.
Küllap heidutasid sagedased laevahukud Dagö ümbruse vetes tollaste valitsejate meelerahu ja head äraolemist. Hansakaupmehed ja – laevnikud teadsid seniste merekogemuste põhjal, et laevasõidu ohupiirkondadesse püstitatud paagid ehk maamärgid on orienteerumiseks hädatarvilikud. Seetõttu on 1490. aasta paiku üritatud Saaremaa piiskopilt luba saada tema valduses olevale Kõpu poolsaarele just seesuguse tähise ehitamiseks. Kahjuks jäi palve tookord СКАЧАТЬ
Kaasik, Valdek. Tõestisündinud lood. Tartu 2006, 103–104.
Kaskor, Vello. Hiiumaa ringteed. Tallinn 2003, 10.
Kallas, Aino. Reigi õpetaja. Tartu 1928, 30.
Past, Evald. Mereteelt. Tallinn 1940, 65.
Geograafia-alaseid töid XIII. Tartu 1976, 159.