Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast. Sally Koslow

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ah, unistused. «Kuigi ma armastan seda linna väga, olen läbi teinud mitmeid erinevaid stsenaariume, et muuta elu selliseks, nagu tahan, ja selles on alati midagi puudu,» tunnistab Ben. «Aspen on koht, kuhu inimesed lähevad selleks, et mitte kunagi suureks kasvada. Paljudel inimestel siin on emotsionaalsed häired ja alkoholiprobleem, ja marihuaana suitsetamine on tõesti esikohal nende välipraktika harrastuste hulgas.»

      Kas arvasid, et see on grillvorsti lõhn?

      «Haridustase on siin samuti madal,» jätkab Ben. «Siin on päris vähe inimesi, kellega ma tegelikult koos viibida tahaksin.» Hetkeks mõtleb ta järele, kõheldes kõrgkooli ja töö vahel. «Tahaksin lahkuda Coloradost ja tulla tagasi kraadiga, mis laseks mul alustada mingil päeval advokaadi erapraksist, kuid ma ei tea, kui võimalik see on. Mu sõber, kes on psühholoog, ütles mulle, et ta pole kunagi töötanud paigas, mis oleks praktiseerimiseks vähem soodne – inimesed ei taha oma probleemidega midagi ette võtta ega saa teraapia eest maksta. Ja ma ei taha elada elu vaesuses.

      Minu põlvkond mõtleb nii palju viisil: «Milleks pühenduda millelegi, kui maailm on nii võimalusi täis?» arutleb Ben. «Mul on palju sõpru, kes tahavad saada AmeriCorpsi liikmeks või õpetada välisriikides inglise keelt, üha midagi otsides. Nii on inimestel raske paigale jääda.» See mõjutab sidemete loomist teiste inimestega ja kindlasti kooselu. «Mul on olnud mõned luhtaläinud suhted naistega, kes põgenesid paikadesse nagu Tai, et teha humanitaartööd. Arvan, et mõned neist inimestest on kolmekümnendate eluaastate keskel või lõpus ikka veel ebakindlad ja jooksevad ära, et mitte astuda vastu millelegi nende endi sees.»

      Võtame iga-aastase «Tänapäeva armastuse» esseede võistluse, mida The New York Times korraldab põhiliselt noorte jaoks. «2010. aastal nihkus fookus tehnoloogia loodud lähedusele – suhetele, mis kasvavad ja süvenevad peaaegu ainult sülearvutite, veebikaamerate, online’i vestluste ja tekstisõnumite kaudu… nii ohutu armastus, et kõige kardetum pole mitte suguhaigus, vaid arvutiviirus, või ehk isiklik kohtumine oma kiindumuse objektiga,» teatab Daniel Jones, veeru toimetaja.

      Üks viimastest võistluse võitjatest oli Caitlin Dewey, kes mõtiskles kohtumisest Willi-nimelise noormehega veebiajakirjanduse konverentsil. («Kui sa oled kunagi käinud internetikonverentsil, siis mõistad, kuidas kahvatu nahk, paksud prillid ja kasimata juuksed võivad olla ligitõmbavad,» kirjutas ta. «Muidu ei suuda ma seda sulle seletada.») Will ja Caitlin naasid oma kodulinnadesse ja alustasid «ohutut, steriilset suhet» Skype’i ja veebikaamera kaudu. «Internet toob inimesed kokku hakitud märksõnade ja sõnumiridade abil, aga see ei rahulda neid kunagi,» selgitas ta. «Kuid pole tähtis, kui väga sulle meeldib kellegi blogi või Twitteri sõnumid, need pole ju tema postitused, mida sa tegelikult tahad.» Nii et viimaks reisis Caitlin 540 miili, et Williga nädalalõpul kokku saada. Will viis ta lõunale – ja veetis eine e-maile lugedes. Hiljem, tagasi oma korteris, keskendus ta postitustele oma veebilehel, mitte noorele naisele oma kõrval. Caitlin Dewey jaoks polnud IRL – «in real life» internetikeeles – üldse edukas.

      «Ta on üks neist tarkadest, triivivatest noortest…»

      «…kes pärast teatud kaalutlusi otsustab, et ta tahab teha Midagi Kunstivallast, kuid ei soovi, võib-olla ei suuda mõelda tegeliku töö terminites; kes paistab kujutlevat, et noorus, mõistus ja tahe kutsuvad iseenesest tema juurde töö, mis osutub õigel ajal täpselt selleks, mida ta ootas.»

      See lõik Michael Cunninghami romaanist «By Nightfall» oleks võinud olla inspireeritud ükskõik millisest täiskasvanueelikust, keda ma kohanud olen, noortest täiskasvanutest, kes on nii heldekäeliselt varustatud ande, mõistuse ja valikuvõimalustega, et nad on nagu igaveste patareidega jaanimardikad, kelle kõrval paistab pimedana alguses üks taevas ja siis järgmine ja järgmine, sarnanedes, nagu ütleb väljend, kukkedele sõnnikuhunniku otsas.

      «On raske käituda omamoodi, kui sa väga hästi tead, mida sinult oodatakse,» ütleb Jonathan Lehrer, 28. «Võtke tunnustatud kõrgkooli lõpetanu, Phi Beta Kappa liige, ja pange ta maailma, mis ütleb, et kui sa ei roni redelist üles 35.eluaastaks, ei jõua sa kunagi pärale, ja see on ka talle raske. Olen sageli läbi teinud «tagasi järje peale rühkimise» seisundi, öeldes endale, et mu seiklusaastad on möödas.»

      Jonathan oli keskkooli lõpuklassis paremuselt teine ja läks Yale’i suuri asju tegema, täites oma elust iga sekundi. Keskkoolis võttis ta osa vaidlusklubist, kõneklubist ja matemaatikaklubist, koorist ja džässibändist. «Yale’is täitis ta augud klubide, mägironimise, kellamänguühingu, teatriorkestrite, tai chi ja žongleerimisrühmaga, mida kutsuti Antigravitatsiooni Ühinguks, mis lavastas Halloweeni etenduse koos tuleneelamise ja tõrvikuloopimisega.» Kõigi nende huvide ja kohustustega hõivatud, ei valinud Jonathan otsekohe põhieriala. «Mina kõhklesin matemaatika ja muusika vahel. Mu isa väitis, et kui tahan, et mulle rohkem uksi avaneks, ei pruugi muusika olla kõige strateegilisem valik. Valisin viimaks matemaatika, sest see nõudis vähem kursuseid.

      Saavutasin palju, kuid ei mõelnud eriti, kuhu ma jõuda tahan. Maadlesin sellega kolledžis ja püüan ikka veel kujutleda, mida ma kirglikult teeksin… isegi kui see ei sobiks mu praeguse eesmärgiga.» Mitte et Jonathan tunneks sundust ühiskonna seatud graafikuga kohanemiseks. Pärast Yale’i läks ta Uus-Meremaale rattaretkedele ja hääletama, siis tegi täispöörde ja temast sai konsultant Washingtonis, firmas, mis töötas Keskkonnakaitse Agentuuri alluvuses. «Pärast kaht aastat hakkasin tundma, et mul pole aega ega ruumi mõtlemiseks,» ütles ta, nii et ta veetis aasta Belgias ja õppis kellamängu. «See oli kookoniperiood, mitte kaheksast kümneni, mis mul oli Washingtonis koos küllusliku seltskondliku eluga.» Belgias mõistis Jonathan, et ta ei suuda eneses sõpradeta selgusele jõuda. «Avastasin, et inimesed, keda ma oma elus vajan, on haruldased ja ma ei saa lihtsalt baari astuda ja nendega kohtuda.»

      Vahepeal võttis ta osa «kõige suuremast ja tunnustatumast kellamängu võistlusest ja peaaegu võitis», mille järel kavatses tulla tagasi Ühendriikidesse ja tööle asuda. «Aga kuni ma venitasin, sain pakkumise esineda renessansifestivalidel, kus käib palju rahvast, kes kolivad viis korda aastas ja elavad telgis. Mul oli võimalus mitte oma eluga edasi minna – ja saada intellektuaalseks karnevalimeheks.

      Renessansifestivalidest võtavad osa kõik ühiskonnakihid, haritud või mitte, see on neo-hipi ühiskond suure hulga muusika ja välitoiduga. Sain festivalide ajaks majutuse või elasin kusagil sõprade juures. Kas see tähendab, et ma parasiteerin? Kuidas saan ma kindlaks teha, kas annan rohkem kui võtan? See oli üks pusletükk.»

      Praegu on Jonathan vähem antikangelase moodi, tal on Bostonis üürikorter ja ta töötab, abistades oma venda vähiuuringuis. Valik võib olla vaimustav asi. 31 maitset!3 See võib ka olla üleliia erutav, segadusseajav ja paanikattekitav, luues kahtluse ja otsustusvõimetuse mooloki.

      «Ma püüan kohanduda korrastatud ja traditsioonilise mudeliga, mis mul oli Washingtonis – kindel töö, kindel elupaik, kõik mu sõbrad ostavad ilusaid asju – ja sean vastukaaluks seikluse, kokkukuuluvuse, õppimise ja arenemise… et leida keskpaik, mis mind välja kannatab. Mul on tunne, et olen murdnud läbi paljude «peaks’ide» ja «tuleks’ite» ja otsin elu, mis sobib elamiseks, hingab mind, mitte mu kujuteldavat tunnet iseendast. Arvan, et võid elada terve elu sel viisil, ja elada hästi, eeldades, et sa ei lükka edasi õnne selle päeva nimel, mil leiad «ühe õige asja». Ma pole kindel, et see on nii erinev neist, kes alustavad kindla ja mõistliku plaaniga – kõigest hoolimata muutuvad asjad ka nende jaoks.

      Arvan olevat võimaliku, et ma kunagi suurt midagi ei saavuta, ja et see mõte mulle tegelikult ei meeldi,» tunnistab Jonathan. «Kuid see ei tundu ka nii väga tõenäolisena. Mul on mõned uued projektid käsil, mis on päris põnevad. Üldiselt tunnen, et olen heas kohas. Olen tulnud pika tee.»

СКАЧАТЬ