Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast. Sally Koslow

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ satume segadusse, sest me ei näe paljudes oma lastes selget suunda, ainult viivitust. Oleme alati arvanud, et meie lastel võib «sinnajõudmine» kesta pisut kauem kui meil. Aga nüüd, koos Gertrude Steini vaimuga, me mõtleme, kas ongi üldse mingit «seal» olemas ja kus see siis on? Malediividel? Mikroneesias? Kas keegi teab?

      Buumipõlvkond on parajalt eesmärgile orienteeritud põlvkond. Me kasvatasime oma juukseid, kandsime oma alt laienevaid pükse ja suitsetasime oma kanepit. Siis saime tööd, pered, veenilaiendid, hüpoteegid, kortsud ja migreenid. Me kasvatasime lapsi ja harisime neid, sageli koolides, kuhu me ise kunagi poleks pääsenud. Ja tunnistagem seda: kas see oli meile taskukohane või mitte, aga me hellitasime oma lapsed ära seninägematul määral inimkonna ajaloos.

      Osa eriõigustest on tulnud asjade näol – riided ja kingad, spordi- ja muusikavarustus, elektroonika ja arvutid. Osa on olnud kogemused – pillavad ja sagedased perepuhkused, kallihinnalised suvelaagrid ja välismaalesõidud. Kuid palju on olnud psüühilist, laste egode silitamist nii paljude kiituste ja komplimentidega, et viimased uurimused näitavad noorte muutumist kiitusesõltlasteks, kes pigem kuulavad ülistust kui seksivad või söövad oma lemmiktoitu. Sotsioloogide andmed näitavad, et paljud noored näevad end sama tähtsate või meeldivatena kui aastaid tagasi. Hinnete keskmised on tõusnud, kui õppimiseks kulutatud tundide arv on vähenenud, ja õpetajad, tõenäoliselt vanematest mõjutatud, on andnud paitustesse oma osa. Kõrgkoolide üliõpilased saavad töölesuunamiskursustel rohkem ainepunkte, kuid ei saa paremaid tulemusi standardtestidel.

      Raamatu «Generation Me» autor Jean Twenge leidis, et kasvav protsent kolledžisseastujatest on hinnanud oma sotsiaalset ja intellektuaalset enesekindlust «keskmisest kõrgemaks», võrreldes 1960. aastate üliõpilastega, pannes õppejõud imestama, kas oleme kasvatanud tugeva antibiootikumikindla enese ülehindamise viiruse, mitte enesekindluse, nagu tahtsime.

      Tagasivaataja tarkusega, me nägime, kuidas me lapsed alustasid rändamist – ja isegi julgustasime seda. Pehmesüdameliselt püüdsime neid raskuste või vähemalt igapäevaste ebamugavuste, eksimuste ja võitluse eest hoida. Me arutasime kannatlikult läbi kõik valikud ja südamemurdumised, ise uurides asjasse süvenevate, hoolikalt valitud programmide faile, sest olime veendunud, et oleme sünnitanud järgmise Ema Teresa, mitte lihtsalt tütre, kes vaatab Bollywoodi filme.

      Kuid kes nägi ette, et laste rännakud võivad kesta aastaid? Kes nägi ette, et see võib mitte kunagi lõppeda?

      Kui mu nõbu lõpetas Browni Ülikooli ja alustas tööd järgmisel esmaspäeval, pööritas ta paar aastat noorem õde silmi ja ütles: «Zach ei suuda täiskasvanuks saamist ära oodata.» See polnud kompliment. Tänapäeva kõige populaarsem koomiks on Dustin, mille peaosas on vallaline 23aastane töötu, kes elab kodus vanemate juures.

      Emad ja isad on segaduses. Paljusid meist mõjutas «Kiirustav laps: üleskasvamine liiga ruttu, liiga vara», David Elkindi tähtteos, mis kaitseb lapsepõlve jätkamist. «Las lapsed olla lapsed! Me teeme oma lastele halba, kui kiirustame neid lapsepõlve lõpetama,» on Elkindi teooria põhisisu. «Kiirustatud lapsed on sunnitud omandama täiskasvanuelu psüühilised, füsioloogilised ja sotsiaalsed aspektid, enne kui nad on valmis nendega tegelema… Isiksuseks kasvamine meie kaasaegses ühiskonnas võtab aega ja seda ei saa tagant kiirustada. Kui laps on sunnitud ruttu kasvama, lastakse mööda tähtsad saavutused või jäetakse need vahele, mis võib hiljem tekitada tõsiseid probleeme.»

      Armastasin seda raamatut palju aastaid tagasi ja 25. aastapäeva väljaanne, mis avaldati 2006. aastal, müüb ikka veel edukalt. «Kaasaegne vanem elab rõhkkeetjas, mis koosneb võistlevatest nõudmistest, üleminekutest, rollimuutustest, isiklikest või professionaalsetest ebakindlustest, mida ta eriti juhtida ei suuda,» märkis dr Elkind. «Kiirustades oma lapsi üles kasvama, koheldes neid nagu täiskasvanuid loodame vabaneda oma murest […] ja kahjustame seda tehes oma lapsi.»

      Ehk tuleb välja, et kõik, mida me oleme teinud, on vaid oma murede edasi lükkamine. Ma mõtlen, et kas vanemate põlvkond polnud pisut liiga innukas jooma Elkindi heade kavatsuste limonaadi, ja niikaua, kui me tegeleme revisjonistliku lapsevanemlusega, kas doos Ranget Ema, kiirustamas ja taga kiusamas, poleks parem olnud – või oleks parem isegi praegu. Me peame toetama neid erakordselt vahvaid inimesi, keda me armastame, kuid me tahame neist aru saada. Kas see kriis on, nagu meie vanemad ütlesid: «Väikesed lapsed, väikesed probleemid. Suured lapsed, suured probleemid»?

      Tere tulemast Rännuaastatesse

      Homerose eeposes saabub sõjakangelane Odysseus kümne aasta järel koju, kust ta teekonda alustas. Seepärast mõtleme odüsseiast kui suurest, õnneliku lõpuga rännakust. «Odüsseia» tundub mulle liiga korraliku ja ülla sõnana põlvkonna jaoks, mis kulutab oma energiat jagamisele ja ümberjagamisele, sageli vanemate rahakoti peal, tehes üldkasulikke, vabatahtlikke või orjapalgaga töid nagu Õpeta Ameerikat. Ma näen seda faasi mitte nagu odüsseiat, vaid kui rännuaastaid.

      Mind inspireerib käsitööliste traditsioon, mida kunagi Euroopas järgiti, kui õpipoisiaastad olid läbi saanud. Alates keskajast jäi oma ametit õppiv käsitööline aastaid oma meistri külge seotuks, elades ta kodus ja saades tasu toidu ja majutuse näol. Kui õpipoisiaeg oli läbi, lahkusid noored töölised, keda nimetati sellideks, oma meistrite kodudest, kuid tolleaegsed ametiühingud, gildid, ei lubanud neil kohe end meistriteks nimetada. Suurema kogemuse saamiseks pidi sell rändama külast külla juhutöid tehes. Ta pidi olema üksik, lastetu, maksujõuline, ja et neid ei peetaks eksikombel kroonilisteks võlgnikeks, kandsid nad erilisi kostüüme, oma aja teksaseid ja kapuutsiga jakke. See riietumisviis identifitseeris neid, nii et nad võisid ööks varju leida ja saada küüti järgmisesse linna.

      Rännaku alguses võttis rändaja kaasa vaid väikese rahasumma ja oodati, et ta lõpetab reisi sama summaga. Mõte oli selles, et ta saaks raha kogemust omandades, mitte väikest varandust omades. Alles pärast neid rännuaastaid – nagu seda elukutse omandamise astet Saksamaal kutsuti – sai uustulnukast täieõiguslik gildi liige. Goethe kirjutas sellest traditsioonise romaani «Wilhelm Meisteri rännuaastad», millest sai omakorda inspiratsiooni Austraalia rahvalaul «Waltzing Matilda». Saksamaal lõpetas selle rännuaastate traditsiooni natside partei, nagu nii paljud muudki asjad.

      Kes on rändajad?

      Kuna määratlus «täiskasvanu» ei sobi veel rändajate kohta, kuidas siis peaksime kutsuma seda noorukijärgset, vanadest-võrkudestvaba last, kes teeb läbi tänapäeva rännuaastaid? Just nagu sõna «teismeline» ei tunginud meie žargooni enne 1940. aastaid, arvan, et on viimane aeg tutvustada nime, mis võiks käia rännuaastate rahva kohta.

      Kuna see kamp imetleb kokteilisegajaid ja veedab palju aega kokteilibaarides, kaalusin kokteilikuid. Täisteismeline oli samuti mu nimekirjas, nagu ka täisnooruk. Mõtlesin ka Y-the-Fuck-Not-Generation’ile,Y-põlvkonna auks, kes on sündinud 1975 ja 1980 vahel. Dr Arnetti termin, «täiskasvanuks saajad», on leidnud toetajaskonda, kuid kuna paljud neist noortest inimestest on läbinisti kinni jäänud, vähimagi märgita millekski saamisest, valisin täiskasvanueelikud. Täpsemalt väljendudes tähendab mu definitsioon «täiskasvanueelik» 22–35aastaseid ameeriklasi noorukiea ja täiskasvanuea vahepeal avastusretkel, mis paistab kestvat igavesti, umbes nagu The Rolling Stones. Dr Arnett räägib «kolmekümnenda eluaja künnisest». Oleks see vaid nii. Olles rännuaastaid uurima hakanud, paistab see lõpptähtaeg mulle ülearu optimistlikuna.

      Panin omavoliliselt täiskasvanueeliku piiri 35. eluaastaks, mitte mingist maagilisest või kriitilisest mõtlemisest, vaid sellepärast, et pidasin lihtsalt liiga kurvaks mõelda, et keegi rohkem kui 35-ne pole veel täiskasvanu. Kolmkümmend viis – ja kindlasti 40 – on ka keskea algus, kui sa ostad paari lugemisprille ja nihutad oma fookuse pigem oma piiride kui potentsiaali järgi. Ja statistiliste andmete järgi on Ühendriikides keskmine vanus praegu 37,2, mis tähedab, et sama arv inimesi on sellest nii vanemad kui СКАЧАТЬ