Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast. Sally Koslow
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast - Sally Koslow страница 11

СКАЧАТЬ üllatunud, et jooga on nii oluline jõud, kuid sellel on olnud talle tervistav mõju – pärast seda, kui Abe jooga ja meditatsiooniga tegelema hakkas, nägin teda sellisena, nagu ma mäletasin teda enne teismeliseiga. Mulle meeldis, kelleks ta muutumas oli, ja olen selle mõttega rohkem leppinud, kuid spirituaalsuse asi pahandab väga mu eksabikaasat.»

      Eksabikaasa nõustub selles temaga. Dina ja Sam läksid lahku, kui Abe oli üheteistkümnene. «Dina on Abe’i valikute suurem toetaja, väga sisse võetud Ananda Margast, ja mina ei mõista seda täielikult,» ütleb Abe’i isa. «Olen olnud skeptilisem Abe’i «paigalejäämise» suhtes kui tema ema.»

      Abe’i isal võttis üheksa aastat, et 1972. aastal kolledž lõpetada, ja tal polnud korralikku tööd enne 25. eluaastat, kuid sellest hoolimata on Abe’i rännuaastad talle pahameeleallikaks. «Selles vanuses tegid paljud meist revolutsiooni ja meil polnud aega paigale jääda,» selgitab Sam. «See periood oli ka majanduslikult andestavam. Ma muretsen Abe’i pärast, kellel puudub püsiv sissetulek. Püüan mitte olla üleolev ega hinnanguid langetada. Enamasti kuulan ja küsin küsimusi, kuid ma olen kuri tervisekindustuse pärast, mida tal pole. Siin ma arvan, et ta on tõesti ohus.

      Abe’i lähimas tutvusringkonnas on palju «otsijaid». Inimesed, kes lõpetasid kolledži 1990. aastatel, on rohkem karjäärile keskendunud ja kardavad kõrvale kalduda. Josh, meie poeg, kes on kuus aastat Abe’ist vanem, on läinud palju ennustatavamat teed õpetajaks ja on minu vaatepunkti suhtes avatud ja nõustuv.

      Muretsen väga, just nagu kõik vanemad, oma lapse käekäigu pärast, kuid ma näen ka, kuidas mu poeg järgib meie kodus kehtestatud väärtusi,» ütleb Sam. «Me ei keskendunud kummagi poja puhul kunagi materiaalsetele püüdlustele. Vana radikaal minus tahab aplodeerida ja toetada, kuid räsitud realist närib küüsi ja loodab parimat… Huvitav, kuidas saavad traditsioonilisemate tagapõhjade ja isiklike valikutega vanemad hakkama lastega, kes valivad ebatraditsioonilisi teid?»

      Nagu välja tuleb, umbes samamoodi. Donald R. Hoofard on föderaalne pearahakütt Jasperist Texases ja on kirjutanud oma vägitükkidest 30 aasta jooksul seadusesilmana seiklusromaane. Donil on kolm poega. Sean, ta keskmine poeg, on teinud karjääri armees, kolme reisiga Iraaki, ühega Afganistani ja veel ühega Bosniasse. «Kõik, mis ta teeb, on sõjas käimine,» ütleb Don. Ta noorim poeg, Donald Jr. – DJ – on end aga õhuväkke kirja pannud, kuigi Don ütleb: «Ta tahab koju tulla.» Kuid vanim poeg Charlie on San Antonios tsiviilisik, kes vahetab töökohti iga paari aasta järel, «mitte parema palga pärast, vaid lihtsalt selleks, et teha midagi muud».

      «Ma ei tea, mis tal viga on,» kurdab Donald. «On raske vaadata oma last täiskasvanud mehena, kelle elu pole eriti midagi väärt, eriti kui su teistel lastel läheb hästi. Olen proovinud sellest lapsest aru saada nii kaua kui mäletan. Charlie tuli kord minuga kaasa tööasjus, riigist lahkunud meest otsima, kuid ta ei korranud seda enam. Ma tahan, et ta mõistaks, et ta peab midagi tegema, sest enne, kui ta arugi saab, on ta minuvanune, 57, ja muretseb pensioni pärast. Ja mitte ainult mina pole mures, vaid ta vennad ka. Kui sul on üks poeg eksinud, paistab see mõjutavat ka kõiki teisi.»

      Inimesed… lahked ja kõvasti töötavad… «Täkkega kruusid,» nimetab ta neid…

      «Nad rändavad karjadena. Siinai rannad… India ashramid, Prantsusmaa, Hispaania ja Negevi muusikafestivalid narkootikumide ja vabaarmastusega.»

«The End of the Land», David Grossman

      Ikka ja jälle on huumori ja õlakehituste varjus tunda vanemate armastust, uhkust ja pettumust, kui nad räägivad täiskasvanueelikute elu muutlikkusest. «Elan sõpradega läbi oma tütre Naomi elu,» ütleb Arlene Siegel, elukoht Grand Rapids, Michigan. Nagu Dina Heisler, käis Arlene rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi välismaal pöidlaküüdiga sõitmas. See kogemus pani paika ta vanemliku filosoofia põhijoone «mitte kärpida oma laste tiibu ja minna sinna, kus on nemad». Kui Naomi oli kolmanda aasta tudeng ja läks semestriks Kopenhaagenisse, külastas Arlene teda seal, nagu ka poega, kes õpetasTaiwanil inglise keelt. «Kuidas saan ma mitte toetada nende valikuid?» küsib ta.

      Naomi Siegel oskab oma ema rahustada. «Mul on sclerosis multiplex,» selgitab Arlene, «ja päevadel, mil end väga kehvasti tunnen, räägib ta minuga reiki abil,» see on jaapani tehnika stressi vähendamiseks ja lõõgastuseks, mis soodustab paranemist. «Mõne hetke pärast hakkab mul parem. Tunnen pidevalt Naomi ees aukartust. Olen tõenäoliselt oma tütre suurim fänn, kuigi ma ei tea, kas olen talle kunagi seda ütelnud.»

      Mida mõned võivad nimetada oma õnne otsimiseks, näeb Naomi, 26, nagu kingitusi universumilt – tema jaoks on selleks majanduslik kindlustatus alates Wisconsini ülikooli lõpetamisest. «Nädal enne lõpetamist ma isegi ei teadnud, mida ma sel suvel teen, nii et otsustasin jääda Madisoni ümbruskonda,» kus ta töötas koolijärgse programmiga, õppis reikit ja süüvis spirituaalsesse kogukonda ülikoolist väljaspool. «Siis kasutas mu perekond lennumiile ja ostis mulle pileti Taiwani, kus elab mu vend.» Sellest ajast alates on ta olnud liikumises.

      Nagu Abe Heisleril, toitis Naomi südikat rännukirge kas vanamoodne nutikus või New Age’i tundlikkus – vali, nagu soovid. Töötades Asheville’is, Põhja-Carolinas, puuetega inimeste tugipetsialistina, võitles ta välja täistoetuse programmile Iisraelis ja Indias. Seda asjaolu peab Naomi lihtsalt maagiliseks. Maagiat, ta tunnistab, on tema elus nii palju, et ta on hakanud eirama suurt osa loogikast, mida ta õppis põhiainena. «Ma tegin läbi suure muutuse, avanesin maailma külluslikkusele. Tundsin vaimset tõmmet minna Iisraeli mõni kuu tagasi, kui olin Minnesotas muusikafestivalil ja hakkasin oma sõpradega katsetama üht fenomeni.» See oli tema versioon «küsi ja sulle antakse» kohta. «Meie teele hakkasid sattuma tasuta asjad – festivalipiletid, eined ja muud. Tundsin end tõesti inspireeritult. Mu sõber küsis: «Miks sa ei osta piletit Iisraeli?» Hakkasin seemneid külvama, saatma kirju organisatsioonidele, mis otsisid töötajaid. Nädal hiljem pakuti mulle stipendiumi ja eluasemekulude hüvitamist.»

      Iisraelis veetis Naomi viis kuud, pakkudes reikit trauma tugikeskuses. Seejärel hakkas ta Hyderavadis, linnas India lõuna-keskosas, koolitama õpetajaid ja keskkonnakunsti huvilisi. Nädalalõppudel külastas ta kaugeid külasid, otsides paiku, kuhu jääda, ja inimesi, kellega suhelda, Couchsurfing.com’i kaudu.

      Kas soovite Kasahstani rändama minna? Logige leheküljele ja vaadake, kas üks neist, ütleme, 600-st madratsist, sohvast ja õhkmadratsist võib ehk olla sulle kättesaadav. Igal aastal saavad sellest märkimisväärsest teenusest abi rohkem kui kaks miljonit eluasemeotsijat, enamik neist kahekümnendais ja kolmekümnendais, peaaegu 8000 linnast 241 riigis.

      Pärast üheksakuulist reisi oli Naomi valmis Ühendriikidesse naasma. Ta külastas oma perekonda Michiganis, teenis pisut raha ja sõitis autoga, mille ta oli saanud keskkooli lõpukingiks, põhja poole, Renosse Nevadas. Siin võttis ta osa Burning Man’i kunstifestivalist, Woodstocki-laadsest etendusest, mida iseloomustavad skulptuurid kõrbes ja telkides, ning jurtades ja haagiselamutes elavad täiskasvanueelikud. Järgmiseks sõitis ta koos oma nomaadidest, hipidest ja vabadest hingedest koosneva sõpruskonnaga Berkeleysse ja Humboldti maakonda Californias, kus Naomi töötas farmis.

      Järgnes Havai, kus Naomi sai 26. Sellest alates elab ta Bellinghamis,Washingtonis, kuhu ta saabus vaid 200 dollariga. Ta pani kuulutuse kohalikku toidupoodi, pakkudes tööd majutuse eest, ja kaks päeva hiljem leidis elupaiga. Pärast mõningaid aadressivahetusi leidis ta elukoha sõpradega jagatud kuue magamistoaga maja keldris. Seejärel järgnesid mõned imetlusväärsed osalise tööajaga töökohad – autismiga naise eest hoolitsemine, beebi ja pisipõnni hoidmine, aitamine tervisekeskust käigus hoida ja vähivastase võitluse keskuse jaoks programmide loomine.

      «Ärkan iga päev üles ja küsin: kuidas võiks minust kasu olla? Ja leian sageli, et mind juhitakse erinevaid rolle täitma. Ma ei tee pikaajalisi plaane, vaid luban asjadel СКАЧАТЬ