Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast. Sally Koslow

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nende elud muutuvad äärmiselt eripärasteks, otsekui vaktsiiniks igavuse ja õnnetuse vastu. Otsing võib viia läbi mandrite – või tungida nende südamesse – siirate, isegi austavate katsetega tunda tervikut või täita tühimikku.

      Üks asi on kindel: kui jõuad kirikuni ja avad ukse, siis vabandage mind, te ei näe palju täiskasvanueelikuid. Teoloogid naljatavad isekeskis, et kahekümnendates ja kolmekümnendates inimesed peavad Jumalat pühaks teenriks ja kosmiliseks terapeudiks, 24/7 tegutsemisvalmis, kes parandab enesetunnet, kuid nõuab vähe vastutasuks. Sa kuuled palju sellest, et oled «vaimne», olemata «religioosne», kui täiskasvanueelikud imetlevad ususüsteeme, mis ei tee sallimatuid teoloogilisi otsuseid. Paljud 22 kuni 35aastased koos nende vanematega peavad New Age’i uskumusi huvitavaiks vaid sellepärast, et nad ei näe selles oma pühapäevakooli dogmat. Nad ei pruugi tingimata ashramis käia, kuigi paljud otsivad Ida palveist või lohutavatest New Age’i ravimisviisidest meeldivat alternatiivi oma lapsepõlve usulise institutsiooni külastamisele, mida nad peavad nüüd, kui see on tormakalt vastu geiabieludele või evolutsioonile, ebaoluliseks.

      «Mõned noored lükkavad usu tagasi osalt oma vanemate silmakirjalikkuse pärast,» väidab Dave Wager, kes juhib Silver Birch Ranch’i, kristlikku laagrit ja konverentsikeskust White Lake’is, Wisconsinis. «Vanemad räägivad, et aplus on patt, olles ise aplad. Nad räägivad, et ei tohi olla ahne, ise ostes suvilaid, sportautosid ja käies kallitel puhkusereisidel. Nad räägivad seksuaalse rikkumatuse tähtsusest, tõstes internetiporno külastatavust uskumatul määral.»

      Ja kuigi see võib olla sinusugusele (või minusugusele) küünikule pisut vastuvõetamatu, selgitavad mõned liikumist New Age’i spiritualismi poole Neptuni viibimisega Skorpioni tähtkujus, nagu Los Angelese teosoof Ally Mead. «Selle vanuserühma inimestele on väljakutseks tähenduse leidmine, Neptun näitab, kuidas põlvkond end esitab, ja Skorpion on otsija märk, nii et nad peavad muutuma väga vaimseks põlvkonnaks, mis murrab maha müüre ja ühendab erinevaid rahvaid, kombeid ja keeli nende maailmas. Reisimine, õppimine ja metafüüsika on nende jaoks osa sellest üleminekust, kui nad õpivad ületama materiaalseid muresid oma elu eesmärki otsides.»

      Kas ei paku näiteks tavaline joogaklass samasugust «kogukonda» nagu kiriku või sünagoogi kogukond? küsivad täiskasvanueelikud sageli. See rühma– «ommm» võib tuua judinaid su seljale ja rahustada su hinge ja kakskümmend aastat tagasi oli jooga New Age. Nüüd on see igas võimlas, kirikus ja sünagoogikeldris Ameerikas, ja paljude täiskasvanueelikute jaoks on see rohkem kui kehaline harjutus. Näiteks kohtugem Abraham Heisleriga, kes on saanud väljaõppe Ananda Marga, Shrii Shrii Anandamurti poolt 1955. aastal asustatud globaalse jooga- ja meditatsiooniorganisatsiooni peakorteris. «Läksin selles üha sügavamale ja sügavamale, väga lähedale mungavannete andmisele,» ütleb Abe, 30.Ta tõmbus tagasi enne lõplikku pühendumist, kartes, et see eraldaks teda perekonnast.

      Abe astus Syracuse’i Ülikooli, põhiaineks film, ja läks üle New Yorgi Riigiülikooli Binghamtonis, kus ta valis põhiaineks ajaloo. Ta märkab käitumismustrit. «Ma lähen millegi juurest ära ja naasen hiljem.» Pärast Ananda Margat läks ta tagasi oma koju New York Citys, et elada koos oma vanaemaga, õpetada joogat ja töötada kelnerina, siis otsustas ta registreeruda NewYorgi Filmiakadeemiasse, «sest film oli üks neist asjadest, mida ma neljateistkümneaastaselt õppima hakkasin.» Ta suutis finantseerida 30000 dollarit õpperaha saadud pärandusest.

      «Kui aus olla, siis tahtsin vaid filmi tegemiseks väljaõpet,» tunnistab Abe. «Ma ei kavatsenud kunagi saada elukutseliseks filmitegijaks. Kuid mu õpetajad aplodeerisid mu tööle – nad näitavad ikka veel uutele õpilastele mu lõpufilmi. Uksed hakkasid avanema ja ma läksin sisse.»

      Pärast filmikooli tundis Abe tõmmet Vermonti poole, kus ta õpetas breiktantsu, kuni tuli tagasi New Yorki, et müüa palvehelmeid, õpetada filmi keskkooliõpilastele ja kirjutada filmistsenaariumi. «Produtsendi sõbrad sundisid mind investorit otsima. Ja mu ego tõusis läbi katuse. Veetsin kaks aastat, püüdes raha saada, ise töötades uudistekanali kaameramehena ja madala eelarvega filmide režissöörina. Kuid majanduskriisi ajal ei soovi keegi investeerida sõltumatusse, tundmatu režissööriga filmi. Kui see idee kokku varises, polnud mul midagi.»

      Mitte päriselt. Abe suundus Melbourne’i, et elada koos austraallanna Satyaga ja esitada hip hop-muusikat. Just siis võttis temaga ühendust Ananda Marga filmide tegemiseks. See viis Abe’i «igale poole,Taiwani, Indoneesiasse, Singapuri ja Haiitile – töötama organisatsiooniga, mida ma armastan, kuid see pani mu suhte Satyaga tõsiselt proovile. Me läksime lahku, ma sõitsin Indiasse, et mediteerida, mida ma tahan oma eluga teha, ja kui ma teda uuesti nägin, siis otsustasime abielluda.»

      Järgmiseks, tänu sõbrale Tasmaanias, kolis Abe Los Angelesse, et suhelda ühe «Mu nõbuVinnie» produtsendiga. Aga kuigi Abe väidab, et ta «lõi kontakte ja film on midagi, mida ma armastan ja milles arvatakse, et ma hea olen,» pole see ta lõppeesmärk. See võiks olla mediteerimise õpetamine, «aidata inimestel väljendada nende varjatud oskusi. Tunnen, et olen valmis tagasi õppima minema, mis annaks mulle rohkem karjäärivõimalusi, nagu nõustamine, psühholoogia, mingi teraapia… ja ma tahaksin saada magistrikraadi Ida-Lääne psühholoogias San Francisco kõrgkoolis.»

      Vahepeal elab ta LA-s, elatudes toimetamisest, kui ta naine, Austraalia õhujõudude aeronautikainsener, reisib Lõuna-Ameerikas, sest ta tahaks üle minna millelegi sotsiaalselt teadlikumale, ehk valitsusega mitte seotud olevale organisatsioonile.

      «Ma vaatan elule nagu joogi,» selgitab Abe. «Inimesed peavad kogema teatud asju, et tunda end rahulolevana. Need kogemused tulevad igasugusel kujul ja moel. Me kõik teeme läbi paremaid ja halvemaid asju, ühe voolava liigutusega, mitte kunagi seisva veega tiigina. Igaüks on rännulugu, mõned sarnanevad rohkem kiirustavatele blogipostitustele kui lihvitud kirjandusele.

      Noore jaoks on suurepärane, kui ta suudab avastada, kas otseses mõttes või ideedemaailmas, jäädes mõnevõrra mänguliseks, olles viibinud aastaid ninapidi käiakivi vastas,» ütleb Dina Heisler, hariduskonsultant ja Abe’i ema.

      «Igas põlvkonnas on olnud inimesi, kes kas läksid merele või järgnesid Bob Dylani laulule ja tolmuse tee kutsele.» Paljude rändajate vanemate traditsiooni kohaselt on Dina veetnud kuus kuud Euroopas hääletades. «Sa vahetad radu, näed uusi asju.»

      Kuid kui oled buumipõlvkonnast, on võimalik, et oled loobunud kõigest sellest aastaid tagasi ja saanud töö, vähemalt mõneks ajaks abikaasa, mõned lapsed, kodulaenu, või ehk kõik ülalnimetatud. «Loodetavasti on olemas punkt, kus sa jõuad küpsemale astmele, otsustad viimaks ja pühendud oma kirgedele,» ütleb Dina. «Abe astus üle selle lävepaku abielludes, kuid ta on ikka veel kõhklemas. Kui sa tüpiseerid: «Ma olen täiskasvanu,» on palju tunnuseid, mis sellele näitavad – asju, mis eeldavad stabiilsust. Need tunnused on tema juures vähem märgatavad. Ta on mõnevõrra triiviv, Peeter Paan.»

      Dinat aitab usk oma pojasse. «Abe hoolib endast küllalt palju, et teha tervislikke valikuid, ja ta on leidnud viisi enda ülal pidamiseks. Ta kasutab mu krediitkaarti väga kokkuhoidlikult ja on alati mulle tagasi maksnud. Luftmensch’i kohta – ta kasutab armastavalt sõna, mida saaks tõlkida umbes nagu «ebapraktilist mõtisklevat inimest, kellel pole kindlat töökohta ega sissetulekut» – on tal väga praktiline, vastutustundlik külg. Kui Abe ütleb, et ta midagi teeb, siis ta teeb seda. Arvan, et ta proovib välja mõelda järgmisi samme, kuid see on raske. Vabakutselise elustiilil on suured miinused, sest ta on kogu aeg oma ressursse kulutanud.

      Ma pole kunagi uskunud, et keegi saaks teist väga aidata, öeldes talle, mida teha,» jätkab Dina. «Ma ei saa suudelda haigetsaanud kohta ja valu ära võtta. Ma ei paku nõuandeid, kui minult otse ei küsita. Vanem olemine on peen tasakaalukunst – sul on palju mõjuvõimu, eriti kui tahad panna oma lapsi tegema vastupidiselt sellele, mis ütled. Me pole objektiivsed ja mõned meist tahavad tegutseda vaid selleks, et me tunneks, et meid СКАЧАТЬ