Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast. Sally Koslow

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et minu põlvkond on mu vanemate omast julgem, tunneme end ohutumalt ja kindlamalt, seega ka vapramalt. Igal pool, kuhu lähen, leian kellegi samasuguse maailmanägemisega, kelle eest hoolitsetakse.»

      Ta vanemad, väidab ta, on uhked tema erinevatele kogukondadele tehtud annetuste üle. «Ma pole kunagi neilt palju küsinud ja nad tõenäoliselt teadsid, et ma ei kuulaks, kui nad mulle nõu annaksid.»

      Arlene Siegel peab oma tütart erakordselt iseseisvaks. Siiski ei meeldi talle Naomi kalduvus halvustada omavanuseid inimesi, kes on elanud tavalisi elusid – keskkoolisõpru näiteks, kes on jäänud Grand Rapidsi, abiellunud, saanud lapsi ja ja töötanud juba aastaid samal töökohal. «Pean Naomile meelde tuletama, et igaüks teeb oma valikuid ise,» ütleb Arlene. Tõsisem mure on ta tütre ohutus. «Kui ta hakkas tegelema selle majutus- ja rännuäriga, siis kartsin, et ta on nii usaldav ja satub ohtu, kuigi, üle õla sülitades, seda pole juhtunud.

      Loodan, et mingil ajal on tal stabiilsem elu,» tunnistab Arlene, siis loobub fantaseerimisest. «Ma ei usu, et ta on sedasorti inimene. Naomi läheb, kuhu süda kutsub, ja sageli inimesed järgnevad talle. Ta on innustav isiksus ja tal on sõpru terves maailmas. See on huvitav, kuidas need mustlased üksteist üles leiavad.»

      Põlvkondadevaheline lõhe

      Enamik buumipõlvkonna vanemaid mõistavad, et täiskasvanueelikute kallal näägutamine ja neile vanemate reeglite peale sundimine oleks umbes sama hea kui käskida neil mängida Monopoli Reis-Ümber-Maailma laual. Kuid nad soovivad sageli, et nende laste elud oleksid teistsugused – see tähendab, rohkem nagu neil endil.

      «Kui su lapsed saavad vanemaks, on normaalne, et sul on teatud ootused ja soovid, nagu omada lapselapsi või näha oma tütart altari ette astumas,» ütleb Elizabeth Lombardo, filosoofiadoktor, psühholoog Pittsburghist ja «A Happy You: Your Ultimate Prescription for Happiness» autor. «Arusaam, et seda sinu eluajal kunagi ei juhtu, võib vanematele palju stressi tekitada, vahel lõppedes «sa pead» seeriaga – lastele ütlemisega, et nad peavad tegema midagi teistmoodi ja paremini. Vanematel on sageli väga mustvalge arvamus, mis on hea ja halb, ja nad pettuvad, kui lapsed nende nõudmistele ei vasta, just nagu vanemad mõistavad kohut enda üle, arvates, et nad peaksid olema paremad vanemad. Nad tegelevad palju ennustamisega, nähes tulevikku negatiivselt, uskudes, et nende lapsed kunagi ei muutu, et nad tulevad oma rännakuilt koju rahatuna ja vanemad peavad nad välja lunastama. Näen seda eriti patsientide juures, kes on rikkamad, kelle lapsed ei pidanud üles kasvades töötama ja kes on harjunud vanemate raha kulutama.»

      «Olen alati tsiteerinud oma pojale Konfutsiust: «Vali töö, mida armastad, ja sa ei pea oma elus päevagi töötama,»» ütleb Bill X, väljapaistev diktor, kelle poeg Tom pole veel seda tarkust järgima hakanud. «Ta tegi kolledži läbi õnnetuna, tal oli halb õnn toakaaslastega, viletsad isiklikud suhted ja tal võttis lõpetamine aega viis aastat. Ta põhiaineks oli Hiina ja Aasia filosoofia, kuid ta ei taha oma hiina keelt kasutada, sest ta ei kiida Hiinat heaks. Ma kuulen palju selliseid asju nagu: «Ma ei taha teha seda,» ja «Ma ei taha teha teist.»»

      Bill ütleb, nagu mõtleb. «Olen väsinud kõige eest maksmast.» Tom elab korteris, mille omanikuks on sugulane, nii et ta ei maksa üüri, ja Bill ning tema eksnaine on oma poega toetanud, kui too võtab ajutisi töid – müügimees, turvamees, hankija. «Olen küsinud: «Mis siin toimub? Kus on su ülim soov elatist teenida?» Arvan, et tal on hirm kohutavale tööle sattuda, kuid ta peaks sellest üle saama, ükskõik missugune see töö siis oleks.

      Tunnetan, et midagi on valesti. Teised Tomi tuttavad ütlevad: «Tal läheb hästi,» kuid isad muretsevad rohkem kui teised. Võibolla suudab ta end kokku võtta, võib-olla mitte.»

      «Päeval, mil mu dekaan andis mulle diplomi, ulatas isa mulle mu õppelaenu ja autolaenu tšekiraamatud ja teatas, et nüüd, kui ma olen täiskasvanu, on mul aeg tööle minna ja ise oma võlgu maksta,» ütleb Karin Kasdin, 55aastane kolme kahekümnendais poja ema. «Mulle paistab, et etapp, mida nimetatakse «täiskasvanuea ilmnemiseks», on vanemate rahastatud luksus. Keegi peab maksma üüri noore inimese eest, kes läks vabatahtlikuks või osales tasuta tööpraktikal. Veeta tervelt kümme aastat elust olukorras, kus andestatakse vastutusest hoidumine, paistab mulle naeruväärne. Või olen ehk lihtsalt kade.»

      Ta sõprade laste hulgast on umbes pooled kolledži lõpetanud ja leidnud vastutusrikkad tööd. «Sinna rühma kuulub mu vanim,» ütleb Karin. «28aastaselt on ta aastaid abielus olnud, tal on kodu ja edukas karjäär meelelahutustööstuses. Teine pool reisib, mängib rokkbändides, mis ei teeni raha, või tegeleb muul viisil ebatraditsiooniliste «vaheaja» tegevustega. Selle hulgas on mu keskmine poeg, 25aastane kinnisvaraagent, kes kavatseb põgeneda stagnantliku turu eest Costa Rica randadele – mitte minu raha eest, võin lisada. Ma pole vastu aasta või kahe vabaksvõtmisele, et end otsida, eeldusel, et see lõpeb enne vanema pensionileminekut.»

      Kullapotid mõne vikerkaare lõpus

      Cindy X pidas oma tütart Carriet triivimise õpikunäiteks.

      Carrie kolledžijärgne eesmärk oli «minna Läände». «Mida tegema?» küsis Cindy. Carrie kehitas lihtsalt õlgu ja rändas seitse aastat, töötades AmeriCorpsis, siis tehes madalapalgalisi töid – baaridaam, lasteaiakasvataja abi, ajutine õpetaja väliõppeasutuses – Portlandis ja Denveris. «Üks ta boyfriend tahtis elada ilma elektrita, ilma abivahenditeta. Mu abikaasa ja mina ütlesime ikka, et kui see poiss leiab, mida ta teha tahab, on ta suurepärane, kuid teda ei huvitanud miski traditsiooniline. Samas on meie tütar mingis mõttes ka konventsionaalne. Carries valitseb vahel traditsioonilise vastu võitlev külg ja vahel see teine.

      Selleks ajaks, kui Carrie oli 27, olin juukseid katkumas. Ta helistas ja oli õnnetu häälega, elades äärmuslikes tingimustes, sest ta sai miinimumpalka, otsides «seda õiget», mis ei ilmunud. Mu abikaasa, järjekindel optimist, rahustas mind kogu aeg. «Ta ei taha alatiseks vaeseks jääda,» ütles ta. Tal oli õigus. Kolmekümnendaks eluaastaks oli Carrie idas tagasi, et õppida muusikateraapiat ja saada magistrikraad sotsiaaltöös. Temast sai nõustaja ja ta kohtas toredat noormeest – inseneri. Praegu on ta abielus ja tal on ilus tütar.

      «Carrie võib ikkagi olla igas asjas suurepärane,» ütleb Cindy. «Praegu on ta kõige õnnelikum ema, keda ma kunagi olen kohanud. Ma ei suuda uskuda tema kannatlikkust, arvan, et see tuleb sellest, et ta on vanem, 35. Kõigist oma kogemustest on ta enda kohta palju teada saanud. Ta rändas põhjusega, otsides midagi, mida ta ei leidnud. Nüüd ta on leidnud, vähemalt praeguseks. See pole lõplikult möödas.»

      Kui 31aastane Jill poleks väga kannatanud oma õnnetus kogemuses isa alma mater’i, Johns Hopkinsiga, siis poleks ta kunagi õiguskooli astunud. «Muretsesin, kuidas rääkida oma isale, et tahan kooli pooleli jätta, kuid ta ütles: «Lahku sealt – ma ei taha, et oleksid õnnetu ja edutu.»»

      «Mu tütar vihkas Johns Hopkinsit,» lisab ta ema Patricia. «Ta oli lõpetanud tugeva keskkooli kiitusega, nii et me teadsime, et ta pole rumal, kuid tal ei läinud hästi. Ta tuli mu juurde ja ütles: «Ma vihkan kolledžit. Tahan minna aastaks Iisraeli ja end leida. Alustan nelja kuuga kibutsis ja siis ehk lähen kooli.»Tal oli plaan ja ta reisis tuntud organisatsiooni kaudu, nii et ma ütlesin: «Lase käia.» Mu eksabikaasa nõustus. «Isa ütles, et ta soovib isegi maksta!» sõnas Jill. «Inimesed, mis teiega lahti on?» Minu vastus: «Me kasvasime kuuekümnendatel. Me usume tõesti, et on vaja vaba aastat enda leidmiseks.»

      Jill elas Iisraelis võrdlemisi rahulikul ajal. Sellest hoolimata Patricia muretses. «Ühe nädalalõpu veetis ta paari sõbraga Negevis hotellis, piirkonnas, kus ma olin palju aastaid tagasi, kui seal olid vaid suured betoonehitised pommivarjenditeks. Helistasin talle, et olla kindel, kas kõik on korras. «Ma ei saa kaua rääkida, ema,» vastas Jill. «Ma ei taha oma massaažile СКАЧАТЬ