Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast. Sally Koslow

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saamiseks, käies kolledžis, mis oli palju pügalaid toitumisahelas allpool kui see, kust ta oli alustanud. «Mu kokteilipidude statistika polnud enam nii hea, nagu see kunagi oli, kuid ma ei hoolinud sellest,» ütles ta. Seejärel läks Jill õiguskooli. «Olen tüütavalt loogiline ja õiguskool hilistes kahekümnendates tundus eneserahustusena, aga kui olin noorem, oleks see minu arust tundunud tööna. Kui ma alustasin, püüdsin väga kõvasti, lihtsalt vaatamiseks, mis välja tuleb. Ma pole seda kunagi varem teinud.»

      Jill sai Law Review’sse sisse, lõpetas oma kursuse parima viie protsendi hulgas ja sai kaheksa tööpakkumist, kaasa arvatud üks Cravath Swain & Moore’ist, mis Wall St. Journali andmetel pakkus hiljuti täispartnerlust, keskmiselt 2720 000 dollarit aastas… Kui Jill helistas, et pakkumisest ära öelda, kogeles ta tööandja: «Mida? Me pole viis aastat värskelt ülikooli lõpetanule pakkumist teinud, ja te ütlete ei?» Jill võttis vastu koha soliidses, kuid vähem säravas firmas, tegeledes kartellidevastaste seaduste ja heategevusliku tööga puudustkannatavate naiste aitamiseks, mis sobis rohkem ta viimase kümne aasta otsingutega.

      «Tunnen, et praegu on sotsiaalselt aktsepteeritav, et rännakuaeg elus kauem kestab,» ütleb ta. Ta isa, samuti advokaat, arvab teisiti: «Üks võtab aastaid vabaks ja lõpetab parimas advokaadifirmas, teine võtab aastaid vabaks ega leia kunagi tööd. Olen lihtsalt tänulik, et see nii läks. Kes teab, mis tulevik toob või miks?»

      Vanemaid täiskasvanueelikute lõbusõidu kiiluvees aitab, kui nad mõtlevad nagu Reina Weiner Leesburgist,Virginias. Ta on kahe täiskasvanueeliku ema ja ka temal läks omal ajal aega keskendumiseks. Reinast, kes oli jõudnud olla meditsiiniõde, täiskohaga ema, meditsiinitekstide transkribeerija, keskeas kolledži lõpetanu, ravimifirma müügiesindaja ja õpetaja, sai 42aastaselt motivatsioonikõnede pidaja naiste mõjuvõimu suurendamise teemadel. «Olen alati arvanud, et minu roll on panna oma lapsi endasse uskuma ja toetada nende teekonda, isegi kui selles on pöörak või kaks,» ütleb ta. «Näen paljusid inimesi neljakümnendates ja viiekümnendates, kes tunduvad kinni olevat oma karjääris, mis neile rõõmu ei paku. On raske otse kolledžist tulnuna teada, mida sa teha tahad.

      Arvasime abikaasaga, et meie pojast Danielist saab muusikaõpetaja, aga kui ta oli teise kursuse üliõpilane, toetasime tema otsust lahkuda kolledžist ja ühineda off-Broadway rändtrupiga, kuhu ta jäi 12 aastaks. Siis läks ta tagasi kooli, et temast saaks kondiiter. Ta sai võimaluse töötada sel alal, kuid otsustas mitte sellega edasi minna. Nüüd on Daniel 32 ja muusik. Ta rada üha muutub. Kuid ta ütleb mulle, et ta järgib oma annet, ja arvan, et see loeb palju.»

      Ta tütrest Laurast, 34, sai San Diego loomaaias talitaja. See ei paista erilise töökohana, arvestades, et Laura õppis kolledžis zooloogiat ja bioloogiat. Kuid kõigepealt käis Laura Los Angeleses näiteringides ja töötas pangas. Isegi praegu teeb ta lisatööd käemodellina ja professionaalse hularõngatantsijana.

      «Kõik vanemad muretsevad oma laste pärast,» ütleb Reina. «See on peaaegu bioloogiline, see soov kohal olla. Just seda armastavad vanemad teevadki. Aga kui su laps on tark ja võimekas, siis pead uskuma, et väikesed raskused muudavad teda tugevamaks. Näen vanemaid iga pisiasja pärast appi tormamas, maksmas täisealise lapse 20000-dollarilisi krediitkaardiarveid. Kuidas sa siis muutud vastutustundlikuks, kui keegi ei oota, et sa oleksid vastutustundlik?»

      4. peatükk

      «Ema, ma olen kodus»

      «Kas kogu see tühja pesa asi oligi nii halb? Kas oli nii halb, kui artistliku temperamendiga tütart polnud enam iga päev elutoas end tühjaks valamas…?

«Birds of America», Lorrie Moore

      Kui lapsed lahkusid, tundsin ehtsat rahuldust, nagu ikka siis, kui olete väljakutsuva, kuid väärilise tööga hakkama saanud. Kohandusime sellega, et lapsi polnud kodus, ja – avalik ülestunnistus – see polnud raske.

      Muidugi tundsime Robiga puudust kodusest õhtusöökide rituaalist, kiirustavast, sest poistel oli ees viis tundi kodutöid. Meenutasime hellusega, kuidas voltisime kokku kuivatisooje T-särke, möödunud rokk-kontsertide mälestusesemeid. Me tuletasime pisarsilmi meelde ühesilbilisi ühmatusi vastuseks küsimusele: «Kuidas sul päev läks?», nagu ka meie poiste habemetüügastega kaetud armsaid nägusid, kui nad harjumuslikult keskpäeval pärast kõva joomingut voodist välja komberdasid. Aga kui aus olla, siis meile meeldis, et olid jälle kord ainult Rob, Sally ja koer.

      Meie pesa tundus ikka päris neetult ruumikas – kuni see polnud enam tühi. Kui kuulsime, et meie poeg Jed, 25, tuleb San Franciscost tagasi koju meie NewYork City korterisse, kujutlesin seda kui stseeni «Sesame Street’ist»4.Tema viis aastat noorem vend Rory oli parajasti poolel teel läbi kolledži. Oli möödunud aastaid sellest, kui olime Robiga nautinud Jedi seltskonda, ja me ootasime väga tema kodusviibimist, mis meie arust pidi kestma kuu või kaks – kõige rohkem kolm. Olime kuulnud, et Jedist oli saanud osav kokk, ja me võisime peaaegu huuli lakkuda, kujutledes hõrgutavaid eineid, millele lisanduksid lähendavad vestlused meie teravmeelse noore täiskasvanueelikuga. Kuna ta oli juba ka seaduslikult joomisealine, võiksime isegi lõunasöögi juurde veini serveerida. Pidu käima, perekond!

      Kui meie DJ-na töötav, kontserte korraldav, inglise keelt põhiainena õppiv poeg kavatses pärast lõpetamist läänerannikule kolida, kus teda ootas tasuline praktikakoht väikeses plaaditööstuses, esitas ta seda kui vääramatut tõsiasja. Märkasime Robiga, et Jedi seekordne fatwa5 sarnanes väga sellega, mis ta kümme aastat tagasi ütles.

      Kui ta oli 16, kuulsime jutte tema tüdrukust. «Jagan seda informatsiooni, kui seda on vaja teada. Ja sul pole vaja teada,» teatas Jed meile, kehtestades omaenda isikliku andmekaitseseaduse. Ta ei küsinud kunagi meie arvamust põhiaine valikul («Miks peaksin küsima seda teie käest, kui on nii palju kvalifitseeritud inimesi, kes aitavad mul seda otsust teha?») ega tahtnud, et me teaks ta hindeid. «Need pole teie omad, need on minu omad,» märkis ta. Vanemad võivad õppemaksu makstes pankrotti minna, kuid hinded on üliõpilase ja ainult üliõpilase omad, teatas Jed. Ja kolledž nõustus!

      Lahe ääres üüris Jed Uncle Craigslisti abil korteri, leidis sõpru ja laenutas mööblit. Tal polnud autot ja ta ei palunud meil seda osta, vaid ta sõitis ühiskondliku transpordiga, mille eest suur tänu. Praktikakoht muutus täiskohaga tööks, kus ta avastas bände ja tegi nendega lepinguid.

      Ta sai hakkama oma palgaga, mis tõusis koos tema ülesannete hulgaga. Mitte kordagi ei nõudnud meie laps vanematelt rahaülekandeid. Olime Robiga uhked. Me kasvatasime küpse, võimeka mehe, ütlesime ja lõime plaksu.

      Kahe aasta pärast oli ta valmis itta tagasi tulema. San Francisco sära on tuhmumas, selgitas ta. Plaaditööstus, kus ta töötas, otsustas kuulda võtta Jedi ettepanekut, tekitades New York Citysse Jedi juhitava harukontori.

      Kui 2001. aasta suvi lõppes, saabusid Jed ja ta 34 kasti vinüülplaatidega ta vanasse magamistuppa perekonna korteris, kus ta hakkas kavandama, kuidas alustada firma idapoolse harukontoriga.

      Seitse päeva hiljem lendasid kaks lennukit Maailma Kaubanduskeskuse tornidesse. Sel hommikul vahtisid ema ja poeg uskumatult nagu ülejäänud Ameerikagi lahti laotuvaid ülevaateid, igaüks kujuteldamatum kui eelmine. Mõned tunnid hiljem saabus Rob ja meie teised kallid inimesed olid samuti ohutult kodus. Õhtuks jõudsid üks Jedi kolledžisõpru ja ta vanem õde, kelle Manhattani lõunaosa korter oli nüüd elamiskõlbmatu, meie koju, kus nad magasid paar nädalat diivanitel. Järgmisel kuul loobus Jedi tööandja, nagu nii paljud teisedki, Manhattani harukontori ideest. Jed saadeti koondamistasuta minema. See oli ju siiski alles tegevuse algus.

      Meie poeg võttis seda tagasilööki kergelt. New York Citys tundsime kõik pärast 9. septembrit, nagu võtaksime СКАЧАТЬ