Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast. Sally Koslow

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ või noorem ja privilegeeritud ja ameeriklane, siis on sulle räägitud, kui eriline sa oled,» kirjutab Claire Dederer, 1970. aastal sündinud, raamatus «My Life in Twenty-ThreeYoga Poses», üks paljudest memuaaridest, mille autoreiks on kas kahekümnendais-kolmekümnendais inimesed või nende vanemad. «Me väljendasime ennast, oma erilisi isiksusi. See mõte iga lapse erilisusest oli rohkem kui pedagoogika. See oli ususüsteem, mida oleks võinud nimetada «suurepärane sina».»

      Kui sa oled eriline, on asi su mõtteviisi ainulaadsuses. Kui sa murrad vabaks teismelisuse elukorraldusest – korralekutsumisest, järeleaitamistest, kolledži sisseastumislehe vastuste lihvimisest – teed oma valikuist fetišid, kõigist neist, kui lõpukõne kaja sunnib sind marssima omaenda trummilööja juurde ja leidma ning järgima oma unistust. Kas enesehinnang viib sind pärast kolledžit kaugele? Tõenäoliselt mitte nii kaugele kui ärateenitud rahuldus saavutustest. Püsivus, vastupidavus ja katsetamine on omadused, mis ennustavad edu, ütleb JeanTwenge’i uurimus, ja ta märgib ka, et «me kohtleme oma lapsi nagu täiskasvanuid, kui nad on lapsed, ja me lapsikustame neid, kui nad on kaheksateist».

      Tõmba uttu, korporatiivne Ameerika

      Kui te vaatate Rännuaastate Ülemkohtus vasakule, siis näete paljusid täiskasvanueelikuid nagu Normandie Wilson. Küsige, kus ta elab, ja ta vastab: San Diego – praegu. Ta lendleb läbi oma kahekümnendate vabalt nagu üldtuntud lind HenryVan Dyke’i tsitaadis, mis lõpetab ta e-maile: «Kasuta seda annet, mis sul on. Metsad oleksid väga vaiksed, kui ei laulaks ükski lind peale nende, kes laulavad kõige paremini.»

      Oberlini kolledži lõpetamise päeval tõmbus Nicole Travota – Normandie sünninimi – paanikahoost kõverasse, kui mõtles küsimusele, millele kõik minuvanused on rõõmsad, et nad jälle vastama ei pea: mida ma oma ülejäänud eluga peale hakkan? Nicole’i põhiained olid olnud religioon ja tants ja kui ta pakkis oma asjad kokku, et naasta (tõsijutt) Hurricane’i Lääne-Virginias, «siis soovisin, et ükski mu professor oleks mulle ütelnud, et kui tahad võtta põhiaineks tantsu, siis pead olema kas tõeliselt andekas – mida ma enda arust ei olnud – või äärmiselt rikas.» Kuigi ta vanavanemad olid maksnud ta kolledžihariduse eest, saabus ta Oberlini ja sai teada, missugune on tegelik olukord, sest varem suhtles ta põhiliselt üliõpilastega, kelle arvetele lisandus iga kuu 3000 dollarit. «Minu tutvusringkonnas olin üks vähestest, kes kolledži ajal töötas,» ütles ta. «Kui ma poleks seda teinud, siis ei saaks mul praegu tööd olla, sest miski Oberlinis ei valmistanud mind ette palgatööks.

      Pärast lõpetamist tekkis mul suurepärane mõte, et võiksin minna Key Westi tantsuõpetajaks. Ma ei tundnud seal kedagi, aga kontakteerusin MySpace’i abil ühe õpetajaga ja sõitsin lootusrikkalt Floridasse.» Töö, mida ta oli heaks pidanud, polnud seda. Ta pöördus põhja ja jäi New York Citysse, kus töötas peaaegu kaks aastat Park Avenuel lastearsti abina, täites ülesandeid, milleks tal litsentsi polnud, nagu röntgenipiltide tegemine. Pärast seda, kui arst jäi vahele võltsretseptide kirjutamisega, töötas Normandie Wilson – nimi, mille Nicole endale pani – kosmeetikakaupade müüjana, kuni otsustas, et kuulub Los Angelesse. «Arvasin, et tahtsin näidelda, kuid lõpetasin marimbamängijana indie-pop ansamblis ja töötades filmistuudios Santa Monicas, kus mu boss oli seksistlik siga.»

      Vastikust mehest lahkumineku järel tuli Normandie tulema ka töölt, pani oma kraami hoiule ja veetis kaheksa nädalat oma bändiga ringreisil. «Meid oli vagunelamus üksteist inimest, raha polnud, magasime põrandal, veetes vähemalt kaheksa tundi teel. See oli üks kõige pingutavamaid, kuid parimaid kogemusi, mis mul kunagi olnud, sest leidsin suurepärased sõbrad.» Kui Normandie LA-sse naasis, sai ta «igava, depressiivse, püsiva» töö raamatupidajana kitarripoes ja leppis ära oma muusikust eksiga. Reisimise maitse suus, müüs paar oma vara maha, lootes Euroopas esineda. «Londonis polnud meil mingit tegevusplaani, läksime lahku ja leppisime miljon korda. Saabusin tagasi Los Angelesse rahatuna, müüsin oma nutitelefoni 550 dollari eest maha, ostsin auto ja kolisin San Diegosse. Nüüd ma töötan kohvikus osalise tööajaga, kuigi mul on diplom ühelt riigi kõige väljapaistvamalt kolledžilt,» ja viimast fakti kinnitab U.S. News and World Report.

      Mitte et Normandiel poleks ambitsioone. «Mingil hetkel tahan head pangaarvet ja korralikku palka, ütleme, 50000 dollarit aastas, muusikatööstuses, kuid need on mu ainsad materiaalsed eesmärgid. Ma tõesti usun, et kui jätkan oma energia koondamist, suudan end muusikailmas läbi murda.»

      Paljud emad ja isad Ameerikas võivad koos Normandie vanematega hambaid kiristada, «olles hulluks minemas, et ma ei taha rumalat, mõistustkurnavat, püsivat kontoritööd». Kuid kas maailm tõesti vajab veel üht juhatajat, küsib ta. «Ma ei mõista seda vahetuskaupa, et annad parimad aastad oma elust umbses kontoris, suudeldes kellegi kingi kümme tundi päevas, kui just kallis maja ja auto pole su esmaseks eesmärgiks… Majanduslangus on teinud mind isegi õnnelikumaks, ausalt, teades, et mul on õnnestunud pinnal püsida, kui paljud mu sõbrad on töö kaotanud. Kõik, keda kohtan… kadestavad hirmsasti mu vabadust.»

      Firmade põlgamine. Süsteemi jälestamine. Mässamine struktuuri luustiku vastu. See 1960. – te kaja on tuttav rännuaastate refrään. «Korporatsioonilikku jama talutakse väga halvasti,» ütleb Maxine Davidowitz, kelle poeg Ben White valis Coloradosse jäämise, kus ta käis kolledžis, selle asemel et naasta Idarannikule oma lapsepõlve ja noorukiea juurde. Ben elas kõigepealt Colorado Springsis, siis Crested Butte’is, nüüd kolm aastat Aspenis – juhatades suuskade rendipoodi ja olles kuni viimase ajani ka seiklusretkede giidiks. «Ben teab, et ta ei taha kogu oma elu suuskade või isegi seiklusretkedega jännata,» ütleb Maxine. «Ta otsib vaimsemat väljakutset. Kuid juhtimine ja korporatiivne poliitika kurnab mu poega. Ta töötas loodusuurijana Aspeni Keskkonnauuringute Keskuses. See kõlas isa ja minu jaoks imeliselt, kuid Ben vihkas kirjutuslaua taga veedetud aega. Viimasel ajal palkas ta alma mater, Colorado kolledž, ta ajutiselt programmidirektoriks. Mu abikaasa ja mina olime põnevil, mõeldes, et niipea, kui kool näeb, kui suurepärane Ben on, pakuvad nad talle täiskohaga tööd ja ta on omadega mäel. Kuid paari nädala pärast Ben juba kaebles. Benil on väga kõrged normid, kuidas peaks juhtima firmasid ja akadeemilisi institutsioone,«latt, millest need firmad ja koolid üle ei hüppa. Sel põlvkonnal on hoopis teistsugune väärtushinnangute süsteem kui see, millega mind kasvatati – abiellu, leia töökoht,» jätkab Maxine. «Pojaga vesteldes leian, et pean oma valikuid kaitsma, hoolimata sellest, et olen alati pidanud oma tööd» – ta on kunstiline juht – «nii lõbusaks, et vahel olen peaaegu tundnud, et teeksin seda tasuta.

      Mu abikaasa Danny on juhtimiskoolitaja, kellele meeldib ta töö sama palju kui mulle minu oma. Ben on öelnud meile mõlemale, et tema arust on meie pühendumine tööle hirmutav ja lämmatav. Mõistan, et ei saa võtta šablooni oma põlvkonnalt ja suruda seda oma pojale. Vorm ei sobi.

      Ben on sügavalt filosoofiline ja psühholoogiliselt taiplik, inimloomuse suhtes nutikas. Ta soovib, et ta elus oleks loodus kesksel kohal. Tal on enamik tükke paigas – sõbrad, väljas veedetud aeg –, kõik peale suure terviku selle keskel, mida teha palga saamiseks. Tal on nüüd eksistentsialistlik dilemma, püüdes otsustada, kas ta peaks minema kõrgkooli psühholoogiat õppima, sest ta pole ikka veel kindel, mis peaks olema ta elukutseline eesmärk.»

      See paneb Maxine’i muretsema, nagu on täiskasvanueeliku vanemale möödapääsmatu. «Kui järele mõtlen, siis rahunen, sest mu poeg on väga tark. Kuid ma hoolin nii väga tema õnnest, et kui esitaksin küsimusi, looks see kohutava dünaamika. Tunnetame abikaasaga, et Ben pole õnnelik, ja tema tunnetab meie pettumust sama kindlalt, nagu oleks käe põlema pistnud.»

      «Mul on olnud eesõigusi,» tunnistab Ben otsekohe. «Mu vanemad suutsid mu kolledžihariduse eest maksta, kui paljud mu sõbrad pidid otsekohe tööle minema, et laenusid tasuda. Kuid ma tunnen ka inimesi, kes ei pea nühkima kontoritoole 60 tundi nädalas – ega teegi seda; sõpru, kellel on tung püsti hüpata ja lahkuda iga paari kuu järel, sest neil on võimalik mitte valida üksainus tee.»

      Beni СКАЧАТЬ