Looderdades täiskasvanuks. Tähelepanekuid mitte-nii-väga-tühjast pesast. Sally Koslow

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ normiks paljude 22- kuni 35aastaste ameeriklaste hulgas.

      Kui buumipõlvkondlased olid 22–35 ja tahtsid ülekäte minna, ühinesid nad Rahukorpusega või, nagu mu vanem vend tegi, Ameerika Vabatahtlike Ühinguga, AmeriCorps’i eelkäijaga, millele pani aluse valitsus 1960. aastal, vaesusega võitlemiseks. Vähem idealistlikud noored võisid elada sõprade kulul, kükitades räpastes korterites. Sellised vägitükid, siirad või mitte, kestsid harva rohkem kui aasta ja olid harva vanemate finantseeritud.

      Narkokaubitsemine? Võib-olla. Rohkem kui üks äärelinlane, keda tundsin, oli diiler – marihuaana, hašiš, meskaliin, LSD, seened, enamasti. Skokie’s polnud amfetamiini. 1960. aastal oli umbes 70 protsenti 30aastastest saanud majanduslikult sõltumatuks, kolinud kodust ära, abiellunud ja perekonna loonud. 2000. aastaks oli see number väiksem kui 40 protsenti. Nüüd paistab iga teine noor, keda kohtad – kopsakas lõik ringdiagrammist – käituvat lõdvalt ja pingevabalt, siiralt, kuid korrapäratult, otsides oma teed, elades kodus oma vanas Star Warsi posteritega magamistoas või lihtsalt vastutust tõrjudes. Märkimisväärse muutuse tõttu aja vaimus rändavad paljud, paljud inimesed kahekümnendates või varastes kolmekümnendates eluaastates – kui mitte füüsiliselt, siis vaimselt.

      28 on uus 19

      Taani Vananemisuuringute Keskuse uurijad Lõuna-Taani Ülikoolis (see pole «The Daily Show» leiutis) soovitasid hiljuti, et neil, kes on sündinud arenenud maades, võiks välja tuua neli eluetappi – laps, täiskasvanu, noor vanur ja vana vanur. Mõned aastad tagasi väljendas The New York Timesi kolumnist David Brooks teistsugust arvamust. Tüüpiliselt kõneosav Brooks ütles, et: «Kunagi oli neli tavalist elufaasi: lapsepõlv, noorukiiga, täiskasvanuiga ja vanadus. Nüüd on neid vähemalt kuus: lapsepõlv, noorukiiga, odüsseia, täiskasvanuiga, aktiivne tagasitõmbumine ja vanadus. Uutest saadakse kõige vähem aru odüsseiast, ekslemisekümnendist, mis sageli ette tuleb noorukiea ja täiskasvanu vahel… On kõigiti põhjust arvata, et sellest määratlusest lähiaastatel rohkem juttu tuleb.»

      Midagi uut ja suurt on toimumas ja see teeb vanemad närviliseks. Me mõistame, et tänapäeva maailm on keeruline. Kakskümmend kaheksa on uus 19, teravmeelitseb psühholoogiadoktor Darryl Cross, tsiteerides briti uuringut, mis leidis, et noorukiiga algab varem, kui me arvasime – kaheksaselt – ja kestab vähemalt 28. eluaastani. «Vanemad pole taibanud, et sellised muutused on toimumas, ega oska nendega toime tulla.»

      Mitu kuud pärast seda, kui olin alustanud oma uuringuid selle raamatu jaoks, avaldas The New York Times’ Magazine pika artikli «Mis tunne on kahekümnendais eluaastais». Nädalaid elustas see e-maili postkaste. Vanemad saatsid seda lastele ja üksteisele ja lapsed tegid sedasama. Igas vanuses blogijad pidutsesid selle artikli kallal, nagu oleks «Ben & Jerry’sis» vaba jäätisepäev. «Nüüd, ohutus kaheksa kuu kauguses oma kahekümnendatest, võin vaadata tagasi möödunud dekaadile, mille jooksul elasin Arizonas ja Pennsylvania maapiirkondades, kolmes Berkshires’i linnas, neljas Bostoni lähikonnas ja New York Citys; töötasin holistliku tervisekonsultandina, heebrea keele õpetajana, ajakirjanikuna, mägirattatreenerina, joogainstruktorina, reisijuhina, tervisliku toidukauba poe kassiirina, farmerina, toimetajana, reporterina ja kirjutamisõpetajana, ja nautisin peotäit kooselusid ja palju rohkem peotäisi lisasuhteid tänulikust kaugusest,» postitas Tifferet Zimmern-Kahan. «Ma ei saanud sõita läbi haagisepargi, ilma et poleks tundnud vajadust elada üksi topeltlaias haagises, ja ma ei saanud mööduda äärelinnadest, kujutlemata end põlles, õnnelikult lapsi täis tagaaiale šokolaadikooke küpsetamas.»

      The Timesi artikkel tugines Jeffrey Jensen Arnetti märkimisväärsele uuringule. Arnett on Clarki ülikooli psühholoogiaprofessor, kes on loonud termini «täiskasvanuea ilmnemisperiood». Arnett väidab, et tänapäeva muster on analoogiline sellele, mis juhtus eelmisel sajandil, kui sotsiaalne ja majanduslik pööre tekitas astme, mis sai tuntuks kui noorukiiga, mida enamik tänapäeva inimesi peab alati meie elu juurde kuulunuks. The Timesi artikkel rääkis arengupsühholoogiast ja mõistuse küpsemisest (mis toimub aeglaselt), pannes meid arvama, et hallolluse küpsemise ajal ei saa ehk noortelt oodata, et nad käituksid täiskasvanutena.

      Artikkel tekitas palju küsimusi. «Kui eluiga ulatub üheksandasse kümnendisse, kas noortel poleks siis parem oma kahekümnendates katsetada, enne kui nad teevad valiku, millega peavad elama rohkem kui pool sajandit?» küsis reporter Robin Marantz Henig. «Või on täiskasvanuea ilmnemisperiood praegu nii muutlik, kui abielu ja töötuse võimalusi pidevalt ümber hinnatakse, et noored peaksid tegelikult millegagi rutem peale hakkama, või nad ei jõua kunagi järele, oleksid mõistetud alatiseks kiirematest paar sammu maha jääma? Kas on täiskasvanuea ilmnemisperiood rikkalik ja varieeruv eneseavastamisaeg, nagu Arnett väidab seda olevat?Või on see vaid veel üks termin enese õigustamiseks?»

      Kuidas siis on? Tõtt-öelda on vastust leida sama raske kui filharmooniast parmupilli.

      Kahtlemata on üks kõige tähtsamaist tegureist, mis praegu meie maal juhtunut mõjutavad, majandus, mida Times vaid põgusalt puudutab. On nii palju muutusi, nii palju kurbust ja ebakindlust. Kinnisvara hinnad võivad langeda, kuid kinnisvaramulli lõhkemisest pole lugu, kui sul pole tööd ja/või raha, mida kõrvale panna sissemaksuks ja hüpoteegiks. Kakskümmend kaks protsenti noortest 18 ja 34 eluaasta vahel ütlesid, et neile keelduti viimasel aastal andmast kinnisvaralaenu või muud laenu või krediitkaati, vastavalt FindLaw.com’i, legaalse turunduse ja teabelehekülje andmetele. See on kaks korda suurem protsent kui ükskõik missugusel muul vanuserühmal. Selle tulemusel kolib nüüd palju noori inimesi koju, et üürihinnas kokku hoida.

      Kas vanematest on suuremeelne – või hulljulge – avasüli järelkasv vastu võtta hetkel, kui vanem põlvkond võib samal ajal toetada oma vanemaid või mõelda esmakordselt omaenda tuleviku finantsvajadustele? Lisage see küsimuste nimekirja.

      Vahepeal tulevad lapsed tagasi või pole nad lahkunudki. Ehk ei saa nad lahkuda suurte õppelaenude tõttu, mis peatselt ületavad miljard dollarit.

      Vanematel ei pruugi olla midagi selle vastu, et lapsed on puhverdunud teatud emotsionaalsesse isolatsiooni koolilõpetamise ja täiskasvanuelu vahel, ja paljudele ei pruugi nende laste valikud tingimata vastumeelsed olla. Ma ei nõustu Dave Eggersiga, bestselleri «A Heartbreaking Work of Staggering Genius» autoriga, kes kirjutab, et «varastes kahekümnendates inimeste elusid on väga raske huvitavaks teha, isegi kui need paistavad huvitavaina inimestele, kes seda elu elavad.» Meie laste ja nende sõprade juures on palju imetlemisväärset – nende lahkus, kaastundlikkus, mõistus, huumor, kokteilid, palju põnevamad tantsud ja tehnoloogilised vahendid, koos suure osaga nende muusikast, blogosfäärist ja komöödiafilmidest. Võin vaadata «Pohmakat» 20 korda jutti ühel nädalalõpul.

      Kui neil ja meil veab, võib põlvkond, mille oleme sünnitanud, elada kauem kui meie: Haiguste Tõrje Keskuse andmetel on keskmise eluea pikkus 1950. aastail sündinul 68,2, kui 1980. aastail sündinul saab selleks tõenäoliselt olema 73,7 ja paljud perekonnad kiitlevad märkimisväärselt pikaealiste erandjuhtumitega. Mu isa elas 92 aasta vanuseks. Mu ämm on 87 ja hea tervise juures. Eluea oletatav pikkus kasvas 2009. aastaks 78,2 aastani, 2008. aastaks 78 aastani. 2008 ja 2009 aastate võrdluses on märkimisväärselt vähenenud surmajuhtumid kümnesse haigusesse viieteistkümne peamise surmapõhjustaja hulgast, kaasa arvatud südamehaigused, vähk ja insult. See on kindlasti hea uudis. Kui sulle on antud maa peal rohkem aastaid, ehk on tore, et noored tõstavad klaasi vaadishoitud burbooniga ja seavad kiirusekontrolli kümnele miilile tunnis.

      Ehk on triivimine, mida me näeme, ka mõistlik vastus tingimustele, mida meie lapsed ei suuda kontrollida. Suur kuri tegelik maailm, mida me aitasime neile luua, milles nad võiksid täiskasvanutena elada, on segane. Ainus asi, milles laps võib kindel olla, on katastroofilise föderaalvõla tõttu suurenenud ebakindlus. Kuigi buumipõlvkond on kasvatanud oma lapsi parimate kavatsustega, on kasvuhoonegaaside osakaal tõusnud, vererõhk kerkinud, oleme saanud endale stressi, tüüpprojektelamud, bensiini neelavad autod, basaalrakulised СКАЧАТЬ