Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ toimub? Kes, kurat, teie sellised olete?” küsis mees selili olles raevukalt. Samas näis ta kolme püstoli ees hirmu tundvat.

      „Ütleme, et oleme politseist ja tahame sinu auto kohta midagi teada,” ütles Katie külmalt. „Ära ütle, et keegi ärandas ta! Parem lao välja, kellele sa selle andsid.”

      „Teie ja politseist? Ha-ha-haa!” irvitas mees, kes oli ennast juba kogunud. „Politsei läks just poole tunni eest minu juurest ära ja teiegi teeksite targasti, kui laseksite jalga ja jääksite lootma, et ma kõik unustan!”

      „Kuule, sina, tõbras, selle autoga aeti meie sõber surnuks ja ilmselt meelega. Me tahame teada, kes seda tegi ja miks ja oleme valmis selleks ka su ajud välja laskma. Või laseks sul hoopis kerad otsast? Unustad kohe need verinoored tüdrukud,” näitas Katie peaga näitsikute poole. Keira aga surus mehe pea vastu põrandat ja astus kontsaga ta kõrva peale. Mees röökis valust.

      „Olgu, olgu!” karjus ta. „Üks vennike pakkus mulle auto eest kopsaka summa. Miks ma poleks pidanud nõustuma? Arvasin, et ta tahab mingit kaupa vedada. Tapmine minu plaanides polnud. Ta helistas pooleteise tunni eest ja ütles, et võin auto ärandamisest politseisse teatada. Ta jätab auto kuskile maha ja ma saan selle hiljem politseist tagasi. Hall maastur, üks kängururaua tuli on katki.”

      Katie haaras mehe mobiiltelefoni ja otsis helistaja numbri umbkaudse kellaaja järgi üles.

      „Ma võtan telefoni kaasa,” ütles ta mehele. „Siis saan vajadusel härra mõrtsukale helistada ja sina seda ei saa. Vabandust!”

      „Kas on veel midagi, mida me teadma peaksime? Tema nimi, kus ta elab?” küsis Keira taas mehe kõrva kontsaga surudes.

      „Lõpeta, valus on!” karjus mees. „Ma kuulsin ainult ühe tema kõne ajal, et helistaja nimetas teda Brianiks ja ta elab Gamble hotellis!”

      Tüdrukud lasid mehe lahti. Too tõusis, raevukas pilk silmis, kuid relvatorude ees ei julenud ta ülbitsema hakata.

      „Ära üritagi meid üles otsida, sest meid on palju – keegi tuleb ja laseb su sõelapõhjaks,” hoiatasin ma meest. „Me oleme omaette tegelased ja see vahejuhtum oleks olemata, kui su autoga poleks meie inimest alla aetud. Ja kui sa üritad praegu meid segada, siis anname sellele killerile teada, et sina meile infi jagasid. Ega ta selle üle rõõmus pole!”

      Russelli näost oli näha, et ta tahab sellest jamast ruttu ja tervelt pääseda. Ta oli küll kupeldaja, aga mitte vägivallatseja, ja eelistas ilmselt kuulide alla mitte sattuda.

      Kui me ära hakkasime minema, hõikas mees juba reipalt tüdrukutele: „Kui teil tööd on vaja, pöörduge minu poole. Mul oleks paari sellist hakkajat tibi ihukaitsjaks vaja.”

      „Me mõtleme selle peale.” vastas Keira lühidalt ja me kadusime ruttu majast, saatjaks kolme noore prostituudi vaimustunud pilgud. Ilmselt avaldas neile mõju, kuidas tüdrukud enda eest oskavad seista ja mehi veel ka terroriseerida.

      Gamble hotelli juures jättis Keira meid parklasse ja kadus sisse. Tema tagasitulekut ei tulnud kaua oodata.

      „Kõik on kombes!” hõiskas ta rõõmsalt. „Administraator on noor mees, plaksutasin vaid veidi ripsmeid ja ta andis mulle registreerimisraamatu ning näitas isegi meest. See sööb praegu restoranis ja tema nimi on Brian Malkovsky.”

      „Ootame teda siin ja vaatame, mis temaga ette võtta,” ütlesin ma. „Seni aga otsime Russelli autot. See peaks siin olema.”

      Parklas oli mitu halli maasturit, kuid meile öeldud numbriga autot polnud. Keira leidis selle siiski üles, kuid teise numbrimärgi all.

      „See on see auto,” ütlesin ma katkisele lambile osutades „Ja numbrit on alles vahetatud. Mees kavatseb sellega veel sõita.”

      „See sobib meile!” ütles Katie ja pistis kaasa võetud musta karbikese auto põhja alla juhi istme kohale. Kostis klõpsatus, kui magnet ennast raua külge haakis. Siis läksime auto juurest eemale.

      Meest tuli meil kaua oodata, kuid siis ütles Keira: „Ta tuleb!” Tõepoolest, meist möödus noorepoolne mees ja suundus maasturi poole.

      Astusime kolmekesi tema kannul, ennast ja relvi varjamata. Mees vist tunnetas, et teda jälitatakse. Ta pöördus ümber ja kolme noort märgates sööstis auto poole. Hetke pärast oli ta roolis, käivitas mootori ja sõitis kummide vilinal parklast minema.

      Katie ühes käes oli Russelli telefon, millelt ta valis mõrtsuka numbrile kõne. Teises käes hoidis ta väikest pulti.

      Maastur peatus enne tänavat, et peateel liikujatele teed anda. Ilmselt võttis mees ka telefonikõne vastu, sest ma kuulsin Katiet ütlemas: „Noria lapsed saadavad tervisi!” Maasturi uks avanes – ilmselt mees mõistis midagi, kuid juba vajutas tüdruk nupule. Plahvatus oli nii võimas, et leekides maastur prantsatas paari meetri kaugusele teest eemale. Kostus paljude pidurite kriginat, kui inimesed sündmuskohal peatusid.

      Vaatasime ainult seda, kas keegi süütutest viga ei saanud ja selles veendununa kadusime parklast. Taas kostsid politseiautode sireenid.

      Jäime tüdrukutega mitmeks päevaks minu majja, sest vajasime üksteise lähedust. Me ei rääkinud toimunust, see oli juhtunud ja möödas. Siis läks elu tavapärasesse rutiini tagasi, aga meie meeskond oli valmis uuteks väljakutseteks.

      Uued tutvused

      Me käisime tüdrukutega hukkunud poisi matustel. Katie oskas leinavatele vanematele kaastunnet avaldades välja uurida, et ka see poiss oli lapsendatud. Seega oli Keira tunnetus õnnetuskohal õige olnud.

      Küll aga rabas meid veel ühe saatusekaaslase leidmine. Jalutasime nimelt linnas, kui ühe valgusfooridega ristmikul järsku kümmekond autot ahelavariisse sattus. Järgnes kohutav möll: nimelt olid kõik juhid veendunud, et just neil oli roheline tuli ees.

      „Imelik!” ütles Keira. „Mina nägin foori erinevate nurkade alt ja ka minu arvates punast tuld seal polnud.”

      Vaatasime üksteisele otsa, haaratuna ühest mõttest: siin lollitab keegi ja see on meiesugune. Seejärel jälgisime teraselt ümbrust ning avastasime ristmiku lähedal väikeses pargis pingil istuva noormehe, kes hoolega toimuvat jälgis.

      Hiilisime poisist mööda tema selja taha ja lähenesime talle vaikselt. Siis tuli Katiele üks idee. Poisi kõrval pingil oli seljakott ja kasutades ära selle, et pargist olid kõik inimesed avariikohale läinud, panime oma võimed mängu: tõstsime pilkudega mängides poisi koti umbes poole meetri kõrgusele ja kukutasime selle talle sülle.

      Poiss hüppas nagu nõelatult püsti. Tema nägu väljendas ülimat kohkumist. Ta vaatas ringi ja märkas siis meid, tõmbudes seepeale kaitseasendisse.

      „Sooh, sina lõbutsedki siin fooritulesid vahetades,” nentisin ma. „Kas autode lõhkumine on sinu arvates õige tegu? Seal võib ju keegi surma saada.”

      Poiss oli imestusest ja kohkumusest keeletu. „Kes… kes te sellised olete?” küsis ta siis väriseva häälega.

      „Oleme samasugused nagu sina!” ütles Keira. „Sa ju nägid, kuidas me sulle koti sülle kukutasime.”

      „Ma… ma ei teadnudki, et keegi veel nii oskab,” ütles poiss, kes oli ennast veidi kogunud. „Kuigi jah, Derwenti jõe ääres istub tavaliselt üks tüdruk ja suunab jõevoolu.”

      „Mis СКАЧАТЬ