Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ midagi teadnud.

      „Ärkasin kõõksudes oma hauas, kui elu minusse naases,” jutustas tüdruk. „Ma ei teadnud, kus ma olen ja mis toimub. Hirmus oli ka oma koolnukäsi näha, aga mu väljanägemine paranes ja ma suutsin lõpuks oma hauast välja rabeleda. Teadsin kohe, et olen nüüd Keanu moodi surematu ja et teda enam pole. Aga mul võttis palju aega, kuni Iraani kaudu Liibanoni jõudsin,” lõpetas Eliza nukralt.

      Puhkasime Manausis paar päeva ja siis lendasime edasi Patagooniasse. Ka Anastasija oli ballil olnud ja ta teadis meid nüüd oodata.

      Chiloe zombid

      Me lendasime kolmekesi lõunasse, kus ühel väikesel Wellingtoni saarel pidi Anastasija meid ootama. Paraku tuli meie reisile veel üks vahepeatus ja sealgi tuli meil mõõgad tööle panna.

      Jõudsime ühel õhtupoolikul Tšiili Chiloe saare kohal ja kehva ilma tõttu otsustasin maanduda nende halduskeskuse Castro lennuväljal. Paraku ei antud mulle maandumisluba, sest torm oli seal mingid vajalikud tuled vooluta jätnud. Seepärast valisin reisikohaks väikese Dalcahue linnakese, kus oli mingi eralennuväli.

      Kui me maanduma hakkasime, küsis Leann kulme kortsutades: „Ma ei arva küll, et siin mingi eriti suur lennujaam peaks olema, aga elumärke peale rajavalgustuse pole küll märgata.”

      Tõepoolest, kuigi tuled põlesid ja paari lennukitki oli märgata, valitses lennuväljal tühjus. Ja kell polnud veel ni palju, et inimesed juba magaks.

      Maandasin lennuki raja lõpus, kus asus ka väike dišpetserimajake. Selle sees põles valgus. Me võtsime sinna minnes mõõgad kaasa ja see oli õige tegu, nagu selgus.

      „Tohoh, mis siin toimub?” päris Eliza, kui oli majja vaadanud.

      Laua taga istus mees, pea kuklas. Tema kaelal võis näha lõikusjälge, veri oli tema rinna üle ujutanud. Mees oli tapetud, kuid mitte terariistaga.

      „Kas see on õige, et oleme sellises kohas, mõõgad kaasas ja dišpetseril on kõri läbi lõigatud,” muretses Leann.

      Aga mõõgad kulusid meile marjaks ära, sest pimedusest ilmus välja mingi mees, kuid mitte tavaline inimene – ta tundus väga ebamaine ja ebaelus. Kuigi ma polnud ammu zombisid näinud, teadsin, et see on elav surnu. Ilmselt tema oligi valvuri tapnud ja tahtis nüüd meid ette võtta. Aga Eliza oli järsku ebardi ees ja raius teda. Olend üritas eest põigelda, aga surematu oli tema jaoks liiga kiire. Zombi leidis oma lõpu.

      „Seepärast siin selline vaikus ongi,” nentis Leann.

      „Ja inimesed on majades peidus,” nõustusin mina. „Olgem ettevaatlikud, neid võib siin veel olla.”

      Liikusime eespool paistvate majade poole. Nende ümbrus oli valgustatud, kuid uksedaknad suletud. Ühtegi inimeste polnud näha.

      Järsku ümbritses meid vihane ulgumine ja pimedusest tulid paarkümmend zombit. Hiljem saime teada, et nad üritasid majadesse murda ja mõnel pool see õnnestuski.

      Järgnev meenutas meie võitlust kõrbekuraditega. Ainult et siin saime kolmekesi seljad kokku panna, zombid aga olid siiski liiga aeglased. Aga kaotust nad ei tunnistanud – vaevalt et surnud seda teevadki. Igal juhul nottisime nad halastamatult maha.

      Ilmselt on ümbruskonna majadest võitlust jälgitud, sest siis, kui me hingeldades mõõgad langetasime, süttisid mitmel pool tuled ja avati uksed.

      Minu juurde tõttas üks vanem mees, kes pisarsilmi meid tänas ja käsi surus. Tema nimi oli Antonio.

      „Jumal tänatud, senjoor, et te tulite ja meid päästsite,” ütles ta. „Need olendid on meid lõputult ära tüüdanud. Tänagi on vähemalt kolm inimest tapetud ja nende hinged on nüüd neetud.”

      „Kust nad tulevad,” pärisin ma.

      „Mägedest,” vastas Antonio. „Need mäed siin on surnuaedu ju täis, aegade jooksul on siia sadu maetud.”

      Me patrullisime tüdrukutega hommikuni ja leidsime veel paar agressiivset zombit, kelle me ka hukkasime. Alles siis saime rahus puhkama minna, et enne reisi jätkamist magada.

      Kahevõitlus naiste vahel

      Tšiili lõunaosas paikneb terve arhipelaag väiksematest ja suurematest mägistest saartest. Anastasija kohalolekust andis märku üks neist, mis oli nähtavalt erinev teistest – saare keskel oli viljakas org. Ma kuidagi justkui teadsin, et teda maksab sealt otsida.

      Orus oli ka üks väike lennuväli, sest siinsete eraldatud saarte puhul on see hädavajalik. Maandusime sinna ja ma tunnetasin, et Anastasija on lähedal. Tema väge oli liiga hästi tunda.

      Muidugi teadis naine meie tulekust ja tal oli kaks kaaslast. Ühte neist ma teadsin – see oli põhjapoolsete inkade printsess Elenya, kes oli surematu ja oli kunagi väga ulakas olnud. Teine oli samuti inka, kuid mees ja surelik. „Niisiis kolm kolme vastu,” mõtlesin mina. Anastasija vastu pidi muidugi minema Leann ja minule jäi meessõdalane.

      Anastasija ootas meid mõnitava muigega. Märkasin kohe sedagi, et Leann oli ülimalt rahulik, ta näis võitlust ootavat ja nautivat.

      „Noh, nüüd teen seda, mida oleks ammugi pidanud tegema – ma tapan su ja veel nii valusasti, et sa armu palud,” ütles Anastasija naudinguga. Minust ei teinud ta väljagi.

      „Looda vaid,” vastas Leann kindlalt.

      „Kas laseme teistel pealt vaadata?” küsis tema vastane. „Ainult meie, kaks lirvat üksteise vastu?”

      „Mul pole midagi selle vastu!” nõustus Leann.

      Võitlus algas ja Anastasija ründas. Leannile oli raske, kuid ma imetlesin teda – ta oskas ideaalselt mõõgaga võidelda ja igale hoobile andis ta kohe vastuse. Varsti hingeldasid mõlemad naised, kuid jõud tundusid tasavägised olevat.

      Siis tegi Anastasija petteliigutuse. Ta viskas mõõga maha ja tõstnu käed ette, saatis Leanni suunas hõbedase energiavoo. Too küll võpatas hetke, kuid blokeeris siis loitsu. Mu kallimal oli küll raske, kuid ta suutis käsi üleval hoides tagasilöögi anda. Ta oli põrgulikult palju õppinud ja oskas nüüd sajandeid elanud surematule vastu seista. Anastasija ei suutnud isegi tema teadvust blokeerida.

      Naised võitlesid kaua ja siis sai selgeks, et kumbki teisest jagu saada ei suuda. Selline jõuproov võttis mõlema võhmale, see oli tunduvalt raskem kui füüsiline võitlus. Seepärast loobus Anastasija varsti loitsimast ja mõlemad haarasid taas mõõgad.

      Mingil hetkel andis Anastasija osava hoobi, mis paiskas Leanni ühele põlvele. Tema põsele jäi väike mõõgahaav ja mu kallimal oli tegemist inimvihkajalike rünnakute tõrjumisega. Kui ma hetke võpatasin, pöördusid Anastasija kaaslased meie poole, olles kohe valmis võitlusse astuma.

      Ma lõdvestusin ja vaenlased tõmbusid tagasi, meid ikka silmanurgast jälgides. Siis aga jõudis kahevõitlus lõpule. Leann sööstis mingil hetkel Anastasija mõõga alt läbi, kukutas end maha ja lõikas vastasel jala altpoolt põlve poolenisti läbi. Too kiljatas ja asus usinasti raiuma, et võita aega jala paranemiseks. Aga ta ei saanud mõnda aega korralikult liikuda ja Leann võttis initsiatiivi ruttu enda kätte.

      Kui mu kallima mõõk Anastasija pea otsast lõikas, pääses isegi minu suust niutsatus. Olin sajandeid selle naise vastu võidelnud ja nüüd oli sõda lõpule jõudnud, kusjuures ma isegi ei tapnud teda. СКАЧАТЬ