Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ või teisel moel lastekodusse sattunud ja samas on kõigil meil võime asju liigutada ja muudki ebatavalist teha;” vastas Keira. „Me olemegi ametis sellega, et tahame teada, kes ja miks meid omal ajal maha jättis. Võimalik, et oleme mõnest teisest dimensioonist pärit.”

      „Ah, jama ajad!” polnud Mike nõus.

      „Aga millega sa siis seda seletad, et on seltskond noori, kes mõne aasta jooksul on leidlastena leitud ja kelle vanematest keegi midagi ei tea, kuigi neid on otsitud?” päris Keira. „Me oleme samuti sellised.”

      Mike sai meie vennaskonna osaks, kuid püsimatu iseloomu ja krutskite tõttu lõi ta meie ettevõtmistes harva kaasa, tavaliselt siis, kui nende eesmärgiks oli midagi meie päritolu kohta välja uurida. Foore ta enam ei rikkunud, kuid muid süütumaid tempe tegi alatasa: näiteks lülitas juhti vihastades autodel süüte välja. Kuulnud, et me oleme mitu jälitajat tapnud, hakkas ta aga sellisest mõrvatööst osa saada lootes lausa meie järel käima.

      Tema juhtimise peale otsisime üles ka tolle voolusuunaja tüdruku, kelle nimi oli Anya ja kes elas kasuvanematega äärelinnas. Ta oli rahulik ja vaikne neiu, kes töötas ühes firmas raamatupidajana. Ta polnud üllatunud isegi siis, kui me neljakesi tema juurde jõekaldale ilmusime ja endist rääkisime. Erinevalt Mike`st uskus ta, et me oleme kusagilt kaugelt pärit ja kohkus, kui kuulis Jälitajatest. Mõistes, et turvaliselt saab ta end vaid meie seltsis tunda, hakkas Anya meiega rohkem suhtlema ning Katie ja Keira elurõõm ning kogemused aitasid tal paremini reaalsesse ellu sulanduda.

      Siis aga hakkas uuesti sõjaks kiskuma: ühel päeval peksti Mike haledalt läbi. Tema sõnul löödi teda algul selja tagant ja juba maas lebavat poissi taoti jalgadega.

      „Hetkeks nägin nende nägusid, aga siis voolas mul veri silmadesse,” jutustas Mike. „Need olid umbes kolmekümneaastased mehed, kahekesi ja üks neist ütles mitu korda, et ma olen kuradi värdjas ja minusuguseid ei tohiks üldse olemas olla.”

      Mike sõnul päästis teda see, et neile lähenes suur kamp noori, kes nende poole jooksma hakkasid ja seepeale lasid peksjad jalga.

      „Keegi jahib meid. Meil tuleb relvad kaasas kanda,” ütles Keira. Mike oli sellega väga nõus, Anyale aga pidid teised tüdrukud alles relva käsistsemist õpetama.

      Mina kandsin kaenla all 9-millimeetrist ja tänaval käies või koju saabudes olin pidevalt valvas, et mind ootamatult ei tabataks. Baaris sain julgemalt olla, sest avalikus kohas mind oht ilmselt ei ähvardanud.

      Meie relvad olid lahingvariandid ja ma ei tahtnud tõesti teada, kust Katie ja Keira nad pihta panid.

      Koopamägi

      Ühel ööl nägin unes sedasama valgetipulist mäge, kuhu olin omal ajal lastekodu lapsed juhatanud. Ma polnud siiani mõelnud, miks ma nad just sinna viisin, kuid nüüd tundus, et ma ei teinud seda tagamõtteta. Tollal me mäe jalamist kõrgemale ei jõudnud, sest minu arvates poleks teised lapsed tol korral olnud võimelised üles ronima, pealegi leiti meid just siis üles.

      See uni jäi mind painama. Tundus, et mägi kutsub mind. Teadsin, et see on nime saanud mäenõlval asuvatest koobastest ja mõtlesin, et järsku on sinna kätketud meie päritolu.

      Katie, Keira ja Mike olid vähemagi kõhkluseta nõus mäele minema. Anya kahtles veidi, ent tundus, et ta tegi seda ainult seepärast, et polnud kunagi pikki matku teinud.

      Hankisime kiiresti endale vajaliku matkavarustuse, Mike laenas ühe sõbra käest maasturi, võtsime kaasa päris kõva arsenali ja kord, kui meil kõigil olid vabad päevad, sõitsime Koopamäele.

      See oli ääretult huvitav matk, mis lõppes paraku verevalamisega. Siis me seda veel ei teadnud. Nautisime puhast mägiõhku, kaunist loodust, üksteise seltskonda. Mind üllatas, kui hakkaja oli Anya. Ta tegi alati lõkke üles, keetis süüa, aitas väsinuid, ühe sõnaga tegi kõike, mis vaja. Paistis, et talle meeldis niimoodi tegutseda.

      Kord pillas Anya oma rullikeeratud magamiskoti jõekest ületades kogemata vette ja õhtul oli see veel niiske. Kuna mul oli suur magamiskott, siis kutsusin ta enda juurde. Tüdruk keeldus algul.

      „Ära karda, ma ei kavatse sind kabistama hakata,” ütlesin vihaselt. Hetke kõhelnud, puges tüdruk minu kõrvale ja keeranud mulle selja, jäi ruttu magama.

      Kui ma öösel ärkasin, lamas tüdruk minu kaisus ja minu käsi oli tema rinnal. Kui ma tahtsin selle ära tõmmata, pani Anya justkui keelates oma käe minu oma peale… Kõik me vajasime hullupööra lähedust.

      Siis aga tuli kogemus, mis raputas meid kõiki. Olime just ületamas kivirüngastega kaetud mäginiitu, kui tipu tagant roomas välja hiigelsuur tume pilv ja kostus äikesekõminat. Vaatasime kohkunult üksteisele otsa – olime lagedas kohas, kus äikese ajal oli üliohtlik viibida. Suundusime joostes lähima metsatuka poole, kui tihe vihmaloor meid järsku endasse mähkis. Olime hetkega märjad. Ja siis läks lahti tõeline möll – meie ümber sähvisid hullumeelselt välgud, mäed võimendasid äikesekõminat, vihma kallas nagu oavarrest. Ja siis kostis järsku karjatus. Keira oli roninud ühe rahnu otsa, ta käed olid taeva poole sirutatud ja neiu karjus äikesepilvele midagi väljakutsuvat. Hetke pärast järgisime kõik tema eeskuju, kutsudes Thori oma võimu näitama.

      Siis avanes taevas ja meie poole sööstis tulesein, mis mähkis meid tuhandete kraadide suurusesse lõõska. Aga me ei põlenud tuhaks, vaid seisime pingest raputatuna paigal ning karjusime valust ja vaimustusest. See kestis umbes kolm minutit ja siis välk taandus, meie aga kukkusime jõuetult rohule, kurnatud, kuid elus ja terved. Isegi riided polnud meie seljas ära põlenud. See oli mingi proovilepanek ja olime selle edukalt üle elanud. Pilv aga eemaldus kiiresti teiste tippude taha.

      Vaatasime üksteisele rabatult, aga õnnelikult otsa. „See oli jumalik!” sosiatas Keira. Teadsime nüüd veel täpsemalt, et olime üks hõim, meie, Noria lapsed. Me ei väsinud öö otsa sellest elamusest muljetamast.

      Neljandal päeval jõudsime üsna mäetipu lähedale, kus asus koobas, mis oli mäele ka nime andnud. Avar koopasuu justkui kutsus sisenema, mida me ka tegime. Leidsime eest avarate käikude, suurte saalide, laest rippuvate ja maast kõrguvate lubjakivimoodustistega loodusliku maa-aluse vaatamisväärsuse, kus miski ei vihjanud inimtegevusele. Sinna sattus lihtsalt liiga vähe inimesi.

      Mike fikseeris GPS-ga meie teekonna ning kogu meie matkaseltskond liikus tõrvikute ja taskulampide valguses ringi. Järsku sattusime väikese järvekese äärde, mis ulatus osaliselt koopasse, osaliselt aga kadus kusagile seina taha. Vesi oli tume ja tundus sügav.

      „Vaadake, see voolab kusagile maa alla,” ütles Anya järsku. Tõepoolest, vesi pulbitses ja voolas siis pimedusse. Kui me aga järvekese pinda valgustasime, hakkas see ühes kohas järsku helendama. Meie jahmunud pilkude ette ilmus elav pilt noorte seltskonnast, kes vaatasid meie poole. Neid võis kokku olla sadakond, eespool aga asusid …

      „Vaadake, me oleme seal,”” karjatas Keira. Tõepoolest, nägime kõiki meid endid, aga ka paljusid võõraid. Siis ilmus meie peegelduse taha mingi helendav ava ja see hakkas seltskonda justkui endasse imema. Peegelpilt eemaldus kiiresti avasse, kustus siis ja veepind oli taas sünge ning tume.

      „See oli mingi selgitus,” ütlesin ma. „Me oleme tõesti mingist teisest dimensioonist.”

      „Aga see ei andnud selgitust, miks me siin oleme,” lausus Katie seepeale. „Kusjuures, panite tähele, et meie näod olid lahkudes rõõmsad.”

      Sel hetkel valdas meid tunne, et peame koopast lahkuma. Miski ei näidanud, et meile veel midagi edasi antakse. Koht oli nüüd liiga СКАЧАТЬ