Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leitud kortermaja koridorist, üles kasvanud lastekodus, ja nüüd elan siin ning töötan seal baaris, nagu te juba teate.”

      Tüdrukute nägudel valitses täielik üllatus. „Mis ajast sa asju liigutada oskad?”

      Sirutasin käe ja kastrul lendas iseenesest vastu seina. Neiud küll võpatasid ja surusid tugevamini relvi, kuid jäid paigale.

      „Õppisin neid asju ise lastekodus olles, aga keegi ei tea, et ma midagi sellist oskan,” vastasin. „Kõik see tuli justkui iseenesest.”

      Mõlemad tüdrukud liigutasid korraga kätt ning kaks tassi, üks pliidilt, teine puhvetkapilt, sööstsid lendu ning purunesid keset tuba kokku põrgates.

      „Ärge mu kõiki nõusid ära lõhkuge,” naersin erutatult ja istusin toolile. „Ma arvan, et meil on paljutki, millest rääkida.”

      „Ka mina olen leidlaps, aga kasvasin kasuperes üles,” ütles Keira. „Katie on samuti kasuperest. Nii et kõigil meil on ühised võimed ja sarnane minevik…”

      „Kas me oleme…” alustas Katie. „Ei, me oleme liiga erinevad. Aga midagi on meis ühist ja me peaksime uurima, mis see on.”

      „Me oleme Noria lapsed!” ütles järsku Keira.

      „Kust sa seda kuulsid? Miks sa varem seda pole öelnud?” päris Katie. „See sõna on mulle kaugest minevikust tuttav, aga siiani meelde see ei tulnud.”

      „Ma ei suuda meenutada, aga ka mulle on see ütlus tuttav,” sõnasin vaikselt.”Mida Noria tähendab?”

      „Ilmselt on see koht, kust me pärit oleme, kuivõrd vennad-õed me ju pole,” arvas Keira. „Ja ma olen kindel, et niisama lihtsalt me sinna tagasi ei pääse.”

      „Jube!” väristas Kaite õlgu. „Kes me üldse oleme? Ja miks meid siia toodi ja jäeti? Miks me ei saaks olla samasugused nagu kõik teised meieealised?”

      „Küsimusi on palju… ja vastuseid pole!” ütlesin ma. „Mis te arvate, tüdrukud, peaksime nüüd omavahel pidevalt ühendust hoidma? Kuni mingi selguse saame…”

      Neiud noogutasid innukalt. Neile paistis meeldivat, et üks omasugune on lisaks, et ta on mees ja et ta teeb mõne otsuse kõigi nimel.

      „Nüüd aga rääkige, kes see mees oli, kelle te ära killisite?” ütlesin ma.

      „Ah see!” ütles Katie. „Me ei tea täpselt, aga tundub, et keegi jälgib meid. Nägime seda meest juba ammu meid jälitamas, aga arvasime, et ta on mingi pervert. Siis aga üritas ta mind alla ajada ja me otsustasime, et hakkame relvi kaasas kandma, sest politseisse ei saanud me ju minna. Siis aga ründas ta Keirat, üritades teda vägistada…”

      „Ta sai must peaaegu jagu, aga siis sain ma talle kivi pähe lennutada,” jätkas Keira. „Nägin siis tema näoilmet, kui ta kopsaka pähe sai, ja mõistsin, et see pole tavaline inimene, see oli mingi deemon. Siis otsustasimegi ta tappa.”

      „Saime ta jälile Fraseri pargis… ja muud nägid vist isegi,” lisas Katie.

      „Seega siis võib arvata, et keegi on meiesugustest huvitatud?” küsisin ma. „Seda ettevaatlikumad peame me olema!”

      Õhtu kujunes pikaks. Arutasime tüdrukutega läbi, kuidas pidevalt sidet hoida, kus kohtuda ja palju selliseid küsimusi. Tundsin, et meist oli saanud meeskond. Astusime tulevikule juba julgemana vastu.

      Ja pealegi olid need tüdrukud noored, ilusad ja seksikad. Seegi polnud teisejärguline.

      Tulime kord tüdrukutega linnas jalutamast. Olime neljakesi – peale minu, Katie ja Keira oli meiega veel Stevie, noor kunstitudeng. Kui minul oli tekkimas tõmme Keira poole, siis see poiss tundis huvi Katie vastu. Igal juhul oli ta tore kaaslane, kes andis endast kõik, et seltskonda lõbustada.

      Varsti katkes meie lõbusus nagu noaga lõigatult. Lähenesime ülekäigukohale, kus oli just õnnetus juhtunud – keegi oli alla ajanud teed ületava noormehe ja minema sõitnud. Vöötrajal lebas riidepalakaga kaetud surnukeha ning politseinikud otsisid sündmuse pealtnägijaid.

      Mind rabas see, kui ruttu tüdrukud meie kõrvalt kadusid. Katie tormas kusagile sinna, kus politseinikud inimesi küsitlesid, Keira aga sammus julgelt politseilindi alt läbi, ja enne kui korravalvurid teda takistada jõudsid, eemaldas hukkunu näolt riide. Ma ei saanud aru, miks ta seda tegi, aga neiu silmitses mõnda aega surmasaanut, kattis taas ta näo ja hakkas kohale tõtanud politseinikuga rääkima.

      Läksin ruttu nende juurde, kuid mind politseinikud läbi ei lasknud. „Ma olen selle tüdrukuga,” ütlesin ma läbematult. „Ta arvas, et see on tema tuttav.”

      Juba oli Keira meie juures. Tüdruk oli surmkahvatu, kuid tema silmad põlesid. Ta tänas saatvat politseinikut ning tuli lindi alt läbi. Kohe oli kohal ka Katie.„Keegi ajas poisi alla, nii et ei pidurdanud ega peatunud. Ilmselt meelega tehtud,” ütles Katie ja pöördus siis meie poole: „Vabandage, poisid, aga jätame täna kohtingu pooleli. Me tahame koju minna,” ning ta vaatas mind sellise pilguga, et ma mõistsin: see oli mõeldud Steviele ja mind oodatakse tagasi.

      Tüdrukud lahkusid, mina aga jätsin Steviega hüvasti. Leppisime kokku, et kordamine mõne päeva pärast kohtumist. Seejärel kiirustasin tüdrukutele järele.

      Neiud ootasid mind lähimal tänavanurgal. Kui ma nende juurde jõudsin, pahvatas Keira:

      „See poiss oli üks meie hulgast. Ma ei tea, kuidas, aga tunnetasin seda. Ta tapeti nii nagu Katiet alla ajada prooviti.”

      „Ma kuulsin numbrit ka, üks pealtnägija oli selle meelde jätnud. See maasturauto oli ärandatud,” rääkis Katie.

      Me läksime tüdrukute korterisse. Keira otsis sülearvutis politsei andmebaasist ruttu autoomaniku välja.

      „Ohoo!” ütles ta. Olime Katiega kohe tema juures.

      „Ärandatud auto kuulub Frank Russellile, linna suuremale sutenöörile,” vastas Keira. „Ärandajal pidi olema julgust talt auto pihta panna, sest sel mehel on allilmas mõjuvõimu.”

      „Või siis andis ta auto kellelegi, kes selle poisi alla ajas,” pakkus Katie.

      „Ma arvan, et meil oleks vaja auto omanikuga vestelda,” ütlesin ma ja küsisin tüdrukutel, kas neil minule oma arsenalist on midagi pakkuda. Katie otsis kohe välja 9-millimeetrilise püstoli. Samasugused võtsid ka neiud ise kaasa, lisaks veel pistis Katie tasku väikese musta karbikese.

      „Kust te sellise arsenali endale olete saanud?” küsisin ma. Katie muigas selle peale ja kostis, et parem on, kui ma seda ei tea.

      Russell elas uhkes majas linna servas, heas elamurajoonis. Läksime ukse taha ja andsime kella, kõigil käsi püstolipidet pigistamas, sest mehel võis olla ihukaitsja ligi. Siiski oli teada, et see mees tundis ennast kindlalt ja liikus ringi ainult verinoorte tüdrukute seltsis.

      Russell oli pikk kena väljanägemisega mees. Ust avades oli tal seljas vaid hommikumantel. Tagapoolt kostus tüdrukute sädistamist. Katiet ja Keirat nähes tõmbus mehe nägu naerule.

      „Kas sa näed, väikesed libud tulid! Tahate minu litsideks hakata? Tulge aga edasi, ma proovin teid kõigepealt ise järele…” irvitas mees.

      Ma imestasin, kui järsku Keira jalg tõusis ja kupeldajat lõua СКАЧАТЬ