Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ese tema käes oli kahtluseta snaipripüss. Vaatasin kohe minust mööda jooksnutele järele ja sealt tuli selgus: jälitatav mees oli pikali maas, teda jälitanud neiu aga seisis tema juures ja sihtis lamajat püstoliga.

      Võttes omaks mulle õpetatud hea ja kurja mõistet arvasin ma, et tüdrukud on oma noorusest hoolimata mõrtsukad, mees aga ohver, kuigi miski sisimas keeldus seda uskumast. Kuna snaiper oli sillalt kadunud, sööstsin ruttu mahalastud mehe juurde, lootuses teda päästa. Pärale jõudes aga sattusin kimbatusse, sest ohvri juures seisev neiu suunas mulle püstoli. Kogu tema olek näis ütlevat, et olen sattunud valesse kohta. Segaduses olles ei suutnud ma sel hetkel kasutada oma võimeid, et tüdruk relvituks teha.

      Sel hetkel hakkas maas lebav mees oigama ja tõstis pea. Nähes tema näkku kätketud ülimat õelust, sai mulle järsku selgeks, et olen tõesti vales kohas ja üritan aidata valet tegelast. Siin oli käimas mingi oma võitlus, kuhu ma poleks tohtinud sekkuda.

      Tüdruk oli püstoli minult mehele lebanud ja just hetkel, mil too püsti hakkas tõusma, justkui polekski haavatud, lasi tüdruk terve pideme kuule talle pähe. Mehe pea lõhkes nagu küps arbuus. Keha prantsatas tagasi asfaldile, tõmbus mustaks, kahanes ja tapetust jäi järele vaid must tomp. Inimkehaks poleks keegi seda enam pidanud.

      „Kao siit! Sa pole midagi näinud!” susistas tüdruk mulle. Eemalt kostiski juba kriiskeid ja appikutseid. Keegi oli laske kuulnud või juhtunut koguni pealt näinud. Tüdruk paiskas musta tombu jalaga laiali ja kadus kiire jooksuga tänavate rägastikku. Nüüd toibusin ka mina ning kõiki oma võimeid ära kasutades lidusin minema. Kusagilt kostis juba politseiauto sireen.

      Olin kaua juhtunu mõju all, kuigi minu endaga toimuv oli mind viinud teadmiseni, et elan teistest inimestest eemal seisvas maailmas ja imestada pole millegi üle vaja.

      Möödus paar kuud ja siis nägin seda tapjatüdrukut oma baaris, kus ta nägi nagu kõige tavalisem poissi otsiv ja pidutsev kahekümnendates neiu.

      Ühel päeval olin ma baarileti taga tüdrukuid asendamas. Töötasin küll endiselt kaubatoojana, kuid viimasel ajal lubati mind sageli ka baari jooke ja snäkse müüma. Sel hetkel oli külastajaid vähe ja kui ma Kelly asemel teenindama asusin, oli neid vaid kolm ning juurde tellida ei soovinud keegi.

      Igavusest klaase poleerides jäi mu pilk ühele kenale tüdrukule pidama. Too istus üksi lauas, klaas ees ja näis aega surnuks löövat. Järsku tundus mulle neius midagi tuttavat olevat. Üritasin meenutada, kuid asjatult. Siis aga vaatas külastaja uudishimulikult minu poole ja ma oleksin nagu puuga pähe saanud: see oli püstoliga tüdruk Fraseri pargist.

      Ta silmitses mind hindava pilguga nagu tüdruk, kes tahab selgusele jõuda, kas näidata poisi vastu huvi või mitte. Igal juhul näis, et tema mind ära ei tundnud, sest varsti pööras ta huvitu pilgu kõrvale ja imes oma kokteili edasi.

      Üritasin ennast kokku võtta. Oli ülimalt tõenäoline, et tüdruk oli baari juhuslikult sattunud, sest mind hinnanuna oli ta mu vastu igasuguse huvi kaotanud. Aga mida edasi teha? Minus kasvas soov tema juurde istuda ja kaude mingeid vastuseid saada. Polnud ju loomulik, et see noor naine keset tänavat mingeid kahtlasi mehi notib!

      Kuni ma seal niimoodi kõhklesin, naases Kelly ja saatis mu viskit tooma. Minu naastes oli võõras tüdruk kadunud. Sõitlesin ennast, et polnud sedagi pärinud, kas ta on siitkandist ja kas ta tuleb veel baari.

      Tapjatüdrukut ei näinud ma mitu nädalat ja kaotasin lootuse, et teda veel kord näen. Siis aga toimus üks noorteõhtu ja järsku silmasin ühes lausa koguni mõlemat tüdrukut istumas. Teine oli snaiperist punapea.

      Neiud vestlesid elavalt omavahel. Ae-ajalt istus nende lauda mõni noormees ja tüdrukud ajasid ka nendega pikalt juttu. Sellest järeldasin, et nad on kohalikud – poisid olid üldjuhul alalised baari kliendid.

      Korra tabasin tüdrukud mind vaatamast, kuid see polnud huvi, mida näidanuks üles mõrtsukad. Pigem oli taas tegu poisi hindamisega ja mulle lootusetult – nad ei heitnud mulle rohkem pilke.

      Jälgisin neid vargsi õhtu otsa, sest rahvast oli palju ja mul tuli sageli baaris olla. Siis aga tabasin tüdrukud tegevuselt, mis mind taas südame põhjani vapustas.

      Neiud istusid vastastikku, kokteiliklaasid ees, käed rahulikult laual. Järsku jäid nad teineteise klaase põrnitsema ja ma jahmusin, nähes, kuidas need tüdrukute pilkude all liikuma hakkasid, ikka mõjutaja poole. Nad tegid samu trikke, mis mina! Muidugi lõpetasid tüdrukud mängu ruttu, et mitte tähelepanu äratada, kuid mina olin kõike näinud! Need tüdrukud olid erilised – algul killivad minu silme all mehi, siis näitavad välja oma võimeid!

      Otsustasin tüdrukutega kindlasti rääkida, kuid sel õhtul polnud see enam võimalik. Algas tants ja nii kenasid näitsikuid poisid istuma ei jätnud. Mul jäi üle ainult nende järgmist külaskäiku oodata.

      Paar päeva hiljem olid tüdrukud taas baaris. Võtsin julguse kokku ja läksin nende juurde.

      „Kas tohin teie juurde istuda?” küsisin ma viisakalt. Tüdrukute näod olid tõrjuvad, nad vaatasid üksteisele otsa, justkui küsides kaaslannalt, kas nõustuda või mitte.

      „Me ootame kedagi,” vastas punapea. See oli viisakas minemasaatmine.

      „Ega sellest pole midagi,” ütlesin ma muretult ja kohmetust teeseldes. „Ma tahtsin teile ainult omalt poolt imetlust avaldada.”

      „Te olete niii kenad tüdrukud ja bla-bla-bla…” pilkas brünett mulle otsa vaatamata.

      Minu vastus võis neile šokina mõjuda, kuigi mõlemad jäid täiesti rahulikuks, näidates, et ei mõista, millest ma räägin.

      „Ei, ma tahtsin öelda, et sina oled haruldaselt hea laskja,” ütlesin ma punapeale. „ Ja sina oskad hästi ajusid peast põmmutada,” pöördusin brüneti poole.

      Vaikus oli kõrvulukustav. Tundsin, kuidas tüdrukud jäigastusid, jäädes samas siiski ülirahulikuks.

      „Mina olen see poiss Fraseri pargist. Mäletate?” ja ma istusin brüneti kõrvale.

      „Ma ei saa aru, millest sa räägid,” sõnas neiu. „Ja nüüd tõmba minema.”

      Vastuse asemel pöörasin pilgu punapea klaasile. Hetk, ja see libises vaikselt iseenesest mööda lauda minu poole. Jätsin ta keset lauda seisma.

      „Kui rääkida tahate, siis teate, kust mind leida,” ütlesin tüdrukutele ja tõusin lauast. Kaks tardunud nägu jäid mulle järele põrnitsema.

      Ma sisenesin aiamajja. Oli südaöö, kõikjal valitses täielik pimedus. Hetke valdas mingi mingi kahtlane ärevustunne, kuid olin pärast baaritööd liiga väsinud, et seda tähele panna. Süütasin lülitist valguse toas ja tardusin.

      Mõlemad tüdrukud istusid toas, brünett tugitoolis, punapea kiiktoolis ja vaatasid mind liikumatul ilmel. Nad ei sihtinud mind relvadega, kuid üks tüdrukutest keerutas käes 39kaliibrilist, teisel oli Uzi põlvedel. Kuidas nad sisse pääsesid, uks oli ju lukus? Jätsin kohe juurdlemise, sest neile näitsikutele sissepääsemine ilmselt probleemiks polnud.

      „Oleksite võinud ette teatada, oleksin midagi suupisteks kaasa toonud,” ütlesin laua juurde astudes. „Soovite midagi juua?”

      „Kes sa oled?” küsis brünett külmalt.

      „Mina olen Anghel, meeldiv teiega tutvuda,” vastasin rõõmsalt. „Aga küsimus on küll selline, et tahaksin sellele isegi vastust saada.”

      „Mida СКАЧАТЬ