Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Varjud liiguvad pimeduses - Ed Vecin страница 31
Название: Varjud liiguvad pimeduses
Автор: Ed Vecin
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Ужасы и Мистика
isbn: 9789949308781
isbn:
Ja ma läksingi.
Fedorovka karu
Järgmisel kevadel lõpetasime jahihooaja ja kogunesime Barguzini. Kõik kütid olid saanud talvega palju nahku, kuid hooaeg oli pikale veninud ja nüüd polnud kellelgi meist suveks tööd: metsaparvetajad, geoloogid ja kalurid olid juba ametis.
Kui me parajasti aruandeid koostasime, saabus teade, et taigas on nähtud niinimetatud Fedorovka karu jälgi. See haige esikäpaga vana isakaru oli eelmisel sügisel rünnanud kahte samanimelise küla meest. Üks ohvritest suutis raskelt vigastatuna põgeneda ja suri hiljem haiglas haavadesse. Teise mehe murdis karu maha, tema surnukeha leiti hiljem oksahunniku alt.
Muidugi läksid kütid kohe karu otsima, kui siis saabus järsku talv ja loom kadus talveunne. Nüüd oli tema jälgi taas nähtud ja terve küla oli paanikas.
Taigast tulnud jahimehed igatsesid kõik koju ja kellelgil polnud isu sinna mingit ohtlikku looma otsima naasta. Ja taas astus areenile Hull Sakslane, kel polnud nagunii midagi teha, ja keda ohud lausa tõmbasid.
Mehed jagasid mulle veel õpetusi, kuidas karuga kohtudes käituda. Tegelikult olin selleks ajaks juba kaks karu maha lasknud, kuid need olid väikesed mesikäpad, lihtlabased mesilate rüüstajad. Nüüd oli mu vastas ohtlik inimtapja.
Fedorovkas võeti mind umbusklikult vastu. Ei tea, kas nad olid oodanud tervet kütibrigaadi, kuid ainult ühe poisikese saabumine mõjus neile mõnitusena. Külavanem ütles selle mulle otse näkku.
Kui mehed seal omavahel vihaselt arutlesid, ütlesin neile uhkelt: „Tulin siia karu laskma ja ootasin teilt abi. Aga Fedorovka mehed oskavad ainult mokalaata pidada!” ja ma sättisin end minekule.
Siis küsis üks taat mu käest: „Kuidas Su nimi oligi? Ega sa vist venelane ei ole?” Kui ma talle oma nime kordasin, pöördus vanamees teiste poole ja ütles erutatult: „See on ju Hull Sakslane!”
Uskumatu küll, aga mu hüüdnime kuulmine muutis olukorra sootuks teiseks. Mind kostitati, mulle anti nõu, juhatati teed ja anti kõik vajalik kaasagi. Nii tuntuks olin taigas saanud.
Hulkusin taigas kolm päeva, ilma et karu oleks kohanud. Neljandal päeval kohtusime ja see oleks äärepealt mulle elu maksnud.
Liikusin piki jõeäärset rada ja olin kergelt mõtetes. Ümber kaljurahnu keerates sattusin karuga silmitsi. Tema oli mind juba märganud, seisis kahel jalal ja ründas mind peaaegu kohe.
Jõudsin vaevu kaheraudse haarata ja põrutasin loomale kaks lasku südame piirkonda. See teda ei peatanud. Karu äigas mulle, püss lendas löögist vastu kaljut ja purunes, minu õlast aga käis läbi kohutav valu. Siis muutus vasak käsi tundetuks ja jõuetuks, veri purskus külge pidi alla ja ma prantsatasin kalju najale.
Karu valmistus uueks rünnakuks, kuid siis miski justkui katkes temas. Loom istus maha, põrnitses mind vihaselt, urahtas ja tahtis taas tõusta, kuid kukkus siis külili. Tema väikesed silmad tuhmusid, lõuad vajusid laiali ja ma mõistsin, et mu lasud olid tema eluküünla viimaks kustutanud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.