Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võttes kaitsetuks. Need siiski võidelda ei kavatsenud, vaid tõmbusid mõõku keerutades tagasi, et ohutus kauguses olles mõõgad tuppe panna ja kiirustamata lahkuda. Tapluse jätkamisel polnud enam mõtet.

      Ma kallistasin toibuvat Leanni ägedalt. Järgnevat võtsime Anastasija surnukeha, kaevasime talle haua ja saatsime selle ühe, õela, aga vapra viimasele teele. Tema haud jäi mäenõlvale kõrguma.

      Küla poolt kostis hääli, kuid keegi meie juurde ei tulnud. Sealne rahvas hoidus võõraste tegemistest eemale, isegi kui selles inimesi tapeti.

      Seejärel läksime lennuki juurde ning asusime tagasilennule. Kaugel ootas Inglismaa, kus võitlused võisid jätkuda. Meid oli nüüd kolm surematut ja koos olime tugevamad kui varem.

      NORIA LAPSED

      „Ma ei tea!” vastasin pikka aega, kui minult küsiti, et kus ma sündisin. Tõtt-öelda ei tea ma isegi seda, millal ma sündisin. Olen leidlaps.

      Mind leiti hommikul ühe kortermaja trepikoridorist, kus ma olin korvis rahulikult maganud. Leidja oligi algul minust möödunud, kui aga naastes ma ikka magasin, hakkas ta muretsema. See naine käis läbi kõik maja kaksteist korterit, kuid mu vanemaid polnud kusagil ja ta teatas politseisse.

      Kuna terve päeva jooksul keegi välja ei ilmunud, viisid politseinikud mu väikelaste varjupaika, ise aga hakkasid uurima, kelle laps ma olen. Paraku jäid otsingud tagajärjetuks. Ma olin korralikult söönud, seljas ülikallid peened riided, korv, kuhu mind oli pandud, oli spetsiaalne käsitöö, kuid vähematki vihjet, kust kõik on ostetud, ei leitud. Politsei uuris kõiki sünnitanuid ja teatud ajal rasedana registreeritud naisi, kuid tulemus oli taas null. Olin ilmunud ei-tea-kust ja toodud ei-tea-kelle-poolt.

      Olin leidmise ajal arstide arvestuse järgi veidi alla aasta vana. Nimeks sain ma Angelus, sest näisin algul inglikesena. Elama hakkasin Lancestone katoliiklikus lastekodus. Esialgu mind lapsendada ei lubatud, lootuses, et mu vanemad ilmuvad välja ilmuvad või nad leitakse. Seda aga ei juhtunud. Edasi määras mu saatust üks naine.

      Nimelt olin ma erakordselt vallatu ja hakkaja laps, kes aga ei pidanud kinni mingitest reeglitest. Kui tahtsin midagi teha, siis ma seda ka tegin. Mind karistati korduvalt, kuid see oli nagu hane selga vesi – järgmine kord tegin kõike kõhklemata uuesti. Seepärast kaotas suurem osa meie hooldajaõdedest kannatuse ja hakkas mind vihkama, sest nad pidid pidevalt mul silma peal hoidma.

      Mind vihkas ka osa lapsi, kes ise sel kombel käituda ei julenud. Mulle anti korduvalt peksa, kuid ma õppisin enda eest seisma. Hiljem saadi must jagu ainult kambakesi, aga seegi oli ohtlik – kui kamba liikmed olid üksi, said nad minu käest haledalt tappa. Viimaks jäeti mind rahule, paljudest kiusajatest aga said mu sõbrad.

      Paljud lapsed said omale kasupere, mina paraku mitte. Nimelt oli üks õde, kellele maksti salaja selle eest, et ta räägiks lastekodu laste iseloomust. Minu pättustest kuuldes loobusid minust kõik lapsendada soovijad.

      Kui ma olin 14, viisin kord kaksteist last loata mägedesse matkama. Meid paelus valge tipuga mägi, mis asus meie lastekodu lähedal. Meid otsiti kaks päeva ja leiti üsna mäe lähedalt. Siis selgus, et ma olin asja mõistusega võtnud – minu nõudel panid kõik ennast soojalt riidesse, jalga panime matkajalatsid, kaasa võtsime suuremal hulgal toitu, tikud, magamiskotid. Kuigi paljud hakkasid matkal virisema, kellegi tervis ei kannatanud. See mind mõistagi karistusest ei päästnud.

      Keskkooli ikka jõudes viidi meid üle Tasmaania pealinna Hobarti noortekodusse. Seal oli selline kord, et tegime kõike ise – koristasime, tegime süüa, pesime pesu, õppisime ja käisime tööl. Saadud töötasu kanti meie arvetele, et oleks midagi iseseisvaks eluks võtta. Noortekodus elasime üle ka esimesed armumised, suudlused ja sageli ka esimese vahekorra. Selle seltskonnaga jäi meid siduma suur sõprus.

      Pärast keskkooli lõpetamist läksin oma elu peale. Töökoha leidsin ühes baaris, kus minu tööks oli kaupa ette kanda. Ka elukohaga läks hästi – üks pere, kel lisaks oma kinnistule oli väike suvekoduga maalapike linna teises otsas, tahtis, et keegi sellel silma peal hoiaks. Jätsin neile hea mulje ja sain vastutasuks tasuta oma kodu.

      OMA võimetest sain esimest korda aimu, kui olin kusagil 3-4-aastane. Nimelt märkasin, et meie lastekodu majas käib ringi kummalisi tegelasi, kes aeg-ajalt haihtusid, et siis jälle välja ilmuda. Need tegelased olid kurjade nägudega ning näitasid sageli mulle hambaid või rusikat. Imelikul kombel ma ei kartnud neid, vaid näitasin vastu keelt. Kasvatajad märkasid minu sellist käitumist ja nende küsimustele ma vastasingi, et onud-tädid näitavad mulle sama. Kuna fantaasiategelased on paljudele lastele omased, siis arvati mindki nende hulka.

      Tegelikult oli asi selles, et kunagi oli samas majas asunud vanadekodu ja osa surnutest olid jäänud kummitustena sinna alles. Majas kuuldi küll veidraid hääli, aga sellega kõik esialgu piirduski. Kui mõistsin, et vaid mina näen neid tegelasi, hoidusin juba teistele sellest teada andmast.

      Järgmise oskusena õppisin pilguga pliiatseid painutama ja asju liigutama. Sedagi oskust hakkasin kohe varjama, sest tüdruk, kes mulle meeldis ja kellega kahekesi olles talle seda demonstreerisin, kähvas mulle: „Mis sa teed? Mingi värdjas oled või?” Siis ma mõistsingi, et oskusi, mida teised sarnaselt minuga ei oma, peab varjama.

      Lastekodust lahkudes oskasin juba käeviipega uksi avada või sulgeda, mõttejõul nõusid vastu seina lennutada, vastaseid ainiti silma vaatamisega paanikasse viia ja palju muudki. Need olid minu tembud ja ma tegin lastekodus elu huvitamaks, pannes öösel erinevaid asju liikuma.

      Sain teada sedagi, et saan inimesi ravida. Kui üks noortekodu tüdrukutest kurtis pidevaid peavalusid, panin ühe labakäe ta otsaesisele ja teise kuklale ning tema valud kadusid igaveseks. Teise veritseval käel hoidsin oma kätt ja varsti oli haav kinni kasvanud. Et aga olime noored, ei võtnud keegi selliseid asju hirmtähtsana. Nii lihtsalt juhtus ja oligi kõik!

      Erilise vapustuse aga sain, kui jalutasin kord mahakukkunud kõrgepingejuhtmetesse. Torm oli need purustanud ja mitte miski ei andnud märku, et rohus peituvad ohtlikud traadid. Kui astusin ohutsooni, ümbritsesid mind järsku sädemed, mu keha vapustas tuhandete voltideni küündiv pinge, riided mu seljas aga põlesid ära. Karjusin valust ja hirmust, kuid märkasin samas, et olen ikka elus, ja ma astusin ohtlikust kohast eemale. Värisesin endiselt üle kere, kuid hirmutava löögina jõudis minuni teadmine, et kõrgepinge polnud mind tapnud.

      See juhtus minu puhkuse ajal, kui ma matkasin madalmägedes. Õnneks olid mul telgis varuriided ja ma ei pidanud paljana abi otsima minema. Juustest ja muudest ihukarvadest jäin siiski ilma ja mul tuli paljudele selgitada, miks see nii on.

      Tollal arvasin, et olen ainuke selline imelik tüüp ja kartsin, et see on ebanormaalne. Elu näitas peagi, et on teisigi minusuguseid.

      Tapjatüdrukud

      Jalutasin kord Hobarti südalinnas, näksisin burgerit ja tundsin elust rõõmu. Tööle pidin minema alles õhtul, seega oli mul aega ilusaid tüdrukuid vaadata ja mõnega neist juttugi teha.

      Kui ma jõudsin Fraseri parki, kus linlased armastasid vaba aega veeta, oli seal vaid üksikuid inimesi näha. Koht, kus tavaliselt trikitasid kõikvõimalikud ekstreemsportlased, oli sootuks tühi. Istusin ühe rulakausi servale, et burgeri söömine lõpetada ja sõrmedki puhtaks lakkuda. Järsku märkasin imestusega, et minule lähenes jooksuga umbes kolmekümnendates mees. Tema nägu oli täis ärevust, kuid hirmu seal polnud. Näis, et jooksja tahab lihtsalt kiiresti kellegi eest jalga lasta ja siis rahus hinge tõmmata.

      Mu üllatus kasvas veelgi, kui nägin tagaajajat. See oli kena tumedapäine, sportliku kehaehitusega neiu, kes möödus minust nagu kuul, ilmselt sooviga mees kätte saada. СКАЧАТЬ