Varjud liiguvad pimeduses. Ed Vecin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ka mind ennast. Aga ma ei saanud midagi kontrollida.

      Iirimaa haldjalinnas

      Kui ma koopasse astusin, valdasid mind tunded, mida ma polnud sajandeid kogenud. Võibolla sellepärast, et ma käisin ajaga kaasas ega jäänud minevikku elama. Aga seda hubast maa-alust lossi mäletasin veel aegadest, kui Iirimaa druiidid otsisid metsadest puuvõõrikut, laulikud esitasid salaja kuuldud haldjalaule ja sõdalased taplesid Keldi merre vajuva päikese viimastes kiirtes.

      Enam polnud seintel vaipu ja põrandal sammalt, koopas polnud tunda turba põlemise vingu ja hõljuvat maagiatunnet, mida andsid sellele kohale haldjad. Vaid seintelt tilkuva niiskuse õõnes heli andis kõrvadele teada, et see pole vaid vaikuse kuningriik.

      „Siin on nii põnev!” sosistas Leann. „Kunas sa viimati siin käisid?”

      „Sellest on sajandeid – see juhtus veel enne Kristuse tulekut Iirimaale,” kostsin vastuseks. „Siis kees siin elu, uhke ja hirmutav!”

      „Keda me otsime? On siin üldse kedagi?” jätkas Leann pärimist.

      „Kui ma ei eksi, siis on,” jõudsin ma vastata ja siis kostus kusagilt mingi heli. Keegi lähenes meile, käes lõkendav männipird.

      See oli muldvana ätt, lumivalgete juuste ja habemega, küürus, seljas lai, kuid aegu näinud mantel. Ta teadis, et ma olen siia tulnud.

      „Tere, Isa!” kummardasin ma sügavalt. Sama tegi ka Leann – see naine teadis, kuidas käituda.

      „Sa oled tagasi!” ütles vanamees. „Kõik mu lapsed naasevad kunagi siia, tõsi küll, erinevatel põhjustel,.”

      Juhatasin ta vaiksesse urkasse, kus võis silmata okstest magamisaset, hõõguvate sütega leed ja veel paljutki eraku majapidamisse kuuluvat. Vanamees võttis istet.

      „Ma tunnen, et tulid midagi küsima!” ütles ta. „Kõigil on nii kiire, et lihtsalt külla ei tulda. Aga ma ei kurda. Valisin ise selle elu.”

      „Kas tema on siin käinud?” küsisin vaikselt.

      „Väga ammu,” vastas taat. „Aga ma tean omal kombel kõigest, mida te teete ja kus olete.” Ta vaikis hetke. „Te olite ilus paar ja nüüd olete verisemad vaenlased.”

      Selle peale näpistas Leann mind valusasti – ta oli asjast aru saanud.

      „Kus ta praegu on?” küsisin ma. „See asi on kaugele läinud ja mingil viisil peame me sellele lõpu tegema.”

      „Ma võin sulle seda öelda, aga ainult ühel tingimusel – kui tema küsib sama sinu kohta, räägin ka temale õigust,” vastas vanamees. „Te kõik tähendate mulle veel paljut ja ma ei taha kedagi eelistada.”

      „See sobib!” vastasin ma.

      „Oled sa Patagoonias käinud?” küsis taat. „Tšiili-poolsel rannikul on palju fjorde. Kunagi läksid sinna šotlased, keda britid kodumaal taga kiusasid. Sellest ajast on neil seal väike koloonia. Anastasija elab seal, aga ta ei valitse rannikut. Ta lihtsalt varjab end seal ja kui sa sinna lähed, siis arvesta, et peale paari inimese tal seal jüngreid pole. Ütlen seda selleks, et sa süütuid ei tapaks. Koloonia elab rahus.”

      Vaikisime hetke ja siis sõnas vanamees Leannile:

      „Näen sinus hukatust. Ilmselt oled sina see, kes sõja lõpule viib, kas tappes või ise hukkudes. Aga see pole minu asi, seda otsustavad nornid, kes hakkavad elulõngu lõikama.”

      Vanamehe pilk muutus lõbusamaks: „Sa tahad ilmselt kuulda, miks kõik mind Isaks kutsuvad. Ma pole neile pärisisa, kuid olen kõiki kasvatanud nagu oma lapsi. Kunagi olin Iiri haldjakrahv ja minu kodus leidsid paljud surematud peavarju. Mäletan, sinu kallim oli noor ja kena mees, alati valmis lahingusse sööstma…” tema silmad muutusid unelevaks. „Siis aga tuli siia pühamees, kes levitas uut usku ja meie, haldjad, hääbusime tavalisteks metsavaimudeks. Uhkus ja hiilgus on siit lahkunud.” Isa häälest kostis kurbust.

      Kuigi koobas pakkus meile vähe külalislahkust, möödus päevi, enne kui me Iirimaalt lahkusime.

      „Ah et te olite Anastasijaga ilus paar?” päris Leann minult kohe, kui koopasuu selja taha jäi.

      Ball Manausis

      Me seisime Leanniga Brasiilia Amasoonia ühe suurima linna Manausi saja-aastase teatrihoone ees. Seest kostis melu ja muusikat ning üha rohkem külalisi vooris uksest sisse.

      Manaus oli kunagi maailma kautšukipealinn. See oli aegadel, kui kumm võeti laialdasemalt kasutusele, seda aga sai heveapuult, mis kasvas vaid Amasoonias. Brasiillased hoidsid kautšukimonopoli enda käes. Manausis liikus ohtralt raha ja seal ehitati palju. Muuhulgas tegid kohalikud faziendeerod suuremaid ja väiksemaid koopiaid Euroopa tuntumatest teatrimajadest, kontserdisaalidest, kirikutest ja paljudest muudest ehitustest. Ühte sellisesse valmistusime meiegi sisenema.

      Muidugi oli unistustelinna Manausi tabanud ka ränk tagasilöök, kui ühel inglasel õnnestus kautšukipuu seemned salaja Brasiiliast välja viia ja britid alustasid Malaisias hevea kasvatamist. Brasiillased kaotasid kummimonopoli ja Manausi toretsevad hooned jäid tühjaks. Näis juba, et linnast saab viirastuslinn, kuid hiljem tõid ameeriklased sinna oma tööstust ja metropol ärkas taas elule. Tänapäevane Manaus on miljonilinn, kus hiilgeaegade hooned seisavad endiselt püsti ja osa on ka kasutusel.

      Vanas teatrihoones toimus nüüd ball, mida olin minagi kõvasti rahastanud. Ürituse omapäraks oli see, et sellel said osaleda ainult surematud, ilma mingi erandita. Näiteks Keanu poleks tohtinud Elizaga tulla, selline oli reegel. Balle korraldasime kord kümne aasta järel erinevates kohtades.

      Kui me sisenesime, pöördusid paljud pilgud minu peale. Tundsin minagi neist paljusid, mõnda juba väga kaua. Mulle noogutas Mengistu, kopti kristlaste preester, kes oli osa võtnud ristiusu toomisest Etioopiasse. Islandlane Ragnar oli omal ajal käinud Gröönimaad asustamas ja oli käte vahel hoidnud valküüre. Stepan oli üks Zaporozje Setshi esimestest kasakatest, kes praegugi Venemaal nende atamaniks oli. Nendega olin sõber või vähemalt rahujalal.

      Küll aga jälgisid mind mitu vaenulikku silmapaari. Näiteks Günther, kellega olin võidelnud Teise maailmasõja ajal, kuid mehel õnnestus pääseda. Ühes surematus arvasin ära tundvat meest, kes võitles Keanuga Liibanoni mägedes. Aga reegel oli selline, et ballil ja sellele järgneval laialiminekul arveid ei klaarita.

      „Huvitav, kas Anastasija on siin?” küsisin vargsi Leannilt. „Hoia igal juhul silmad lahti! Ta võib aru saada, kuhu me edasi läheme.”

      Edasine pidu käis nii, et maitsesime hõrke sööke ja jooke, vestlesime tuttavatega, kellele tutvustasin Leanni, ning me tantsisime nõrkemiseni. Aeg-ajalt paluti mult luba naist tantsule viia ja ma lubasin – Leannile oli kasulik võimalikult paljude surematutega tutvuda.

      Vähehaaval muutus ball orgiaks. Surematud kogunesid saali keskele ja algas meelas tants, kus naised pakkusid meestele seksikate liigutustega oma keha, nood aga paitasid neid käte ja pilkudega. Kõike seda saatis sume trummipõrin. Õhk oli meelelisusest paks, tantsijad higised, juuksed tantsurütmis lendlemas. Paljud paarid kadusid kõrvalruumidesse, et seal armatseda. Mulle meeldis, et ka Leann läks kõige sellega tõrkumata kaasa ja tundis ennast vabalt ning meeldivalt.

      Hommik leidis meid saali nurgas laua taga, kus mehed ja naised istusid läbisegi, väsinud joomisest, tantsust ja armatsemisest. Leann oli mu süles ja ma mudisin ta rindu. Keegi ei pidanud toimuvat СКАЧАТЬ