Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis. Helle Tiikmaa

Чтение книги онлайн.

      „Vajalikke” inimesi kaitsesid ka mõned teised.

      „Eks sinna oli kutsutud arvatavasti rohkem mehi, kui vaja läks. Reiu kogunemisplatsilt ja raudteejaamastki veel käisid mõned rajoonijuhid mehi välja vahetamas, ära viimas neid, keda vaja oli – kombainereid näiteks. See ei olnud massiline, aga selline võimalus oli olemas,” jutustab Audru sovhoosi partorgiks olnud Jaan Krinal. Enda kutsumise kohta 7. mai hommikul räägib ta:

      „Ma ei saanud kutset koju, vaid tööle. Meie tsiviilkaitse ülem tuli, üks noor tüdruk oli. Kutsed olid viidud külanõukogusse ja sealt kuidagi sattus see tsiviilkaitse ülema kätte, kes tuli ja ütles, et kuule, mingi jama on – sa pead sõjaväekomissariaadist läbi minema.Tegelikult oli paradoks selles, et 1985. aastal oli keemiapolgul kordusõppus, ma olin kuu aega kodust ära ja see oli üks paras jama nagu ta ikka kippus seal olema. Mina mõtlesin, et nojah, et selle kartoteegiga on nagu on, eks võeti jälle need esimesed. Ma ei seostanud seda kutset üldse Tšernobõliga, vaid mõtlesin, et see on mingi sõjakomissariaadi apsakas. Mina läksin siis õigust looma, et ma juba eelmine aasta käisin, et võtke nüüd keegi teine.

      Läksin kodust läbi, võtsin passi ja sõjaväepileti, et näidata, et ma eelmisel aastal just käisin. Komissariaadis öeldi, et ja-jah, minge käige seal Lembitu tänaval, seal koolimajas ära, seal klaaritakse. Aga seal … Ma pidin sel päeval veel sovhoosi juhtkonnaga Tallinnasse sõitma, nii et direktor ja teised tulid kaasa, ütlesid, et mine klaari sees ära ja siis sõidame. Käisin sees ära, tulin veel välja ütlema, et natuke läheb aega.

      Siis aga enam kedagi majast välja ei lastud. Noh, oleksin laamendama hakanud, siis oleks ehk hullumajja pandud, aga … Tagantjärele mõeldes on kummaline, kust tuli see usk, et küll see asi klaarub ja see on mingi jama.

      Meie väeossa kuulusid mehed üle Eesti. Kui meie, pärnakad, saime hommikul kutsed kätte, siis näiteks Tartumaal viidi üks mees ära enda sünnipäevalauast, seltskond jäi koju.Tema toodi särgi väel, tal polnud midagi kaasas.

      Reiu metsas (Pärnu keemiakaitse brigaad kordusõppuste- ja kogunemisplatsil) oli ümberriietumine. Kui tavaliselt anti kordusõppustel alati kasutatud riided, siis seal olid kõik uhiuued: uued saapad, uued püksid ja tuttuus vorm.

      Seal metsas öeldi reservohvitseridele, et mis me ikka varjame, Tšernobõli minek, aga no kaks nädalat, maksimaalselt kaks kuud kulub aega.Tegelikult oli Pärnu väeosast varem viis autot sõduritega ka Tšernobõli saadetud. Info avarii kohta oli niivõrd pisku, et arvati piisavat sellest viiest veepuhastusautost, mis sinna läks.

      Rongi peale panemine oli omaette ooper – nagu ikka oli kiirekiire-kiire, kella kaheks-kolmeks olime riides, ja siis me istusime seal Reiu metsas. Öösel põletasime ära kõik telkide puitosad, sest külm oli. Süüa ei toodud. Järgmisel hommikul algas ešelonidele laadimine. Esimene ešelon sõitis välja järgmisel päeval kella kolme paiku, meie hakkasime sõitma keskööl. Mehed hüppasid veel liikuvale rongilegi viimsel hetkel peale.

      Tegelikult paar meest ei kiirustanud eriti, ja nendega midagi ei juhtunud ka. Ähvardati küll, et need, kes nimekirjas olid, aga välja ei ilmunud, lähevad tribunali alla, aga ega kellegagi midagi ei juhtunud.”

      Jaan Krinaliga samadel, 1985. aasta kordusõppustel olnud ja nüüd taas samasse rattasse jõudnud Pärivere sovhoosi partorg, toona 42-aastane Aare Uind sai oma käsu kätte hommikukohvi kõrvale.

      „Pärnus olevat väeosa hakati formeerima 7. mail, siis hakati tooma mehi nii Narvast, Sillamäelt, Rakverest, Põlvast,Valgast, Pärnust. Polgu suurus oli 2000 meest.

      Minuga oli asi nii, et hommikul poole seitsme ajal helises uksekell. Mina olin tööle minemas, jõin veel kohvi.Abikaasa avas ukse, ukse taga merekooli kursant – neid kasutas sõjakomissariaat käskjalgadena.Too küsis, kas mees on kodus, mu teinepool vastas, et näe, istub laua ääres. Ma oli rääkinud oma abikaasale, et kui kursant tuleb – no meid ikka löödi öösiti üles õppustele –, siis ega tema ei tea, milline see mees on, keda ta otsib. Maal inimesed tunnevad kõik üksteist, kutsetooja tuleb sisse ja näeb, et õige mees kodus; linnas on teisiti.” Sõjaväe kordusõppuse kutse kättesaamist tuli allkirjaga kinnitada, siis oldi kohustatud ka seda täitma ning mitteilmumise korral saanuks mees vanglakaristuse. Kui polnud allkirja, polnud ka kohustust.

      „Naine aga oli kohusetundlik,” ütleb Uind kergelt muiates. „Anti mulle kutse siis üle. Enamik meist, reservohvitseridest, sai kutse nemedlenno javitsa (otsekohe ilmuda). Sellised punase triibuga kutsed. Ma küsisin, et mis lahti on. Ei ole midagi, ütles kursant, kindlasti kaasa võtta sõjaväepilet ja pass. Läksin. Mu auto jäi eelmisel päeval remonti, seega pidin bussiga sõitma. Helistasin tööle, et tulen poole päeva ajal, oli vaja šeffe vedada ja muud sellist …”

      Ka Uind püüdis vähem kui aastatagustele kordusõppustele ja seal antud lubadustele toetudes oma õigust taga ajada.

      „Metsas kogunemisplatsil oli selline lugu, et üks polkovnik võttis meid vastu – vaatas, sõjaväepiletit, tal oli selline taskumärkmik, kus olid nimed kirjas, sealt ta neid kontrollis. Ma siis ütlesin polkovnikule, et vabandage, eelmisel aastal öeldi, et meid ei puuduta viis aastat peale seda brigaadiõppust. Seal oli selline kindralmajor, Brežnevi puhmaskulmudega, käis tähtsalt ringi – see polkovnik kutsus siis selle kindralmajori sinna. See võttis mu sõjaväepileti, vaatas ära mu teenistuskäigu. Ma küsisin, et seltsimees kindral, eelmisel aastal öeldi, et viis aastat meid ei puuduta, kas seitsme kuuga sai viisaastak läbi? Sellepeale kindral vihastas – mingi kapten nüüd kukub kindralile ütlema –, käratas polkovnikule, et läheb, vaatas mulle otsa ja küsis, ega talle rohkem küsimusi ei ole. Mina ütlesin, et ei ole. Hakkad midagi veel ütlema, siis võib kurvalt lõppeda. Allumatus oleks lõpetanud minu elu ja minu karjääri.

      Naine sai kahe ja poole nädala pärast teada, kus ma olen. Kui sind võetakse kodust praktiliselt paljalt, siis pole sul ei kirjutusvahendeid ega paberit. Meil polnud ka aadressi – seegi tuli kahe nädala pärast. Siis tulid naisele koju polkovnik ja üks kapten, teatasid naiselelastele, et issi teenib kordusõppustel, tal on väga lõbus, kui perekonnal midagi on vaja, siis nemad aitavad.”

      „Minu tollane töökoht oli komsomoli rajoonikomitee ja mul oli eelnev kokkulepe Pärnus paikneva keemiaväeosaga, et tolle võidupüha eel annan seal mingeid aukirju üle. Kui käisin väeosas tseremoonia asju kokku leppimas, siis vaatasin, et kõrgeid pagunikandjaid on natukene palju – see oli peale maipühi. Aga mitte midagi läbi ei tilkunud,” meenutab samuti varasel tunnil jalule aetud Mihkel Kalamees, kuidas midagi oli õhus, kuid kordusõppuste kutset või veelgi enam,Tšernobõli saatmist, siis 29-aastane mees küll oodata ei osanud. „7. mail oli Pärnus see kokkukorjamine. Mina olen raske unega, ja hommikul siis keegi kopib ukse taga. Naine kuulis, tegi ukse lahti. Küsitakse mind, et ruttu-ruttu külanõukogusse. Mina veel koperdasin ja mõtlesin, et mis nüüd lahti on. See oligi päeval, kui pidin sõjaväeosas aukirju üle andma, sellepärast panin end viisakalt riidessegi: ülikonna selga ja lipsu ette. Naise viimased sõnad olid veel, et kaua ma koperdan, ta saaks veel magada.

      Ja siis istusin seal külanõukogus tooli peal kolm-neli tundi, enne kui midagi liikuma hakkas. Üks ja teine kohalik mees tuli juurde.

      Siis ma mõtlesin, et selge – see on Tšernobõliga seotud, aga ilmselt meil kohapeal tehakse õppekogunemist, et kui ruttu mehed kokku saadakse. Et mis neil minusugusega seal ikka peale hakata on.

      Siis aga tuli mingi loksuv buss, meid pandi bussi peale ja viidi tollasesse õhtukooli. Mõned jooksid ära, siis toodi tapiga järele. Ootasime teadmatuses. Lõpuks oli tuttavaid palju, viskasime nalja СКАЧАТЬ