Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis. Helle Tiikmaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ salvestada, aga üle kuulates tundus, et hääl liiast väriseb, et nii ei saa – naine saab veel šoki, hakkab nutma ja muretsema. Jätsin talle hoopis kirja. Siis saime raha, ja lennujaama. Sinnasamma Tallinnasse, kus mu naine puhkusel oli.

      Tšernobõlis rääkisid Kurtšatovi instituudi teadlased, et meid valiti, sest me töötasime kohtades, kus organism oli juba harjunud kõrgema radiatsiooniga, oli adapteerunud.” Vabatahtlikkusest või sunniviisilisusest arvab Jazvinski:

      „No saage aru, nõukogude ajal oli nii, et kui sind saadeti, siis tuli minna. Mitte nii nagu praegu, kus räägitakse demokraatiast ja nii edasi. Kui selline katastroof juhtuks praegu, siis ei läheks keegi avariid likvideerima. Praegu pole ka midagi lubada, mis meelitaks.

      Meile lubati nii mõndagi ja enne minekut korraldati ka mõni asi ära, et mehed nurisemata läheks. Minul näiteks oli naine vahetustega tööl ja väike laps kodus, nelja ja poole aastane. Ma ütlesin, et ei saa minna, mul käib naine vahetustega tööl. Pole probleem, öeldi, hakkab ainult päeval käima. Keegi teine kurtis, ta lapsel pole lasteaiakohta – sai koha. Kõik mured lahendati kiiresti.

      Mulle öeldi ka, et kui seekord ei lähe, siis järgmine kord ikka satud komandeeringusse. Nii võinuks olla ka, sest kui minu komandeering lõppes, siis tuli juba suurem rühm meie autojuhte. Öeldi veel, et kui ei satu komandeeringusse, siis läbi sõjaväekomissariaadi ikka lähed. Aga sedakaudu oli halvem, sest nemad said pärast tunnistuse kordusõppustel olekust, mitte likvideerimistöödes osalemisest. Samuti olid nad Tšernobõlis mitte kaks kuud nagu meie, vaid kauem.”

      Kordusõppuste kaudu satuti Tšernobõli siiski sagedamini kui vabatahtlik-sunniviisiliselt. Kohusetunde (seejuures ilma ametiposti surveta), sissekasvatatud kuulekuse ja seaduste järgimisega seletab nii mõnigi järgmiste kordusõppuste kutsetega Tšernobõli sattunud mees oma allumist käsule, mida ta tegelikult täita ei tahtnud. Samas, ka 1986. aasta juunis ja veel kahe aasta jooksul hiljemgi Tšernobõli saadetud mehed ei teadnud ikka veel, mis oht neid päriselt varitses. Ega kutsutavate teavitamine märkimisväärselt ei paranenud ka.

      „Mina olin pärast kõrgkooli Narva suunatud ja töötasin 1986. aastal Narva nahakombinaadis tsehhiülemana. Pere oli, poeg. Ma olin Leningradi tehnoloogia instituudis keemik-luuraja väljaõppe saanud, selle järgi ma teadsin, et minusugused saadetakse Tšernobõli kohe, kui teade avariist tuli. Ja kui hakkasid levima jutud, et võetakse mehi kordusõppustele, siis mina sain aru, et küllap kutsutakse mind ka varsti, sest mul oli vastav haridus. Sellepärast polnud kutse saamine mulle üllatus,” räägib toona 26-aastane olnud Juri Sidorov. Küll aga oli üllatus, kui ta esimesel korral koju tagasi saadeti.

      „Esmakordselt kutsuti mind välja augustis. Meid viidi Pärnusse ja sealt pidime lennukitega Pripjatti lendama. Aga mingil põhjusel lasti osa inimesi tagasi – mind samuti. Kuu aja pärast, septembris, kutsuti aga uuesti, seekord saadeti Jõhvi, pandi riidesse ja rongile koos saatjaga sõjaväekomisjonist. Meil oli juba sõjaväekutse peal kirjas, et kordusõppused kestavad kuus kuud ja selleks perioodiks olime ka valmis.

      Mitte minna, ei – seda mõtet mul ei tulnud. Polnud nagu südametunnistuse-kohane. Ma tean üht tuttavat, kellega augustis koos sinna sõitsime, aga kes seejärel võttis tarvitusele mõned „abinõud” ja pääses koju tagasi. Mina teda hukka ei mõista, aga ise nii teha ei saanud.Vanemad olid mind niisuguseks kasvatanud, et ma ei suutnud ette kujutada oma elu pärast sellist sammu ilma sügava häbita. Aga see oli minu kasvatus.”

      Meenutab Jevgeni Šeštakov, elukutselt hambaarst, kes oma 30. sünnipäeva tähistaski Tšernobõlis.

      „Mind kutsuti Tšernobõli kolm korda – kolmandal korral siis võeti ära. Esimesel korral saadeti kordusõppuste kutsega Pärnusse, teisel Jõhvi väeossa. Kolmas kord taas Pärnusse. Siis oli juba selge ka, et kui kaks korda oli tagasi saadetud, siis kolmas kord kindlasti võetakse ära. Oli juba ammu selge, kuhu saadetakse, mis on radiatsioon. Ohud olid teada.

      Hirm oli, aga valmistasin ennast ette – no kes siis, kui mitte mina ja nii edasi. Lisaks olime ju siis noored, sellised husaarid, valmis idee nimel suremagi. Noorus on selline – tahab end kuidagi näidata. Pea ees ohtudesse – kangelaslikkus on inimeses olemas.Tahtsin midagi inimeste heaks ära teha, isegi ohverduda natuke.”

      „Kordusõppuste kutse tuli koju Tallinnas ja minu mäletamist mööda oli seal juba Tšernobõl kirjas,” ütleb Toomas Roosileht, tookord ajakirjanik, poliitosakonna juhataja ja partorg Rahva Hääle toimetuses, seega justkui puutumatute seltskonna liige. „Mul oli võimalus nii-öelda ära hiilida, aga arutasime seda peatoimetajaga, Henno Tominguga ja ma arvasin, et võiks paar nädalat olla ning lehele loo ka kirjutada. Kuna kellelgi polnud tugeva radiatsiooniga otseseid kokkupuuteid olnud, siis ei osanud ka eriti karta. Kohale jõudes selgus aga, et meid võib seal seaduslikult hoida kuni 6 kuud.

      Meid, kahe bussi jagu mehi, viidi Tallinnast Kohtla-Järvele tsiviilkaitsepolgu kogunemispunkti, kus määrati ära iga mehe koht ja amet Tšernobõli ümbruses paiknevates väeosades. Mind määrati pataljoniülema asetäitjaks poliitalal. Ajakirjanikule üsna loogiline amet.”

      „Mina olen andnud vaikimisvande Nõukogude Liidu armeele, aga ma arvan, et kuna seda riiki enam ei eksisteeri, siis pole ma kohustatud vannet pidama ja kuna ma tean, et meie polgukomandör ja staabiülem on surnud ja mõned kõvad mehed eest on surnud, siis neid võib ka nimetada,” alustab oma, eelnevatest sootuks teistsugust lugu Jüri Viidebaum, kes avarii ajal oli 29-aastane ja meditsiinis edukat karjääri tegemas.Temagi sai Tšernobõliga ähvardava kutse juunikuus. „Mina olin sel ajal ühe Pärnu sanatooriumi kardioloogiaosakonna juhataja. See oli üleliidulise alluvusega ettevõte, Eestil selle juhtimisel suurt sõnaõigust ei olnud. Sanatooriumi juhtivatel kohtadel olnud inimestel tekkis korruptsioonisüüdistuse oht. Mulle tehti ettepanek selle asutuse juhi kohale astuda. Noorele mehele oli see väljakutse ja ma olin nõus, aga see tekitas teatavat elevust Pärnu juhtkonnas. Mulle tehti ettepanek enne koha vastuvõtmist abikaasaga puhkusele sõita, et nad saaksid asjade üleandmist ette valmistada.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Grigori Medvedev, jutustus „Tšernobõli vihik”; tõlkinud Sirje Morozova, Perona, Pärnu 1996.

      2

      http://www.world-nuclear.org/info/chernobyl/inf07.html

      3

      http://www.project-syndicate.org/commentary/gorbachev3/English

      4

      Vello СКАЧАТЬ