Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis. Helle Tiikmaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ RANNAMÄE, MATI TALVIK SAATEJUHTIDENA; ENSV TSIVIILKAITSE STAABIÜLEM VELLO VARE, VABARIIKLIKU SANITAAR-EPIDEMIOLOOGIAJAAMA PEAARST HEINO LUTSOJA KÜLALISTENA.

      Rannamäe: Mida kujutab endast radioaktiivne saastatus, oleme seda aasta-aastalt õppinud, kuid teadmised selles vallas on endiselt ähmased.

      Vare: See näitab tõesti õppuste puudulikkust. Teame, et radiatsioon on üks neljast tuumaplahvatuse kahjustavast faktorist, mis kujutab alfa-, beeta- ja gammakiirgust. Tšernobõli avarii puhul on meil tegemist kahe viimase kiirguse liigiga.

      Talvik: Kuidas hindate neid meetmeid, mida kasutasid Soome ja Rootsi?

      Vare: Jah, nende riikide ametlikud ringkonnad pingutasid veidi üle. Tundmata kahjustuste tõesti väärtusi, löödi hädakella küllalt tugevasti. Nüüd annab see neile endile tunda – juba ei osteta ka Soome puu- ja juurvilju. Kuigi mingit ohtu nende riikide elanikele ei olnud, puhuti olematu hädaoht suureks.

      Rannamäe: Ja tulemus on ka meil näha. Meie toimetus on saanud õige mitu kirja ja telefonikõnet, kus päritakse selliseid asju: kas Tallinnas võib vihmas ikka käia palja peaga, ilma et juuksed välja langeks, kas Soome lahe merevesi on ikka supeldav jne.

      Lutsoja: See on tõepoolest absurdne. Nagu öeldud, radiatsiooni määra mõõdetakse meil iga päev. Kõrvalekalded looduslikust foonist on tühised. Toon võrdluse – õnnetuse kõrghetkel võrdus fooni muutus elama asumisega puumajast kivimajja või Kalamaja rajoonist Toompeale kõndimisega.

      Radiatsioonitaseme jälgimise käsuga üpris samaaegselt (kuigi teistest kanalitest) oli Moskvast tulnud veel üks käsk, mis tõi Tšernobõli katastroofi palju otsesemalt Eesti inimeste ellu kui ükski vihmapilv või tuulepuhang seda suutis. Käsk oli koguda mehi kordusõppustele. Sihtpunkt, nagu selgus,Tšernobõl tuumajaama piirkond. Eesmärk – kõikvõimalikud tööd avarii likvideerimisel.

      Ega tegelikult olnud kordusõppuste sildi kasutamises niisugusel juhul midagi ebatavalist – see oli sobiv raam toimetusteks, millest ei tahetud rääkida. Sõjaväe liinis antud käskude kohta küsimusi ei esitatud ja vajadusel võis vaikimisvandega sulgeda kõik suud. Kohalikult võimult, sealhulgas sõja komissariaatidelt, oodati üksnes ettenähtud tööjõu operatiivset mobiliseerimist ja kohaletoimetamist.

      1986. aastal juba 11 aastat Eesti NSV sõjakomissariks olnud kindralmajor Roomet Kiudmaa keeldub praegu kategooriliselt intervjuust, sest on oma sõnade tõlgendamises pettunud, kuid ta pole seda alati teinud. 2001. aastal Õhtulehele antud intervjuus ütleb kindralmajor, et sai käsust teada aprilli viimastel päevadel, kui sõitis koju Riiast, Balti sõjaväeringkonna sõjanõukogust, kus peatsest mobilisatsioonist juttu ei olnud. Kas tähendas see tõeliselt ootamatut käsku või olid vaikuse taga teised tegurid? Meie jutuajamises ütleb Kiudmaa, et Riias ei oldud teadmatuses, kuid käsu edastamisega venitamine oli märk Balti sõjaväeringkonna juhtide nõrkusest ja võimetusest otsustada, milliste ressursside kallale asuda. Õhtulehes meenutab Kiudmaa, et esialgu anti käsk Pärnu keemiapolgu rivikoosseisule ja lisati sellele 25 % reservi, päev hiljem saadi teada, et tegevteenistuses olnud meeste asemel tuli visata ambrasuurile ainult reserv. Käsk oli kohustus, riiklik ülesanne, millega oli seotud mitte ainult sõjaväeringkond, vaid ka vabariigi parteijuhid..

      Kordusõppuste tavapärasesse ettevalmistusse kuulusid ka suletud ja numbritega varustatud ümbrikud kohalikes komissariaatides, külanõukogudes ja mujal vastavates instantsides. Iga mees, kes oli Nõukogude armeeteenistuse läbinud, oli saanud omale numbri vastavalt väljaõppele – olid sa siis snaiper, autojuht või hoopis näiteks dosimetrist. Oma numbriga olid kõik kuni 50 aastased mehel arvel ning selle alusel kutsuti ka kordusõppustele just sellise väljaõppega mehi, keda peeti parajasti vajalikuks drillida. Kui tuli käsk kordusõppusteks vastavale rühmale, ümbrik avati.Tšernobõli kordusõppustele sobisid keemiavägede reservväelased, aga ka näiteks autojuhid ja tuletõrjujad. Nagu hiljem selgus, kohaldati numbri järgi õige erialaga meeste kutsumise põhimõtet seekord mõneti soovituslikuna, sest mobilisatsiooniga oli algul kiire. Olulisem oli kokku saada nõutud arv soldateid, vähem tähtis aga see, kas need olid ka kõik õiged kutsealused. Kui aga esimene kiire mööda sai, olid ka jutud seekordsete kordusõppuste sihtpunktist levinud.

      „Esialgu oli reakoosseisu tarvis väga kiiresti kindel arv inimesi täis saada ja seal polnud aega läbi rääkida – võeti, kes kust kätte saadi, pandi vagunisse, ja läks. Aadressid olid olemas, mobilisatsioonigraafik on igal normaalsel sõjaväel. On kinnitatud inimesed vastavalt jagudesse, rühmadesse, kompaniidesse, roodudesse, pataljonidesse ja polkudesse – kindel mees ja reservinimene. Kui sa kindlat inimest kätte ei saa, tõmmatakse mees reservist.Tookord võeti vist kohe – anti kutse, ja kohe kaasa. Risk oli, et kui jätad, siis jääb mees haigeks või kaob kuhugi komandeeringusse ära,” selgitab Jõhvis rajoonikomitee orgosakonna instruktoriks olnud Riho Breivel süsteemi. „Meil oli sõjakomissariaadiga kogu aeg üks tegu: nemad komplekteerisid mehi ja transporti uudismaale, ja pidevalt oli igavene jagamine: keda saab valida, keda ei saa, millist transporti ja nii edasi. Eks see kordusõppuste asi üks õnnetus kaelas oli.”

EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKU VABARIIGI KONSTITUTSIOON (1978)

      VIII PEATÜKK

      Kodanike põhiõigused ja põhikohustused

      § 103. Üldine sõjaväekohustus on seaduseks. Sõjaväeteenistus NSV Liidu relvastatud jõudude ridades on Eesti NSV kodanike aukohuseks.

      § 104. Isamaa kaitsmine on Eesti NSV iga kodaniku püha kohus. Kodumaa reetmist – vandemurdmist, üleminekut vaenlase poole, riigi sõjalise võimsuse kahjustamist, salakuulamist – karistatakse seaduse täie rangusega kui kõige raskemat kuritegu.

NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKE VABARIIKIDE LIIDU SEADUS ÜLDISEST SÕJAVÄEKOHUSTUSEST:

      § 1 Üldine sõjaväekohustus on seaduseks. Sõjaväeteenistus NSV Liidu relvajõududes on Nõukogude kodanike austav kohustus.

      § 5 Sõjaväeteenistus koosneb tegevteenistusest ja teenistusest NSV Liidu relvajõudude reservis.

      § 49, 50 Sõjaväekohustuslased, kes on arvatud reservi, kutsutakse õppekogunemistele kuni neli/kuus korda, iga kord kuni kolmeks kuuks.

      Seadus vastu võetud NSVL Ülemnõukogu istungjärgul 1967. aastal, täiendatud seadlusega 1980. ja 1985. aastal.

ENSV KARISTUSSEADUSTIK

      § 224 /…/ keeldumise eest sõjaväeteenistus kohustuse kandmisest – karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni seitsme aastani.

      Samade tegude eest sõja ajal või lahingolukorras – karistatakse surmanuhtlusega või vabadusekaotusega kümnest kuni viieteistkümne aastani.

      Allikas: Riigiarhiiv R-1945.1.767

      Tšernobõli kordusõppustele kutsuti palju autojuhte ja traktoriste – katastroofi likvideerimistöödel vajati vedavat, kaevavat, kündvat, puhastavat tööjõudu. Kuid mitte ainult.

      Kindralmajor Kiudmaa hinnang päris esimestele kokku kogututele oli Õhtulehes karm – Pärnusse saadi närune, juhuslik seltskond, kellel polnud väeosa vaimu. Meie vestluses annab Kiudmaa mõista, et see oli mõneti eesmärk – saata ohtlikku ülesande peale vähemväärtuslikud, need, kes ei moodustanud mõne väeosa spetsialistide koosseisu, kes polnud varem kordusõppuste ringi sattunud, sest ei omanud erilist väljaõpet. Kontingent olevat olnud nii halb, et kindralmajor pidi võtma vastu karistuse keskstaabist. Üks kutse saanuist, Aare Uind, mäletab, kuidas Kiudmaa Pärnu jaamas sõdurite silme all ühet madalama auastme, kuid ilmselt kõrgema ametikohaga polkovnikult riielda sai. Mille eest just, seda Uind ei tea, kuid arvab, et küllap ikka käsu viletsa või aeglase täitmise pärast. Endine sõjakomissar kinnitab СКАЧАТЬ