Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis. Helle Tiikmaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ panime kartuleid, võtsime päikest, ” meenutab Mihkel Kalamees. „Mu äiapapa oli Ameerika Hääle kuulaja, sealt saime teada, et midagi juhtus. Aga mõtlesime, et see on nii kauge asi, et see meid ei puuduta.” Sama saadet kuulsid küllap teisedki, sest jutud õnnetusest hakkasid vaikselt levima.Toonane Eesti NSV Tsiviilkaitsestaabi ülem Vello Vare kirjutab oma memuaarides „Jälgi tallatud radadelt”4: „Seoses sellega, et Eestimaale jõudsid Läänest igasugused „hääled”, sain teatava ettekujutuse toimunust Soome raadio ja Ameerika Hääle kaudu 26. aprilli lõuna paiku.” Vare kirjeldab ka, et teatele järgneval päeval pandi Eestis osaliselt tööle tsiviilkaitse radiatsioonivaatluse süsteem, kuigi ametlikku käsku selleks veel polnud tulnud. Osalistelt sellepärast, et liigne initsiatiiv oli karistatav.

      TASS-i lühike uudis oli sõnastatud kiretult, teadaandena, mille olulisust polnud lihtne ilma eriteadmisteta hinnata.. Pärnus arstina leiba teeninud Jüri Viidebaum mäletab seda kui õnnetuse väikest äramärkimist: „Tavalise inimese, tavalise arstina ei pööranud mina sellele vähematki tähelepanu. Istusin äiaga köögis ja arutasime, et seal võib päris suur jama olla, aga nii see jäi.”

      Üsna sarnaselt suhtus teatesse ka Audru sovhoosi partorgiks olnud Jaan Krinal:

      „Ma ise ei mäletagi uudise kuulmist, aga mu abikaasal on see selgelt meeles. Isa oli parajasti meil, ja kui telekas seda rääkis, siis polevat abikaasa meid isaga kunagi varem nii kohkunud nägudega näinud. Mina olin omal ajal sõjaväes sellises polgus, kus läbisime koolituse, mille ajal olime praktiliselt pool aastat gaasimaskis ja kaitsekostüümis – keemiaõppus. Nii et ma teadsin, mida sellised tuumaõnnetused võivad kaasa tuua. Aga see oli kuskil Ukrainas ja mis see meisse puutus!”

      30. aprillil tuli Moskvast ametlik käsk korraldada radiatsiooniluuret ka Eestis, mis olemasoleva süsteemi käima pani – operatiivgrupid rajoonides, linnades, pidevalt täiendatud andmed kaartidel ja neli korda ööpäevas ettekanded Moskvasse. 1986. aastal oli Tartus tsiviilkaitse staabi ülemaks Moskvas sõjaväeakadeemia keemiaohvitserina lõpetanud Kalev Timberg, kes andmetekogumise eest omas piirkonnas ka vastutas.

      „Radioaktiivne pilv liikus üle Valgevene, Poola, läks merele, üle Norra, Rootsi ja me saime selle sabaga pihta n-ö tagasiulatuvalt,” räägib Timberg. „Me joonistasime kaarte Eesti saastatusest. Kõik talletati iga päev: olid mõõtmised iga 4 tunni tagant ja üle riigi. Nii me saime teada, kus on jälg – Sillamäe juures ja Narva-Jõesuu juures ja Saaremaal Sõrve säärel.” Valminud kaarte teadaolevalt säilinud ei ole.Timbergi sõnul olid need küll salastatud, kuid polnud sellised dokumendid nagu näiteks lahingutegevuse korraldamise juhendid ja õppematerjalid, mida üritati säilitada, kui Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajal 1991. aastal tsiviilkaitset likvideeriti.Vello Vare mälestustest leiab, et Eestis oli radiatsiooni kõrghetk 5. mail, kuid see tähendas vaid kümneid mikroröntgeneid. Oli ka ootamatuid juhuseid. Kalev Timberg meenutab juhtumit Tartu lennuväljal:

      „Üldiselt oli foon suhteliselt stabiilne, mõni kord ainult kõikus. Siis järsku teatati mulle lennujaamast, et neil on foon kaks korda kõrgem. Mina võtsin oma mõõteriista kaasa ja läksin kohale. Mulle öeldi, et vaat seal lennuvälja nurgas betoonraja ääres, seal on kõrgem foon. Läksin sinna, ja tõesti – need rohututid seal andsid mõõtmisel ütleme üks-kaks korda kõrgema taseme. See oli arvestatav foonimuutus ja looduslikel põhjustel ei saanud see tekkida, pidi võimalik olema mingisugune kõrvalmõju. Minu mõõteriistaga polnud võimalik määrata, mis kiirgus seal on, mõned aparaadid võimaldasid öelda, et kas on gamma või alfa-aktiivsus.Tulin järeldusele, et tuleks Tallinnasse ette kanda, aga hakkasin kahtlema – et oot-oot, sealt vist tuleb käsk enne, kui mõtlema hakatakse. Ja siis ma vaatasin, milles asi, ja ma sain aru, et eelmine päev oli sadanud vihma, lennuväli oli kaldu ja vesi voolas sinna nurka. Ühesõnaga – kuskil atmosfääris oli saastumine, pilved puutusid kokku selle saastunud õhumassiga ja tõid selle vee meile. Kiirgus ei olnud märkimisväärne, oleks ta langenud põldude peale, võib-olla ei oleks foonimuutust märganudki, aga kuna ta jooksis ühte nurka, siis rohi ja mättad olid nagu filtrid, mis korjasid kogu kiirgavate tolmuosakestega vee kokku ja maa sees selles kohas tekkis kõrgendatud kiirgus, mis näitas minule seda, et asi on ikka tõsine.

      Aga märkimisväärselt Eestis radiatsiooni tase ei tõusnud. Näiteks Tartus ei jõudnud see isegi 2 korda üle loodusliku fooni minna. Sellepärast ei tehtudki ettepanekut laiemalt inimesi informeerida. Loomulikult oli informeerimine ka üldiselt keelatud, sest 1986. aasta oli veel sügav stagnatsooni aeg.”

      Radiatsioonitaseme muutustest rääkimine oli keelatud, kuid ka ilma selleta ei tõusnud Tšernobõli katastroof Eesti ajakirjanduses eriti kiiresti üle uudiskünnise. Nii polnud sellest märkigi 29. aprillil ilmunud Noorte Hääle traditsioonilises rubriigis „7 päeva”, küll aga mahtus sinna Lenini sünniaastapäeva ja Tokio saabuva seitsme arenenud tööstusriigi (G7) tippkohtumise ettevalmistamise kõrvale teema NSV Liidu uutest ettepanekutest keemiarelva keelustamiseks ja varude hävitamiseks. Kulus veel nädal, kuni Tšernobõli teema Eesti ajakirjandusse ilmus. Kombe kohaselt olid sellised artiklid ja kommentaarid tõlgitud usaldusväärsetest allikatest, liidu keskmeediast või uudisteagentuurist TASS. Nõukogude ajakirjandusele ei olnud omane täielik valetamine, lihtsalt tavaks oli jätta „õige” mulje, mitte rääkida kõike, ja seda osalistki tõtt rääkides rõhutada positiivset, paigutada negatiivne teisejärgulisele kohale, möödaminnes mainitavaks.Vajadusel väänati veidi ka fakte, et need sobiks hinnanguga.

      Mis aga võis olla positiivset tohutus katastroofis – eluohtlikus saastatuses ja tuhandete inimeste kodutuksjäämises? Vastus on lihtne – seesama, mis sõjas: Nõukogude inimese kangelaslikkus ja eneseohverdus, suur sõbralik Nõukogude pere, kus üksteist aidatakse vastutasu tahtmata. Ja et miski, ka mitte avarii, ei takistanud elu edasiminekut. Loomulikult tuli see kõik kohe rakendada ka poliitilise sõjavankri ette, sest parim kaitse on ikka ja alati rünnak.

RAHVA HÄÄL7.05. 1986OLUKORRAST TŠERN OBÕLI AATOMIELEK TRIJAAMASJA SELLE ÜMBRUSESPRAVDA ERIKORRESPONDENDID TEATAVAD

      Kummalisena, ebatavalisena näib Pripjat helikopterilt vaadatuna. Lumivalged mitmekorruselised hooned, laiad prospektid, pargid, staadionid, lasteaiad mänguväljakutega, kauplused … Veel mõned päevad tagasi elas ja töötas seal 23 000 energeetikut, ehitajat keemikut, jõetransporditöötajat. Nüüd on linn tühi. /…/

      Vahetevahel läbistab jõeäärse asula vaikust mootorimüra – aatomielektrijaama tuuakse kohale järjekordne vahetus. AEJ kolm plokki vajavad pidevat järelevalvet ja spetsialistid kontrollivad jaama reaktoreid, mis praegu üle viidud konservatsioonirežiimile.

      Neljas plokk aga …

      Plahvatus purustas reaktorikaane, varisesid kokku ehituskonstruktsioonid, puhkes tulekahju. See juhtus öösel …

      /…/ Nende tuhandete inimeste auks, kes töötavad aatomielektrijaamas ja elavad selle lähedal, tuleb öelda, et paanikat ei tekkinud, ehkki üksikuid peataolnuid tuli ette. Ent juhtunud õnnetus liitis inimesed niivõrd ühte, et nad seadsid ise kiiresti korra jalule.

      Teatavasti püüdsid mõned välismaa agentuurid ja kõikvõimalikud „raadiohääled” paanikat külvata /…/ Mis võib olla häbiväärsem, kui kahjurõõm juhtunud õnnetuse üle?

      /…/ Tol laupäeva varahommikul märkis meteoroloogiajaama juhataja Z. Kordõk ise üles mõõteriistade näitusid. Üks aparaat näitas, et radioaktiivsus on suurenenud. /…/

      Sel ajal alustati Tšernobõli AEJ asulas juba evakueerimist. See toimus kindlas korras, organiseeritult, nõukogude ja parteiorganisatsioonide juhtimisel. /…/

      Kui Kiievis saadi Pripjati ääres juhtunud raskest õnnetusest teada, läksid paljud vaatamata sellele, et oli puhkepäev, ettevõtetesse oma abi pakkuma. Kümned СКАЧАТЬ