Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis. Helle Tiikmaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – siis läks asi imelikuks, kõhus tekkis teistsugune tunne, et ei olegi nii, et loetakse üle ja saadetakse laiali. Kui hakkasid tulema kollased Ikarused (linnaliinibussid), rääkisid teadjamad, et meid viiakse seitsmendale ploštšatka’le, Reiu metsa kogunemisplatsile. Minul seni otsest sõjaväekogemust polnud – ma olin ohvitseriks saanud kõrgkooli kursustel, leitnant olin. Siis, kui meie kord tuli, oli metsaalune juba siginat-saginat täis ja sõduritel riided seljas,” räägib Kalamees. „Mäletan, et ühe tollase töökaaslasega jäime niinimetatud riietumistelki kohmerdama. Seal mingi tegevsõjaväelane küsis, et mis auastmega? Meie vastasime ikka uhkelt, et ohvitserid, siis saime endale ohvitseririhmad, teistsugused kui reameestel. Aga me saime neid kanda vaid paar tundi. Kui rivisse läksime, siis vaadati, et mis tolgused need on. Kuigi meil olid ohvitseripagunid, kaadrisõjaväelased meist suurt midagi ei pidanud.

      Ja siis oli selge, et minek. Keegi veel viskas arema verega töökaaslasele nalja, et langevarjudega visatakse alla.Võllanali.

      Koju sain kirjakese saata. Minu naine oli nii kange, et jõudis sinna seitsmenda ploštšatka peale välja, tõi mulle hambapastat ja seepi – ma olin ju ainult tööle läinud. Jutud läksid laiali: Pärnu pealt võeti ju liinibussid käigust ära ja 300 meest oli ikka ka päris palju ära viia.

      Edasi läks sõjaväelise rutiiniga: hakati pataljone kokku panema, jagusid ja asju ja ameteid jagama. Kuskilt tilkus läbi, et lähme rongiga, osa mehi viidi vaguneid ette valmistama.

      Kui meie kaubajaama jõudsime, siis tuli mulle selline tunne ja mõte peale, et mida mu ema ja vanaema pidid 1940. aastal üle elama.” Kalamees vaikib üsna pikalt, enne kui lisab:

      „Nemad olid „rahvavaenlased”, 25+5 koos kõigi õiguste ära võtmisega. Nüüd oli mulle asi selge.”

      Narva mööblikombinaadis komplekteerijana töötanud 31-aastane Valeri Nikolajev magas oma kodus varahommikust und, kui talle järele tuldi. Kutse kordusõppustele. „Kuskil nelja-viie paiku hommikul see oli,” meenutab mees.

      „Ma teadsin, et katastroof oli olnud, aga mind see ei häirinud, sest mina olin ju hoopis teise eriala mees – mind oli õpetatud laskma, maskeerima ja muud sellist. Keemik on keemik. Mina olin omal ajal snaiper. Sellepärast mulle ei tulnudki pähe, et sinna viiakse.

      Kutse mind eriti nagu ei häirinud, ma olin pärast armeeteenistust päris palju kordusõppustel käinud, pea igal aastal. Olin käinud uudismaal ja mõtlesin, et seekord on jälle sama jama.

      Kui ma sõjakomissariaati läksin, siis selgus, et mind on teise samanimelisega segamini aetud.Tema pidi minema, aga kuna mina tulin enne teda, siis pandi mind nimekirja. Siis tuli see õige Nikolajev. Juhtus, et keegi plaanilistest jäi tulemata ja pandi ikka meid mõlemaid kampa. Kuigi mina ei pidanudki tegelikult minema, ma olin nagu tagavaraks jäetud – ma ei tea, võib-olla nad teadsid, võib-olla mitte, et mul on kodus väike laps. Ma sain aru, et olin vahele jäänud ja minna pole kuskile – sõjaväekohus on nii, et kui sa ei lähe, siis pannakse sind kinni. Ütlesin, et ma tahan vähemalt koju helistada, et selline olukord, et mind saadetakse ära kaugele. Ja siis anti mulle kaasa kaks nii-öelda onu, punase mütsi ja püstoliga – tavaline miilits. Kahekesi viisid nad mind telefoniputka juurde. Kuna mul kodus telefoni polnud, helistasin naabrinaisele, tema kutsus minu naise, ja ütlesin talle, et mind saadetakse ära, paistab, et kauaks. Kuigi ma ei teadnud, et just Tšernobõli – ega keegi sellest midagi ei rääkinud. Ikka et, oh, niisama, paar nädalat, natuke jamate seal ja tulete koju tagasi. Keegi ei öelnud, et seal nüüd juhtus ja sinna te lähete. Nendest meestest, kes minuga koos olid, vaevalt keegi aimas. Ikka, et Pärnu läheme ja paar nädalat seal oleme.

      Siis saadeti meid Pärnusse ja anti tehnika kätte – seal, Pärnus, oli ju keemiaväed. Ma olin Pärnus sõjakomissariaadi poolt saadetuna autokoolis õppinud – load olid taskus, võib-olla sellepärast ka võeti. Kes teab, mis nendel sõjaväelastel seal peas oli.

      Kõige hullem oli see, et naine oli väikese tütrega kodus – laps oli napilt üle aasta vana. Kui mind võeti, siis raha palju kodus polnud, sest ma polnud jõudnud palka kätte saada. Nii jäid naine ja laps ilma rahata, nii et läksid käiku kõik minu olümpiamündid, pudelid ja kõik, mis müügiks kõlbas – täielik katastroof.Veidi hiljem tehti naisele volitus ja ta sai mu palga kätte.

      Kõige marudam on, et see sõjaväekomissariaadi ülem elas meie majas – minul on korter 13, temal nr 9, kohe samas trepikojas. Naine muidugi käis selle komissari juures, see lubas nagu ära klaarida, et väike tütar ja elada pole ju millestki. Et las mees läheb Pärnu, küll seni, kuni sõidab, saab see asi klaaritud.Aga kohale jõudes öeldi, et ei tea keegi midagi – lähed, ära esita küsimusi.

      Aga sellest, et tõesti Tšernobõli sõit, sellest me saime teada siis, kui tehnika oli rongis ja hakkasime liikuma – siis mehed rääkisid, et kurat, vist viiakse Tšernobõli.” Nikolajev muigab, enne kui lisab: „Siis, kui Pärnusse jõudsime, oli mulle järgmine kutse veel koju toodud – nii et kaks korda toodi.”

      „Mina olin Kilingi-Nõmme piirkonnas autoremondijaoskonna vanemmehhaanik. Sõitsin ringi oma masinaga, kontrollisin ja korraldasin autode hooldust,” räägib Vello Leppik, kes 42-aastasena oli kordusõppuste esmalaines üks vanematest. „Kutse sain nii, et peainsener helistas – meil oli autode raadioside olemas. Ütles, et tule, sul on kutse sõjakomissariaati, võta pass ja sõjaväepilet kaasa. Oli peaaegu lõunaaeg, tulin koju, võtsin dokumendid, läksin töö juurde, sealt viisid nad mind autoga Raekülla. Sisse läksin, välja enam ei lastud. Kui me seal Raeküla koolis kükitasime, siis keegi ei tulnud selle peale, et tuleb Tšernobõli minek. Õnnetusest me teadsime, aga täit informatsiooni polnud.

      Reiu metsas kogunemisplatsil mingisugune arst küsis, kas oled terve, millegi üle ei kaeba – olin, ei kaevanud Siis teise telki, munder löödi selga. Ühe mehega oli probleem: suur pea, suur nägu, gaasimaski ei leitud. Siis öeldi, et jääd maha. Ja jäigi, aga peale jaanipäeva toodi ta Tšernobõli, ilmselt leidsid suurema gaasimaski.

      Seal oli teine laagriplats paar kilomeetrit eemal – mingid pingid, katusealused –, seal ilmselt olid igal suvel „partisanid” (kordusõppuslased). Seal olime öö läbi, põletasime pinke ja katuselaudu. Järgmisel päeval, kui Reius sai kolonn formeeritud, hakkasime linna poole sõitma, raudteejaama.” Erandina enamusest teistest esimeses laines kutsutuist pääses Vello Leppik veel kojugi käima.

      „Me sõitsime Raekülast minu kodu lähedalt mööda ja ma ütlesin ühele ohvitserile, et hüppan korraks maha, käin kodus ära. Lubati, öeldi, et viie-kuue paiku hakkab rong liikuma – no autod tuli enne kinni panna, platvormidele ajada ja nii edasi. Läksin koju, võtsin auto ja läksin naise juurde, juba munder seljas, ja teatasin, et lähen Tšernobõli – siis me olime teadlikud, kõlakas läks juba koolimajast lahti,” meenutab Leppik. „Mõtlesin veel, et võtaks tee peale ühe pudeli viina, aga viin oli siis keelu all ja nii kui poodi viina toodi, oli järjekord. Papiniidus oli viinapood, läksin mundris sinna. Seal naised ütlesid, et anname talle ilma järjekorrata, ja nii sain oma pudeli kätte. Naine ja poeg viisid mind autoga raudteejaama. Mina jäin jaama, nemad läksid koju.” Mõte mitte tagasi minna ei tulnud Leppikule pähegi. „Selle peale nagu ei tulnudki. Loomavagunites naride peal olime – nagu ikka.”

      „Oli pidupäev – 9.mai –, kui öösel tuldi ja võeti kinni,” jutustab Juri Linnik, 1986. aastal 31-aastane muusikakeskkooli klaverihäälestaja. „Ma seletasin, et poisid, mul ei ole kodus dokumente, kõik on töö juures seifis: pass, sõjaväepilet, parteipilet. Nemad aga: kas teie olete see-ja-see. Mina, et olen. Noh, seda ongi vaja. Eks kuskil kartoteegis oli mul pildiga kaart. Maha jäi naine kahe lapsega, noorem oli 9-kuune. Pandi munder selga, öeldi, et kodumaa hoolitseb minu pere eest ja et mina pean kodumaale andma ühe kuu oma elust, 31 päeva.

      Inimesed teadsid siis juba, et mehi püütakse. Mina teadsin, СКАЧАТЬ