Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis. Helle Tiikmaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meid seal vaja. Oleks vajaolnud reaktor kustutada ja kinni katta ning kõik. Aga see maa ümberkündmine – see oli tarbetu, asjatult hävitatud elud ja tervis.”

      „Kordusõppustest ära pääsemine käis ikka rohkem põhjusega,” hindab Riho Breivel, kes isegi kuulus Jõhvi tsiviilkaitsepolgu reservi hulka. „Näiteks meie arenguosakonna juhataja tuli tookord parajasti Soomest.Ta oli seal ekskursioonil, saabus tagasi ja esimesel tööpäeval saadeti ta kohe naksti sõjakomissariaati komissari juurde. Aga kuna tema Soomes oli kuulnud seda radiatsioonivärki, et pilv läks üle Soome ja langes seal maha ka, siis ta kirjutas sellise pika traktaadi, et tema on saanud juba oma radiatsioonihulga kätte, et teda pole nagu inimlik Tšernobõli saata. Kirja viis ta komissarile, kes sellega tegeles ja kes siis otsustas, et ei võta inimlikku riski – ei saatnud seda meest, saatis kellegi teise tema asemel.” Lisaks sõnaosavusele kasutati ka peitusemängu taktikat.

      „Kui sa teadsid, siis sa läksid lihtsalt kodust ära ja kui ei saadud sind kätte päeva või paari jooksul, siis võeti sinu reserv. Ja järgmine kord jälle läksid kodunt ära, olid haige või midagi võis olla. Alguses läksid inimesed pahaaimamatult ja kohusetundlikult kohale, ja enam tagasi ei saanud. Pärast oldi kavalamad,” meenutab Breivel. Kui pahaaimamatult Tšernobõli rongile võis sattuda, sellest on Breivelil üks lugu, mis, nagu selgus ühest teistest vestlustest, polnudki täiesti pretsedenditu.

      „Tšernobõlis oli ta minu autojuht, aga Eestis oli ta tänapäeva mõistes doktorant Eesti Põllumajanduse Akadeemias.Tema kateedril oli veoauto, mis kuulus sõjaväeosa reservi, seega tuli see mobilisatsioonikäsu saamisel üle anda sõjaväeosale.Aga kuna parasjagu ei olnud kohal autojuhti – too oli lõunale läinud –, siis ütles kateedri juhataja sellele vennale, et sul on veoautojuhi load, viska masin ära, nad käivad jõledalt pinda, et auto peab ära tooma. Ja siis see mees istus rooli, lips ees, valge särk seljas, ja sõitis masinaga kogunemispunkti.” Breivel pugistab naerda. „Kogumispunktis pandi värav kinni ja tema enam välja ei saanud – pandi kirja autojuhina ja oligi mul autojuht.”

      Peitusemängu näide on varrukast võtta Kalev Timbergil, kes professionaalse sõjaväelase ja tsiviilkaitse staabi ülemana kandis mundrit, millega vähemalt ühele mehele hirmu nahka ajas, kui ootamatult tema ukse taha ilmus.

      „Kui tuli käsk mobiliseerida Kohtla-Järve väeosa ja Pärnu väeosa, siis neile väeosadele tuli kaasa anda ka tehnika, rahvamajanduse tehnika, mis oli kinnitatud mingi väeosa juurde. Selle kogumise ajal helistas mulle Tartu sõjakomissariaadi komissar, et kas saad mind aidata, meil on siin arvestuses üks suur jama, me ei leia diiselgeneraatoreid ja suruõhuhaamreid üles. Selgus, et need oli ära müüdud või midagi, aga neid oli kiiresti vaja.

      Tsiviilkaitsel olid olemas oma tsiviilformeeringud tehaste inimestest: olid päästekomandod, olid luurekomandod, sanitarid ja meditsiinikomandod, evakuatsioonipunktid – see oli ikka väga tõsiselt üles ehitatud süsteem. Oli ka oma tehnikaarvestus: mis läheb sõjaväele, mis oli tsiviilkaitse oma. Selle hulgas olid ka suruõhuhaamrid, diiselgeneraatorid ja muu. Sealt siis leidsime asendustehnika ja sõjakomissar küsis, kes peaks olema vastutav isik Tartu Majaehituskombinaadis. Ma läksin siis vaatama, et kas vastutaja oli direktor või tema asetäitja, keegi juhtkonnast. Ma läksin talle koju. Seal peeti mingi pidu ja mulle öeldi uksel, et teda ei ole. Kui ei ole, siis ei ole.Tehnika saime mujalt.

      Läks aega mööda ja siis ma sain selle mehega kokku. Ta ütles, et nad ehmatasid tookord ära, mõtlesid, et tuli sõjaväelase vormis mees teda ära viima. Ma siis viskasin väikselt nalja, et kuule, ma puhastan su selja ära.Ta küsis, mis on, vastasin, et eks sul voodi all oli tolmune.”

      Küsimusele, kas siis tõesti ametipost polnud ajal, kus nomenklatuur oli selgelt lihtinimestest eraldatud, piisav kaitse, nii et isegi suure asutuse direktor või tema asetäitja kordusõppusi pidi pelgama, vastab Timberg: „Ega ametipost ei kaitsenud küll. Kui sul oli nn sõjaaja bronn, noh, et sõja ajal ei mobiliseerita, siis ei võetud ka kordusõppustele.Võib-olla kedagi võeti ka, aga reegel oli selline, et näiteks Lõuna Kõrgepingevõrkude peainseneri, kuigi ta ilmselt oli leitnandi või kaptenina arvel, ei olnud mõtet võtta, ei olnud mõtet panna teda kuskile mingisugust jalaväekompaniid juhtima, temast on rohkem kasu, kui ta jääb koju ja hoiab siin elektrimajandust hinges.”

      Oli ka ameteid, kus sellistele kutsetele allumine oli lausa tööga kaasas käiv kohustus. Seejuures jäeti valikuvabaduse illusioon. „Mina olin poliitiline koosseis sõjaväes – ohvitser – nagu iga ülikooli lõpetanu Nõukogude ajal,” jutustab enda rivisse kutsumisest Riho Breivel, partei nomenklatuursel ametikohal olnu. „Ma olin tööl ja mulle helistas mu meelest lausa rajoonikomitee esimene sekretär, kes andis korralduse, et mine Pioneeride majja, seal toimub Tšernobõli kogunemine. Minu meelest ta ütles selle otse välja, sest mind ei olnud vaja püüda mööda linna. Ja mina teadsin, et ega mul ei ole ka kuhugi põgeneda – amet kohustas. Ega veel ei öeldud, et mind tahetakse saata, öeldi ainult, et mine vaata, mis seal on. Meid, „poliitilisi”, oli sinna kokku kutsutud neli meest: mina olin instruktor, siis oli linnakomitee instruktor Nikolai Vojekin, kaevanduse parteialgorganisatsiooni sekretär Valeri Korb ja Eesti Põlevkivi või kaevanduse ametühingu esimees. Me olime ühel ajal koos Leningradis õppinud, ühesuguse poliitilise taustaga ja enam-vähem ühevanused mehed. Meie eest mingit saladust ei tehtud, öeldi, et on tarvis vastava poliitilise kaadriga pataljon komplekteerida. Puudu oli üks pataljoni zampolit (komandöri asetäitja poliitalal), pataljoni partorg (parteiorganisatsiooni juht) ja poliitosakonna ülema asetäitja. Meid oli kutsutud neljakesi, see tähendas, et üks võis koju minna. Me hakkasime arutama, et mis me teeme – kõik tuttavad ju. Kuna Vojeknini abikaasal oli kasvaja ja veel polnud teada, kas hea- või halvaloomuline, siis otsustasime, et laseme Vojekini koju.

      Me saanud nii, et kõik neljakesi ütleme: meie läheme minema. Psühholoogiliselt on see hullem, kui sulle öeldakse, et sa lähed nagu vabatahtlikult. Keegi meist ei tahtnud minna.Vojekin oli nii nutuse näoga, nii õnnetu sealjuures. No me teadsime ka, et kaks nädalat – mitte rohkem. Mõtlesime siis, et mis see kuradi kaks nädalat ikka ära on. Läksin kodust läbi, vahetasin riided ära, võtsin kaasa ühe pudeli viina, rääkisin naisele, et nüüd on selline asi. Ma olin optimist, ütlesin, et kuuks ajaks. Lubati, et kaks nädalat, aga mina ütlesin, et ärgu enne kuud aega lootku. Muidugi oli kurb, aga ega mul ei olnud ka ärahüppamise võimalust.” Breivel on kindel, et välja öeldud äraoleku aja lühidust usuti tõemeeli. „Ega sõjakomissariaat ka Tšernobõli katsest teadnud, teati, et õnnetus juhtus, meil on tsiviilkaitse väeosa olemas ja selle kohustus on seda asja likvideerida. Et kaua see jama ikka käib. Katastroofi ulatust me ei teadnud. Muidugi, need, kes värbasid, midagi nad rääkisid, aga palju me sellest aru saime! Kohalikele anti korraldus komplekteerida polk. Ma usun, et meie väeosa poliitosakonna kindralid, kes asusid Riias, ka ei teadnud. Keegi ei teadnud. Me teadnud, mis olukord on, isegi siis, kui Tšernobõli kohale jõudsime.”Teisalt näeb Breivel aga ka tagamõtet soldatite valikus:

      „Mulle tundus küll esialgu, et see on järjekordne genotsiid Eesti rahva vastu, et meie geneetilist potentsiaali vähendada. Sedamoodi tundus, sest väga palju eestlasi oli saadetute seas, kuigi Ida-Virumaal polegi meid, eestlasi, nii palju.”

      Mõni amet, millega Tšernobõli katastroofi tagajärgede likvideerimiskohustus kaasas käis, polnud aga hoopiski poliitiline. Priviligeeritud küll – need olid tuumaenergeetika või tuumakütusega iga päev kokku puutuvad spetsialistid.Tõsi küll, nendega ei tegelenud sõjaväekomissariaadid ja nende staatus oli vabatahtlik.Tuleb täpsustada, et Nõukogude ajal oli olemas omaette mõiste – vabatahtlik-sunniviisiline.

      Eestist leidis tuumaaine käitlemise ja – ohu kogemust Sillamäelt, suletud linnast, kus peitis end üks Nõukogude Liidu uraanirikastamise tehas.Vjatšeslav Jazvinski oli 1986. aasta juunis 28-aastane Sillamäe autobaasi autojuht.

      „Ülemus tuli ja ütles, et on vaja sõita Tšernobõli komandeeringusse,” jutustab ta. „Meile öeldi, et tuleb minna likvideerima avarii tagajärgi, aga СКАЧАТЬ