Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis. Helle Tiikmaa
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis - Helle Tiikmaa страница 5
Название: Sõda nähtamatu vaenlasega: Eesti Tšernobõli katastroofis
Автор: Helle Tiikmaa
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: История
isbn: 9789949270651
isbn:
Eduard Gams tunnistab: „Kui saabusid esimesed sõjaväelased, siis pandi nende laager üles praktiliselt kohe jaama kõrvale. Meie kateedrijuhataja Mandõtš, kes oli siis Tšernobõlis, rääkis mulle, et esimese asjana tegi ta ümbruskonna analüüsi ja andis kohe välja soovituse, et siin olla ei tohi, sest siin laagris kaotab isikkoosseis kiiresti töövõime ja võitlusvalmiduse. Et neil tuleb siit kindlasti minna vähemalt 10 kilomeetri tsooni taha. Jaama piirkonnas olla ei tohi, sest siin on väga kõrge radiatsioon.
Spetsialiste kuulati, kuid otsuse võttis alati vastu vastutav isik. Spetsialist oli konsultant, kellega läbirääkimisi ei peetud, kes kuulati ära, kuid otsuse tegid teised.Vastutus oli parteiliidrite õlul, kes pidid tegema otsuseid.”
„Saabusime Janovo jaama üsna tuumajaama lähedal, üle oru oli tossav reaktor näha. Minu meelest sõitis Moskva rong veel sealt mööda,” meenutab Andrus. „Laager oli alguses jõe ääres, reaktor oli kohe üle jõe. Seal olime nädal aega ja siis kuulutati see eluohtlikuks tsooniks ja viidi laager 30 kilomeetrit eemale – tsooni jäime ikka sisse.
Meie väeosa – 150 meest – oligi selline erirühm taoliste avariide likvideerimiseks. Olime ette nähtud teenindama Semipalatinski tuumapolügooni ja seal olid meie omad ka käinud.Tšernobõlis saime kohe aru, et meie jõududega ei ole seal midagi teha. Me oleme ikka nagu radiatsiooniluure: me läksime esimesena, mõõtsime ära, siin nii ja seal naa palju, panime poste püsti, et pärast võiks võrrelda, kuidas tase oli muutunud. See oli meie väeosa põhiülesanne, aga meid kasutati jaama koristamisel.
Kohe keelati ära ka hommikuvõimlemine. See oligi nii tobe, selle radioaktiivse tolmu sees pead sa hommikuti palja ülakehaga jooksma. Alguses taheti hommikuvõimlemist ikka teha, aga arst sõimas lipniku selle eest korralikult rivi ees läbi. See nali lõpetati küll ära, aga sõjaväekord siiski oli.Töölaager. Relvad olid kaasas – need olid relvatelgis, seal oli karauul ka. Me olime sõjavägi ikkagi.
Alguses olid Eesti mehed laagris üsna reaktori lähedal, hiljem kuulutati see ala eluohtlikuks tsooniks ja laager viidi 30 km eemale.Foto: erakogu
Kord käisid kindralid meid kontrollimas ja üks siis rivistas kõik ohvitserid metsa äärde üles ja pöördus nende poole sellises „populaarses kõnemaneeris” ehk kõva sõimuga, nii et kosta oli kuskile 300 meetri peale. Kuidas see kindral seal marssis pikkade sammudega ja tampis ohvitsere, et miks nad seda pole teinud ja toda pole teinud, miks see kuradi reaktor ikka veel tossab seal.”
Võib öelda, et Andrusel vedas, sest tema töötas tagalas, samal ajal kui osa sõdureid saadeti otse jaama väljapaiskunud saastatud rususid koristama.
„Minul läks üks kord tervis käest ära – hakkasin oksendama ja anti ravimeid. Mingeid ravimeid anti muul ajal ka, aga ei öeldud, mida just.Väga suur võim oli väeosa arstil – tavaliselt polnud ta midagi erilist, kuid seal oli tähtis tegelane,” Andrus muigab sellest kõneledes, sest kohe tuleb juttu omapärasest raviviisist. „Kui mul halb hakkas, siis pandi mind pikali ja magasin õhtuni, ja siis kohalik lipnik tuli mind otsima, et kus see Eesti poiss on, ta unustanud mul vererõhku mõõta. Ma ei saanud aru, et mis pagana vererõhku – uimane olemine oli ka veel. Läksin arstipunkti ning seal oli kolmeliitrine purk piiritust laua peal. Niimoodi see vererõhu mõõtmine siis käis. Seal oli oma velsker ka, aga tema oli juba purjus ja magas ning arstil oli üksi igav, tuli mingisugune põhjus leida, et mind telgist välja saada. Jõime seal siis piiritust.”
Jutt, et alkohol aitab kehas kiirituse mõjusid vähendada või viib kahjulikke aineid välja, levis kiiresti – see oli legaalne põhjus väikeseks või suuremaks napsiks. Andrus lükkab aga jutu tegevteenistuses olnud poiste lausjoomisest ümber.
„Tegelikult ei joodud seal – mina seda ei näinud. Meditsiiniteenistusele kirjutati piiritust välja puhastamiseks ja muuks selliseks, aga mida nad sellega tegid, seda tegevteenistuse mehed muidugi ei näinud. Me uurisime küll, et kust nagu kärakat võiks saada, kuid meie seda ei saanud.”
Andruse väeosal polnud aimu, millal koju saab. Mis tähendas erakorraliste abinõude kasutuselevõttu, meenutab Andrus ja naerab:
„Tekkis ju ka meil rahulolematus, sest me ei teadnud, mis toimub ja millal koju saab. Siis me tegime sellise pretsedenditu asja, et saatsime „spiooni” luurama. Ohvitseridel toimusid nõupidamised, kuhu soldateid ligi ei lastud, aga kus arutati kindlasti olulisi asju. Neid peeti sööklatelgis, mille otstes olid tamburid – ühel pool sissepääs, teisel pool lao moodi asi, kus olid suured puukastid. Me panime ühe väiksemat sorti kuti ühte kasti pooleteiseks tunniks luku taha ja tema siis kuulas pealt, mis seal toimus. Pärast ta rääkis meile: tõesti, ka ohvitserid ei teadnud midagi, muidu oleks koosolekul sellest räägitud. Meie väeosa ohvitserid olid täpselt sama jõuetud – ootasid ka ainult kojusaamist Nii et valitses selline üldine kaos.
Jutud liikusid, et kes saab üle 25 röntgeni, see saadetakse koju, ja nii läksid ka mõned ohvitserid vabatahtlikult sinna tsooni tööle, et koju saada.Tegelikult saime kõik üsna korraga ära, välja arvatud need, kes haigeks jäid.Väeosa komandör vahetus meil mitu korda – tema oli kogu aeg esirinnas. Läksime ühega, tulime kolmandaga. Sellega oli nii, et kui väeosa komandör poleks läinud, siis teised oleks öelnud, et no kuulge.Tema läks siis ees.”
Andruse väeosa lahkus Tšernobõlist 22. mail.
Andrusega samas väeosas teeninud ja jaama ka koristustöödele saadetud Madise (nimi muudetud) mälestusi vahendas Postimees 2006. aastal nii:
„Sõduritel käsutati gaasimaskid pähe. Paari tunni pärast oli selge, et Ukraina täiskevades pole maskides võimalik pikalt töötada. Ajateenijad tõmbasid näo ette respiraatorid, mida järgneval kolmel kuul muudkui vahetati, aga nina ja suud katvates maskides isegi magati. Neid nimetati „surmarühmaks”, sest õhukestes tavakombinesoonides sõdurid pidid korjama plahvatanud reaktori ümbert grafiiditükke ehk laiali lennanud tuumakütuse vardaid. Esimestel päevadel polnud labidaid. Siis need leiti, kuid varteta, ja poisid raiusid tääkidega õunapuuaiast labidavarred. Nad sõitsid oma soomukitega hävinud reaktori kõrvale, kandsid üliradioaktiivsed grafiiditükid konteinerisse ja kõige enam veerand tunni pärast sõitsid põrguväravatest uuesti puhtamasse maailma.
Kuigi, puhast maailma seal polnudki. „Kui masinast välja hüppad, on selline ere valgus, nagu oleksid teisel planeedil. Midagi väga imelikku.” Hiljem pole Madis sellist valgust enam näinud. Ega tundnud ka sellist lootusetuse tunnet, et siia tuleb nüüd jääda, kui nende soomuki mootor seiskus plahvatanud reaktori kõrval. Juht proovis uuesti käivitada, ei midagi. „Surmarühma” sõdurid istusid soomuse varjus ja ootasid. Lõpuks sai juht mootori käima. Läks õnneks. Nagu läks õnneks ka mõned nädalad hiljem, kui Madise rühm pesi tuumajaamas tripperililla lahusega põrandaid ja eksis väljapääsu otsides ära. Sajad meetrid pikki koridore, sajad uksed, kümned trepid. Lõpuks, vaistu järgi, pääsesid nad surmalabürindist välja.
Kui Madis Tšernobõlist pääses, kirjutades alla 15-aastasele vaikimisvandele, öeldi talle, et on saanud 31 röntgenit – kuus röntgenit rohkem, kui isegi selles põrgus oli ülempiiriks.
KÄSK ON VANEM KUI MEIE
26. aprillil oli Eestis parteisekretäride ülevabariigiline kokkutulek, kus enam kui 4000 erineva taseme parteitegelast NLKP XXVII kongressi otsuste elluviimist kavandas.Toimus ka ELKNÜ Keskkomitee pleenum, СКАЧАТЬ