Dorfi suvi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on Anton Veerik selles praegu kindel. Ja külagi ei võta teda omaks. Neil pole tarvis tema lohutust, pole tarvis lootust, neile piisab merest ja oma saarest. Kas inimeste lähedus pole siiski illusioon? Inimene on saar, üksik saar. Ja mis sest, et neid saari on lõpmata palju, kas neist saab siis kohe manner? Ei saa kunagi. Lähedusvajadus ei kaota merd nende vahelt, nii nagu headuski kunagi neis päriselt ei võida. Ka tema on saar ning teisedki näevad temas saart, omaette ja võõrast.

      Majad tänava ääres muutuvad hõredamaks, tõmbuvad õuede sügavusse. Need on Dorfi kõige vanemad majad, madalad ja maadligi, tahmamäärdunud palkseinte ja väikeste akendega. Õpetaja Veerik peatub ühe aiavärava ees ning silmitseb õue, kus nööridel kuivab lapsepesu. Majas püsib vaikus, aknaklaasidki helgivad tumedat väsimust. Aga võib-olla polegi Maiat veel? Istus seal pillimehe kõrval. Lapsed magavad ehk praegu üksi? Tumeda käharpeaga poisike poolõe kõrval. Võiks vaadata, sisse astuda. Aga ei, ta ei tee seda. Selles majas pesitseb pahe, hirmsat kergemeelsust on täis kogu see maja. Õige inimene kiirustab siit eemale. Õpetaja Veerik hingab sügavalt ja astub edasi. Selleski majas on tükk Anton Veeriku kannatust. Edasi polegi enam palju maad, veidi lambaist näsitud rohumaad, siis surnuaed ning kirikuvaremed ja selle taga seisabki kogudusele pärandatud Vepsi talu, mille suur eestuba on koguduse päralt ja mille tagakambrites elab õpetaja Veerik. Ta nihutab kahe käega õueväravat. Haledalt kurbliku kriiksatusega annab see järele. Aga õpetaja ei astugi kohe edasi. Silmitseb uue ootamatul vimmaga kaht tühjuses losutavat hoonet enda ees. Suurem on elumaja. Selle kõrval olev võrgukuur näib tunnistavat teda samasugusel mõrukibedal ilmel. See maja pole talle armas. Ega need aastaid tühjalt seisnud võrgukuur ja laut, mille kopitav kõduhais tilgub kui ängistav etteheide siinolija meeltesse. Ehk oli see viga, et ta tuli siia? Oli ju töö suures linnas pakkunud talle rahuldust. Kuigi aeg oli, jah, olnud usule raske. Inimeste südamed olid siis kui murdunud killud varemeist nende ümber. Siiski tuldi tema juurde, sest need tuhmunud killud vajasid puhastamist ärevusest ja hirmust, ihkasid painest vabanemist. Ja koos nendega kartes oli ta tundnud end ometi vajalikuna.

      Aeglaselt nagu vastu tahtmist läheb õpetaja üle õue. Kukk klugistab võrgukuuris häält puhtaks ning kireb siis korraga täiel häälel, kireb inetult, rämedalt, justkui tajuks temagi tuska, mis täidab tulija hinge.

* * *

      „Pea, ära nii kiiresti.”

      „Sina?”

      Ta võpatab. Ei, neid samme polnud ta ära arvanud.

      Olavi Segerström seisab, käed taskus, süngena tüdruku ees. Vasakule jäävad aiad neile riputatud võrkudega ja õuede sügavuses vaikivad majad. Paremalt, otse kitsukese teeraja kõrvalt algab hõre männitukk.

      „Segerströmide maja jääb siit üpris kaugele, liiga pikk ring,” tähendab Matilda aeglaselt. Ta on ennast juba kogunud. Noormees ei vasta midagi, ainult vaatab teda sõnatult. Ja see on hullem, palju hullem. Siiski püüab tüdruk hoida teab kust leitud sõjakust. Temagi veab pika pilgu üle noormehe.

      „Naisemehel hakkas igav?”

      Ta tahab pilkavalt naerda, aga ei suuda.

      „Karju kõvemini, vahest mõni kuuleb!”

      Olavi vaatab ärevalt majade suunas. Majadel on aknad ja inimestel silmad. Koos on nad üpris ohtlikud.

      „Kardad? Ja karjungi, pasundan üle kogu küla, kuidas Olavi Segerström saatma tikub.”

      Ta on solvunud. Vaadaku nii, et ma aru ei saaks, mõtleb tüdruk.

      „Sa läksid üksi ära.”

      „Jah, Anti tüütas mind.”

      „Kui sa just väsinud pole ja mina sind ei tüüta, siis võiksime pisut kõndida.”

      Mees ütleb seda hooletult, aga sellest kõlab palve, või tundub see Matildale nii? Tüdruk vaatab teda ja naeratus tikub näole, nüüd on Matilda nägu korraga kelmikas ja kiusu täis.

      „Oi, kui väsinud ma olen, vaata, päris läbi!”

      Ja tüdruk teeb mõne väsimust markeeriva vankuva sammu, ise haigutab ägedalt.

      „Matilda…” Olavi justkui mõtleks hetke, siis haarab ta järsku tüdruku sülle, tõstab kõrgele üles, surub oma rinna vastu.

      „Oi, oi… mis sa…?” Matilda kiljatab, aga sugugi mitte nii valjult, kui võiks. „Lase lahti,” ja siis vaiksemalt, „mida sa ometi teed?” Aga Olavi rühib pika sammuga puude vahele. Talla all praksuvad oksad, põõsas riivab külge, männioks pühib valusalt üle põse. Eemale nendest neetud majadest! Ta on täis trotsi ja õrnust, tugevasti hoiab ta oma kandamit. Tüdruk vingerdab, rapsib käte ja jalgadega. Aga ta on kerge, imekerge Olavi käsivartel. Pihk tunnetab võõra ihu soojust. Matilda nägu on üsna tema näo lähedal. Kui punased on jonnakad huuled, kui ilus ja naljakas on vihast tõmblev väike nina. Kui kõnekad on mustlasesilmad ja kulmud, kui õrn on nahk tõmmul laubal.

      „Olavi, jäta… ma ise!”

      Matilda hääl on korraga väsinult alistuv. Kehagi tormakus on järsku raugenud. Olavi käed lasevad ta enda ette maha. Nad uurivad teineteist sõnatult, niiviisi ometi midagi küsides-kostes. Olavi kummardub alla, suud otsivad teineteist, käed põimuvad ümber teineteise. Tüdruk on päris tema süles, õnnelik, hingeldav. Aga mees on kogenum, tema tahab rohkemat. Suured krobelised sõrmed kipuvad üha allapoole.

      „Ei… ei tohi…”

      Ometi surub ta end tihedalt teise vastu. Siiasamasse kanarbikule mändide alla saab armuase, ühele tundmatu, ehmatav ja siiski ürgselt kutsuv, teine, kes teab rohkem, on tormakas, kiirustav võitja, kuid imelik hämming on ometi temagi meeltes. Kas see on ka sulle midagi uut, kas sa ei eksi, Olavi Segerström, kuulata ennast, kuulata veel kord!

* * *

      Hääled on kaugenenud ja Peeter Aune asub minekule. Pikkamisi, haiget jalga liibates longib ta kivide vahel, pöördub siis kaldanõlvast üles mändide varju. Pehme vaikus mähib end nagu suletekk tema ümber. Siiski, vaikus on pigem näiline. Peeter Aune kuuleb selgesti puude naksumist. Merekohin ulatub siia üpris nõrgalt justkui veretukse kõrvades. Nüüd kireb külas kukk, kohatult valjusti ja rämeda häälega. Peeter Aune kuulatab. Eks ta Vipperi kukk ole. Vipper isegi naerab, kah minusse, joodiku kukk, ütleb. Keegi ronib paremat kätt krabinal mööda puutüve üles. Peeter Aune vaatab sinnapoole, aga samas praksatab eespool oks ning Peeter Aune kuuleb kõnet. Nood seal on vist päris metsaserval, see tukk peaks siinsamas lõppema. Kuulukse kaks häält – naine ja mees, pigem poiss ja tüdruk, paarike, kes otsib vaikust. Neil on hea, peab olema hea, kui tahetakse nii kaugele tulla. Küla vahel pole nii ilus. Aga siin metsa all või mererannas, veel kõige parem mäel, oi, kui palju ilusaid kohti teab Peeter Aune. Ja ta näitaks neid heameelega. Ta on ka teisi kutsunud, aga nood kõhklevad alati ja loobuvad siis. Vist oleks parem, kui ta läheb tagasi, las nad olla pealegi omaette. Või ootab parem natuke, tagasi minna on liiga suur ring. Eks nad lähe ka ju edasi. Tüdruk naerab. Ei tahaks, ei tohikski pealt kuulata, aga see tüdruku lühike naer lõikab imelikult valusasti Peeter Aune kõrva. Samas praksuvad oksad, justkui põgeneks keegi. Mingi rüselus, sosin. Nad tulevad otse Peeter Aune suunas. Ei, tuleb üks, ainult ühe samme kuuleb ta. Pikad hoolimatud sammud, väga rasked, kandmisest rasked. Kannab tüdrukut süles? Peeter Aune vaatab otsides ringi. Tahaks ruttu siit ära. Häbi on, veidi hirm nagu ka, sest ei ole ilus, kui ta siin nõndaviisi. Aga ühtaegu on võitmatu soov neid teada, ära tunda. Uudishimu närib Peeter Aunet, uudishimu võidabki. Ta ei põgene, taganeb ainult, leiab jämeda tüve ning istub selle varju, toetab selja vastu puud ja ootab. Juba näeb ta mehe kõrget kogu, kuuleb ta hingamist. Ongi tüdruk süles. Ja ongi Olavi Segerström. Seda ta ju aimas. Nüüd laseb ta tüdruku СКАЧАТЬ