Dorfi suvi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaasa, aga paljud läksid ja TEMA, TEMA ka. Ta kuulatab kaugenevaid hääli, kahtleb ikka veel. Järsku kihvatab soov, miks ei võiks temagi minna? Ka tema tahab ju jätku sellele ööle. Ja uuesti kõhklus. Helmerita on halb. Nad ei oota mind järele, ja see naer. Ometi võidab kiusatus. Kiirustades, komistades veeäärsete kivide libedad uhutud servil, jõnksab väike kühmus kogu kätega vehkides edasi. Justkui suure pekslevate tiibadega öölinnu vari kesk lahjenevat hommikuhämarust.

      Ta kuuleb üsna lähedal enda ees summutatud kõnelust. Kaldaäär on siin tihedalt mehekõrgusi kivirahne täis. Peeter Aune otsib nende vahel ukerdades teed. Ta ei näe kedagi, ainult kuuleb. Ilmselt on need kakski jäänud teistest maha, sest paljuhäälne jutukõma, hõiked ja naer on kuulda tüki nõrgemalt. Nüüd peatuvad kõnelejad, hääled ei nihku enam edasi. Mingi aje sunnil peatub ka Peeter Aune. Veider uudishimu kikitab temas kõrvu.

      „Miks sa püsid minu kannul?” küsib hääl. See väga ärev hääl on naise, pigem tüdruku oma.

      „Sa ei taha?” küsib mehehääl kumedalt vastu. Krigiseb talla alt libisev kivi. Siis hetk vaikust, justkui otsitaks sõnu.

      „Nii ei tohi, sina ei või, sellepärast.”

      Kindlasti on see hääl väga ärev, Peeter Aune tajub seda selgelt. Ja see hääl sunnib tedagi pinevile tõmbuma.

      „Kuuled, lähme neile järele! See pole hea, kui nad midagi arvama hakkavad. Ja seda teevad nad kindlasti, kui me nii eraldi.”

      „Jutud, sa kardad jutte?” Mehe hääl on põlglik.

      „Kes teab, võib-olla kardad hoopis sina? Sinul maksaks neid karta.”

      „Mina? Mis minul karta on?”

      Lühike kärisev naer, mis sumbub samas. Ja korraga puhkeb Peeter Aune lähedal heitlus. Rüsin, riiete kahin, selle sekka hingeldav sosin, tõrjuv, ähvardav, äge sosin. Peeter Aunel on valus. Kõhklus ja piin, tõrjumatud ükskõiksuse taha, peegelduvad noormehe avalal näol, segunevad ja surevad samas, jättes järele masenduse, millegi paratamatult kaotatu hirmu. Kaotatu nime ta ei tea, aga hirm on ehtne, hinge sügavaist hoovuseist pärit.

      „Jäta,” kostab samas ootamatult kõvasti. Keegi rabeleb end vabaks, kerged põgenevad sammud, veerev kivike.

      „Oota!”

      See on mehehääl, erutusest kähisev. Nüüd ruttab ka tema. Rabisedes variseb liiv, uued kivid klõbisevad sammude all. Nad on juba kaugel, üsna kaugel, kui Peeter Aune edasi lonkab.

* * *

      Noored asutavad endid suplema, riided langevad liivale. „Võiks päris ilma,” pakub keegi lõhverdaval toonil. Muigutatakse vastu, neiud turtsuvad. Kes teab, vahest jätkuks ka julgust, on käidud nii üksi kui paaris ning parajas salgaski. Aga praegu, nii hulgakesi ja hommikul? Ei, pole, kes alustaks, puudub augustiöö soe varjav kate. Jätab hüüdjagi püksid jalga ning sulpsab teiste sabas jalgu kõrgele tõstes läbi jaheda vee. Kuskilt on siginenud kohmetus. Sellest püütakse edvistades üle olla, jõhkrust ning nilbustki abiks võttes. Tõrjutakse aseme ning une igatsust. Pritsmeid üles paisates lähevad noormehed ees. Neiud järgnevad rodus, naeruga üksteist julgustades. Peeter Aune kohale jõudes on kõik juba vees. Mere kohal vinetav udu mähib suplejad endasse, muudab kehad kaugeks ning sulatab merre. Peeter Aune liipab kaldapiirile ja veab näpu läbi vee. Hea karge vesi, aga Peeter Aune ei lähe ujuma. Ta ujub alati üksi, omaette, kuigi vees ei ole ta sugugi saamatu. Kui praegu minna, siis peaks ta ootama, kuni teised välja tulevad ja lahkuvad. Aga selleks on õhk liiga jahe, et niisama oodata, parem ta ei lähe. Peeter Aune häbeneb oma kõhna vilajat keha. Peeglistki ei taha seda vaadata, nii inetu on see keha. Vahel on Peeter Aune mõelnud, et haigus, mis ta vasaku jala ning käe armetuks muutis, nende lihased kuivatas ja kasvu närvutas, oleks võinud ehk kurjemgi olla. Oleks võinud nõnda kuri olla, et oleks Peeter Aune kaasa viinud. Isa juurde. Ja et seal päris midagi ei ole, seda Peeter Aune ei usu. Kuigi jumalat ei ole, võiks seal pimedas tühjuses siiski midagi olla. Sest ehkki isa on ammu surnud, pole Peeter Aunel kunagi tunnet, et isa oleks jäädavalt läinud. Isa on kogu aeg siin, päris lähedal. Vahel isegi nii lähedal, et Peeter Aune tajub, kuidas isa temaga rääkida tahab. Ja siis nad räägivadki. Ka Ööri-vana ütleb, et olgu teadus nii suur ja uhke kui tahes, suure tühjuse ees lömitab ta ometigi nõutult nagu viimane krants. Peeter Aune läheb kükitab riiete juurde. Tuul on pööranud. Nüüd toob ta ninna läppunud kala lehka ja bensiinivingu. Niisiis loodetuul kalasadama poolt. Miks nad siia tulid? Nad pidid ju tundma seda lõhna. Peeter Aune tunneb jahedust pugemas riiete alla. Juba tullaksegi veest välja. Sulistades, huigates, vett pritsides, ihu võdisemas, rutatakse riiete juurde.

      „Peeter Aunegi siin,” imestavad mõned. „Mine kasta ennast, Peeter Aune, näe, nagu meie. Vesi on priima. Mis sa ootad?”

      „Ei tahaks praegu,” tõrjub noormees, pelglik-häbenev naeratus näol. See tabatakse ära. Naljakas on see kössitav Peeter Aune, nagu hirmunud pisike koer. See teeb lõbu, pakub vaheldust.

      „Kardab, Peeter Aune kardab.” Nad naeravad. „Suur argpüks oled.” Ja nad naeravad jälle. „See on ju nii lihtne, võta riidest lahti ja uju.” Peeter Aune ainult naeratab vastu. Pole tal kuigi lõbus, aga eks ta karda vist tõesti. Ja kui ta kaasa naerab, ehk siis tüdinevad äragi? Ja julgust, seda pole ta oma loomuses tõesti märganud.

      Nüüd on juba enamik kaldal ja Peeter Aune nimi on kõigil suus.

      „Viime ta ujuma,” pakub üks, kes pole veel rõivais, „ujutame teda, aitame hirmust üle. Näete, ta ju kardab.”

      „Muidugi, muidugi,” leidub varmalt toetajaid, mõne hääl on veel vindiselt pehme, „ta peab ujuda saama!”

      „Kes tuleb Peeter Aunet vette tassima? Ärge laske tal pageda.” Lärm tiheneb Peeter Aune ümber. Nägudele on ilmunud uus elevus, asi tõotab nalja. Juba sirutuvad käed Peeter Aune suunas, talle pressitakse ligi. Temal aga on ikka veel naeratus näol, ta ei mõista veel, ei taha märgata tigedust teiste naeru taga, rõõmu poetunud julmust. Siiski, nüüd tõuseb ta püsti ja taganeb mõne sammu. Miks nad nii, nad näevad ju, ma ei taha.

      „Pistab punuma, pidage kinni… ei jõua ta kuhugi, lombakas ju… kurrat…”

      Peeter Aune tahaks end lahti rebida, aga juba on mitu kätt tast kinni ja need käed on tugevad. Siis jääb neid ainult kaks, aga neistki piisab. See on Olavi Segerström, kes teda paigale surub ning siis järsku sülle kahmab.

      „Õige, Olavi… vaata, kus rabeleb, vajad abi, Olavi?”

      „Olge paid, ma ei taha… ei taha… laske mind… palun…”

      Peeter Aune palub, sipleb, sebib käte ning jalgadega. Veel tahaks sarnakal näol naeratus püsida, lepitav ja sõbralik. Nad ei tee seda ometi, ei tee, omad poisid ju. Välgatab lootuskiir ja uuesti hirm. See jääb. Nüüd on nägu piinast kipras ja hirmul. Juba kantakse teda vee kohal. Ta lõdiseb, riided on pritsmeist märjad ning kleepuvad ihu vastu.

      „Mitte sügavale, mitte sinna… palun…”

      „Mis suplus see muidu on, ikka sügavale.”

      Olavi naerab, teised ka. Nad on tihedalt ümber, käratsev summ, on neidegi hulgas.

      „Olavi, kas jõuad?”

      „Kas keegi veel kahtleb?”

      Käed kergitavad oma sipleva õnnetu koorma kõrgele.

      „Särk maha, särk ja püksid kah, muidu vajub koos nendega põhja,” õpetatakse kõrvalt. СКАЧАТЬ