Dorfi suvi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on hinges segadus. Seal nad tantsivad, saare tüdrukud ja naised. Ja kenad on nad kõik, hämmastavalt kenad täna õhtul. Vanematel õhukesed siidkleidid ümber lopsaka tugeva keha, jakk või kampsun soojaks peal. Noortel rohkem seelikud või pikad püksid. Käsivarred ja kaelad on vabalt lahti, muudkui vaata ja tunne rõõmu. Olavi vaatabki, ei häbene. Jaa, suured ja tugevad on saare tüdrukud. Saare töö ei salli nõrku, tugevus on siin voorus, silmale tugi. Edagi on tugev, suure kondiga tüdruk, kuigi pole siit pärit. On päris Olavi Segerströmi järgi. Eks ta tuligi Olavile vahest nõnda kergel meelel, et on tema järgi. Mandri mehed on madalamad, tüdrukudki kiitsakad, aga Dorfil on noarootsi, taani, soome ja teab-veel-mis võõramaa verd, mis kasvu annab. Vaatavad siia… Kannatage veel, neiukesed, tullakse siitki teie sekka. Peremehetundega vaatab ta ringi. On oldud kõvasti väljas selle eest täna õhtul, et tuli nõnda kõrgele põleks ja et õlutki jätkuks. Näe, Mihhail ei tahtnud ju paati tuleroaks anda, olgugi et kõlbmatu vrakk. Brigadiril on kõik arvel – paadid, võrgud ja mehed, südamedki meeste rinnus. Sihuke on Mihhail. Jaaniöö lõke nõuab ju paati, on saarel seda alati nõudnud, komme on säärane. Aga kommete vastu peab brigadir sõda. Mihhail tahab uusi inimesi. Inimesed Dorfil aga ei taha muutuda, väga laisalt teevad nad seda. Nemad leiavad, et aitab sellestki, kui rõivad seljas muutuvad. Olavi naerab endamisi Segerströmide vaikset naeru, mida naerab tema isa ja naeris külarahva jutu järgi ka vanaisa. Ilus tuli on, jah, tulgu suvigi sama nägu. Tantsijad lähenevad Olavile. Aina rohkem on neid, aina rohkem võtavad nad ruumi. Kõrvalseisjad taganevad. Kui Olav seda ei tee, suruvad tantsijad ta varsti endi vahele. Aga tema ei liiguta ennast, aina naerab, on ta ju hiidude Segerströmide tõust, mastipuu rannamändide hulgas. Nüüd müksab üks paarike tantsuõhinas tema õlga. Noo, nii ägedalt? Ah Matilda, vaata tüdrukut. Ja Soone Veiko, pruudigi sinnapaika jätnud. Pea kinni, pillimees, anna Olavilegi mahti, nüüd tahab tema ka jalga keerutada. Noormees vaatab ringi, vaatab huvitult. Ei püüa seisjad noore Segerströmi pilku, ei tõmba teda nende poole. Tõusev tusk vajub pilvena näkku. See, keda võiks tahta, juba tantsib, ju siis tantsib, kui teda istumas pole. Ning ta püüab pilguga Matildat. Nii nõtke, nii isepäine. Ja need kulmud ja juuksed nagu pigi. Matilda on vist tõesti mustlane nagu jutud räägivad. Nii, nüüd peatab Oskar mängu. Kindlasti lunib ta õlut, on sel mehel aga janu! Võiks isegi rüübata, aga siis hoidku Veiko oma pruuti, näe, teine juba muretsebki.

* * *

      „Sinuga tantsima?”

      Matilda vaatab imestunult suurt meest, kes seisab tema ees, vaatab altkulmu, kõheldes.

      „Mis, kas ma ehk ei sobi sulle? Tule.”

      Olavi haarab tüdrukul tugevasti käest kinni, et teda tantsule viia, aga too seisab paigal.

      „Kohe mina?” tõrgutakse vastu ja korraks välgatab õelus, „Eda saatis või?”

      Ja ongi kadunud vaba lõbusus hingest, asemel on kohmetus, mida pilgegi varjata ei suuda. Miks ta tuli, just tema juurde? Veiko ei häirinud teda, Veiko on Veiko. Aga tema, naisemees?

      „Siis nii.”

      Hääl on solvunud, käsigi lastakse lahti. Vihastas juba? Kiiresti küll, aga niimoodi tirida. Ega ta nii väga ilus polegi, mehelik küll, tugev ja pikk, nagu katus su kohal. Juukseid võiks ikka kammida. Naljakas, nagu pleekinud kulu ja veidi säbrus. Tahaks veel trotsida, pilduda teravaid sõnu, tahaks kiusata, aga ei saa, alistumus, tume ebamäärane senikogematu tunne on poetunud uhke ja häbematugi neiu südamesse. Ja väga tõsine, kurbki paistab tema olek, kui nad lähevad, Olavi ees, tantsijate summa. Siiski ei, samas tõstab ta pea. See oli eksitus, üks viiv, Matilda on jälle endine. Tehtagu ruumi. Nad tantsivad julgelt, ilus paar teiste seas, torkavad kohe kõvasti silma.

      „Vaat, kus paar,” pomiseb Ööri-vana, kes uuesti piipu popsutab.

      „Ei tea ainult, kumb on võrk, kumb kala?” lisab Ilmar Tonnesen. Peeter Aune vaatab ja vaikib. Temal on korraga kuum.

* * *

      Kumbki ei räägi, justkui sein oleks vahel. Olavi silmitseb teisi. Või kui pilk eksibki tüdruku peale, on see üsna ükskõikne. Aga hästi tantsivad nii üks kui teine. Hämmastavalt painduv ja väle on suur Olavi, osav on jalg ning kindlad on käed. Tüdruk saab hoogu nende haardest. Samas lõpeb lugu, see tundus nii häirivalt lühike. Nad ei räägi veel, aga imelik küll, ei ole kummalgi ka kiiret lahkuda, ootavad, seisavad vastakuti. Matilda piilub meest ripsmete varjust. Ikka veel kuri, va koljat. Mida ta must arvab? Naisemees, mis tal arvata, tantsib minuga ja mõtleb oma Eda peale.

      Olavgi haub omi mõtteid. Imelik tüdruk, selline nägu peas, et kas või hammustaks. Ootas ta kedagi teist? Meie moodi pole ta põrmugi. Aga tantsida on temaga hea, mis sest, et astu või üle ja haara pihuga ümbert. Eks ta oma ema moodi ole, seda ütlevad kõik. Või kes teab, äkki ei olegi? Ja kui on, eks selliseidki ole tarvis, nagu ütleb Tiidu Oskar, ilusaid ja inetuid, tõsiseid, rõõmsaid ja kergeidki, tema ema taolisi. Miks Tiidu Oskar ei mängi? Omamoodi mees see pillimees. Mehed ei seltsi just temaga. Minu vanagi kortsutas kulmu, kui mind Oskariga koos nägi. Aga meie oleme sõbrad. Ja seda peab ütlema: kui keegi on elu näinud, siis igatahes Tiidu Oskar. Mida ta seal nüüd kohmitseb?

      „Oskar, parim lugu, minu poolt on õlled!”

      „Kuulsite, mehesõna, olgu, parim lugu!”

      Aeglaselt, nukralt venib viis, tõuseb, paisub ning mõõnab. Ja korraga laulab üks naisehääl kaasa, puhas vibreeriv hääl kurtmas üksindust. Kaeblik on viis ja kaeblikud sõnad laulja suus. Jaa, see on Tiidu Oskari suurelt taigamaalt toodud, võõrad sõnad, võõras viis, aga laulja on Maia. Vaata aga, Oskar käib seal tolle lese, kahe lapse ema juures, on õpetanud laulugi selgeks. Nüüd liitub veel üks hääl, püüdlik, kärisev bariton – Mihhail. Vaadatakse muiates üksteisele otsa, aga pahatahtlikkust pole, muidugi, laul läks brigadirile südamesse, mees ei pidanud vastu, kuigi hääl pole kiita. Vahest pühib pisaratki põselt. Jaa, rahvaste paabel on see Dorfi, eri paigust on verenired voolanud ta sängi. Aga tantsulugu see pole, eks siis ootame.

* * *

      Kimbutavad sääseparved on laskunud madalale tulesooja. Eemal kohiseb ühtlaselt meri, justkui sosistaks endamisi. Veel mingi sahin, on need puud või kare rannarohi? Üsna jala kõrvalt venitab ritsikas oma lõputut lugu. Kauge linnuhõik justkui kaja. Loodus kõneleb tasa, väga õrnalt. Ehk häbeneb kuulaja kõrvu? Nüüd krigiseb liiv taldade all. Ta tuleb sealt lõkkeservalt. Liipav, kui lõigatud samm veab minejat hämarusse öiselt hingava mere – suunas. Kivid libisevad sandaalide all. Ta läheb päris veepiirini, kummardub, kükitab kohmakalt maha. Justkui paitades libistab pihk mööda vett, tõstab seda näole. Peeter Aunel on palav, uhh, kui palav. Ja siis ta räägib, kõneleb tasasel pominal kõhklevi hääli:

      „Sa kuuled mind? Muidugi kuuled, sa oled siin, sest tahad olla. Ja unes näen ma sind sageli, ka ema peaks nägema, sest ema ei usu, et oled meie lähedal. Ütleb, et liiga palju aega on möödas. Jah, emale võiksid end teada anda. Kuula siis, kõik on siin, ainult vana Segerströmi ei ole ja ta naist. Too on halvatud. Ka Matilda ema ei ole ja õpetaja Veerik läks ära. Teda sa ei tunne, teda polnud siis siin. Aga teised on kohal. Tiidu Oskar mängib, aga kindlasti ei tee ta seda nii hästi kui sina, kuigi lõbus on neil küll. Ja Ööri-vana on ikka meie hulgas. Nojah, ja see ongi kõik. Neil on igatahes lõbus. Ma siis lähen, eks, ja sina ole edasi ning ära muretse, emal läheb hästi.”

      Ta hääl on unelev, silmad pooleldi suletud. Ning ikka silitab pihk vett. Sandaalid on märjad, ta ei märka seda. Siis ta kuulatab kaua, haarab kätega põlvist kinni ning õõtsutab ennast. Taamal laskub udu veele, piim öö jahedast nisast.

      „Mina tean, et sa ikka meiega oled, ära muretse. Aga emale, jah, võiksid end meelde tuletada, talle teeks see rõõmu.”

      Ta tõuseb, naeratab vaikselt ja rahulolevalt ning astub siis aeglaselt kaldast üles.

* * *

      Paat СКАЧАТЬ