Dorfi suvi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sinise öösärgi väel, mis on nii sinine nagu väga ilus päev, nagu väga kõrge taevas mõnel päeval. Aga Maia näol on kortsud, peened ja pikad nagu juuksekarvad. Neid on otsaesisel, silmade ümber ning suunurkades. Möödunud suvel ei pannud Peeter Aune neid tähele. Võib olla, et siis ei olnud ka.

      „Peeter, tule siia.”

      See tasasel häälel lausutud kutse ajab noormehe ootamatult ärevile. Ta tunneb, kuidas süda järsku väga selgelt, kohe kuuldavalt lööb. Tuk-tuk, ikka tuk-tuk-tuk.

      „Tule siia,” kutsub Maia uuesti ja veelgi tasemini. Maia näol püsib mingi salapärane aimatav naeratus. Aga Peeter Aunele tundub, et Maiagi nägu justkui õhetaks. Ta läheb nüüd ettevaatlikult, väga kartes oma kohmakust, läheb aeglaselt üle põranda. Teraselt peab ta oma liigutusi silmas. Siis ta seisatab naise ees, kahevahel, kõhklev. Peeter Aune ei tea veel, mida naine soovib.

      „Istu siia!”

      Maia võtab korraga ta käed. Õrnalt, aga väga kindlalt tõmbab ta teda enda kõrvale. Sõrmed sasivad Peeter Aune pead. Tasahilju alla libisedes nööbivad need sõrmed särgi lahti ja pikkamööda, väga pikkamööda nihkub kuumust õhkav pihk Peeter Aune rinnal. Laisalt, nõrk naeruvine suunurkades, laskub naine selili. Ja ta käed tõmbavad noormehe kaasa. Too kuuletub, mingi tükk valusalt kurgus pigistamas. Nüüd tõstab Maia ühe, siis teise põlve ning Peeter Aune tajub jahedaid sääri vastu ülitundlikuks tõmbunud nahka. Maia surub end tema vastu, aga väga ettevaatlikult, mitte häirivalt peale tükkides. Tore on Maia keha, pehme ja endassemähkiv, iga puutega justkui tulise kääriva veinina voolates Peeter Aunesse. Temagi pole enam endine, iga hetk on uus kogemus, hämarast sügavikust ammutuv teadmine. Nüüd sõrmitsevad Maia näpud ta püksipandla kallal. Ta laseb sel sündida, kuulatab ainult, kuulatab ennast ja neid pööraseid sõrmi, mis osavalt nihkuvad püksivärvli vahele, rõhudes seda allapoole. Nüüd ta võpatab, aga sunnib end sedamaid vagusi, liibudes vaid rohkem naise ligi. Peeter Aune usaldab. See on võõras, päris võõras maailm, kuhu kohisev veri teda tormakalt lükkab. Kõik tundub ähmuvat, on ainult kaldad kaotanud uputav voolus, mille nimi on iha ja salapära ja üha murenev saar selle keskel. Maia peab kõik ise tegema. Ja teebki, leplikult, pigem ema kui naisena juhib ta noormeest mööda kire sissetallatud radu. Ja Peeter Aune on tänulik. Ta on kohmakas, selle asemel et õrn olla, pigem teeb ta valu kui rõõmu. Aga naine mõistab, on kannatlik, ja naeratus ei lahku ta suunurkadest. Siis on kõik läbi. Peeter Aune vajub kõrvale, nohiseb tasa ja on siis päris vakka. Ja korraga märkab naine, et noormehe õlad vappuvad. Ta vist nutab, aga Maia ei päri, laseb tal olla, ainult silitab tasa tema pead. Justkui mees, aga siiski päris laps, mõtleb ta. Iseäralik õrnus haarab teda, vaadates neid punakaid juukseid, seda kidurat keha ning verevaest tedretähelist nahka. Kõhetu konksutõmbunud haige jalg õhutab seda veelgi. Tal on hea süda, ütleb naine endale, liiga hea mehe kohta. Samas ajab noormees end järsku istuli, kobab riideid, juba on ta püsti, tõmbab püksid kiirustades jalga ning nööbib särki. Ta ei vaata alla diivani poole, ta kardab kohata naise silmi, suud, mis kindlasti naerab. Peeter Aunet valdab korraga meeletu häbi. Ta on vilets, päris vilets mees ja kindlasti võrdleb Maia teda teistega. Ruttu koju, ära siit, kaugemale, ainult kaugemale!

      „Ma lähen,” pomisevad sõnakuulmatud huuled ning juba ruttab ta ukse suunas nagu kondi varastanud peni. Tagasi ta ei vaata. Prõmatades sulgub uks, kääksatab aiavärav. Naine, kes kogu aeg teda imestunult jälgis, tõuseb nüüd istuma. Ta vaatab oma liiga ümaraid põlvi, kus harvad heledad karvad helgivad tuppa langevas hommikupäikeses. Siis uurib ta paljale laudpõrandale toetuvaid haralihoidvaid varbaid. Kõike seda tehes on ta näol lõbus rõõmus selgus. Nüüd vaatab ta uuesti suletud ust ja pahvatab korraga naerma. Vabalt, ülemeelikult heliseb naer suures tühjavõitu toas.

* * *

      Mihhail võpatab ja on korraga ärkvel. Ajab end küünarnukkide najale ning vaatab enese ümber. Toas on juba suur valge. Ometi ei saa olla liiga hilja. Seda kinnitab ka pilk riiulil turritavale äratuskellale. Ta on ärganud just täpselt. Brigadir ärkab alati täpselt, seepärast ei keerata äratuskellagi tilisema, et selle põrgulärm poega ei ärataks. Viktor on valvsa unega, ärkab viimase kui krõbina peale. Mihhail on naljatanud, et une on muidu täiesti emasse läinud poeg temalt pärinud. Aga Anna arvab teisiti. See on sellest, et sa olid tol ajal veel väga närviline, on Anna kindel. Närviline ta muidugi oli, see kestis väga kaua, hulk aastaid peale seda, kui ta sealt ära tuli ja kaluriks hakkas. Ja seda, et tal närvid nässu lähevad, poleks ta kunagi arvanud. Ta kaitses riiki, millesse ta väga uskus, nii et elugi poleks olnud kahju ära anda. Töö nõudis ka seda üsna tihti, palju sõpru-seltsimehi kadus tema ümbert noil aastail. Said mulla omaks. Saatus oli tedagi katsunud, aga ikka üksnes riivamisi. Jah, see töö oli nõudnud peaaegu et terasest mehi, sama häid kui relvad nende käes. Ta oligi pidanud end sellest materjalist tehtuks. Aga magamatus ja valvelolek olid kulutanud närve, mis näisid kulumatud. Ta polnud seda märganud, keegi polnud märganud. Ainult vahel ägestus ta liialt, juhtus, et tõstis käegi. Aga kui sa lurjust rinnust raputasid, ei pandudki seda väga pahaks. Vaenlasesse suhtuti tollal karmilt, ei silitanud teda keegi. Aga siis tuli aeg, kus mõõdeti kõike, sinu hääletoonigi mõõdeti. Järsku muutus kõik valeks, aastaid end õigustanud läbiproovitud meetodid kuulutati kuritegelikeks. Kuidas said need meetodid, mis vaenlast hävitasid, kuritegelikud olla? Vaenlane tuli hävitada, et riiki kaitsta, hävitada võimalikult kiiresti, mitte tema ümber mehkeldada. Aga nüüd tunti neile vaata et peaaegu kaasa. Need mõned aastad enne lahkumist olid kõige hirmsamad, hullemad kui haarangud ja tulevahetused või näkkuvaatav surm tihnikutes. Ülemused vahetusid üksteise järel, nendest räägiti kui „vanadest” ja sõna „vana” tähendas peaaegu süüdistust. Löök võis tulla igalt poolt. Kontrolliti toimikuid ning pisiasjade puhul kõmistati kella. Naeruväärne, aga ohtlik. Ehk oligi ta naise vastu vahel järsk? Kui kõik sees kääris, plahvatas see vahel koduski. Hea naine oleks mõistnud ja ära kannatanud, sest temalgi polnud kerge. Aga Nadja ei pidanud vastu ja läks kuhugi külla õpetajaks. Võib-olla kui neil olnuks lapsi, oleks naine teisiti käitunud. Nadja läks, tema aga nägi end öösiti taas operatiivtöötajana, kammis sõduritega metsi ning vallutas punkreid. Ja esialgu oli ta tundnud sellest isegi kergendust, oli rõõmuga igatsenud neid unenägusid, see sisendas taas eneseusaldust, õigustas ta elu segaste aegade kiuste. Aga siis hakkas ta neid nägema ka justkui ilmsi, päeval oma kabinetis istudes või ametiautos loksudes. Tuli arsti poole pöörduda ja nood soovitasid töölt lahkuda. Minna isegi päris lihtsa, inimliku töö peale. „Inimliku”, see sõna solvas teda hirmsal moel. Kas ei olnud siis riigi kaitsmine inimlik töö? Fašism on ebainimlik, kas siis teda ja tema kaaslasi loeti nüüdsest fašistide hulka? Ta oli seda neile öelnud ja nad olid kohmetunud. Ei, nad olid mõelnud füüsilist, kõige parem mõnda maatööd. Ta oligi lahkunud, mitut tööd proovinud, aga ükski polnud istunud. Pealegi suhtusid inimesed nüüd Organitesse teisiti. Igasugused jaburad ajaleheartiklid ja raamatud olid neid üles kütnud. Rumal lühinägelikkus valitsuse poolt. Õnneks taibati seda varsti. Mis on riik ilma Organiteta – oma silmade ja käteta? Tühipaljas õlekubu? Aga kui paljudest vajalikest inimestest jäädi selliste rumaluste tõttu ilma. Õnn polnud talle siiski päriselt selga keeranud. Kui ta tuttava piirivalveohvitseri soovitusel Dorfile tuli, hakkas talle siin kohe meeldima. Meeldis kaluritöö ja seegi, et inimesed tulid otse sinu juurde ja ütlesid mis vaja. Polnud vimma, Dorfi oli puhas ja värske nagu rikkumatu tüdruk. Dorfit ei vaevanud kahtlused ja hirm. Kuigi juba neljakümne viie aastane, sündis ta siin Dorfil justkui teist korda. Vana kest koordus aegamisi, aga kindlalt maha. Ei, siit ei lahku ta enam kunagi, laseb end siia vanale surnuaiale kaskede alla matta. Kaskede alla, mis on sama piimjad ja söekriimulised kui Iši alamjooksul Grigorjevka külas. Mihhail lükkab jalad voodist ettevaatlikult maha ja läheb trussikute väel paljajalu mööda vaipa akna alla. Ilm tõotab hea tulla, ilus suvine ilm. Täna nad merele ei lähe ja tal on aega. Ta vaatab rahulolevalt laia voodit ja magavat naist. Jah, teine naine juhtus tal tubli. Nii tubli, et brigadir tunneb sageli tema üle vaikset uhkustki. Aga välja ta ei näita ja vahel teeb kurja näogi pähe, pole naistel tarvis kõike teada. Inimesed lahutavad praegu sageli ja abielluvad sageli. Eks see tule ka sellest, et teataval eluperioodil me vajame enda kõrvale teistsugust inimest. Ta läheb käib teisedki СКАЧАТЬ