Dorfi suvi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Vipperi Anti, Jüri keskmine poeg, peab Matildaga sammu ning alustab juba mitmendat korda oma venivat konksudega juttu. Korraks paneb ta käe nagu muuseas ümber tüdruku piha, aga Matilda lükkab selle ära, ärgu Anti mõelgu, ja üldse pole Matildal miskipärast tuju. Võõras tunne on südames, see heidutab, teeb ärevaks. Kui Anti veel kord üritab, astub Matilda järsult kõrvale ja läheb ära. Läheb päris üksi, omaette.

* * *

      Õpetaja Veerik istub kaldal kulusegusel lõikheinal ning vaatab suplejaid. Ega ta neid ei jahtinud, nad tulid ise. Enne oli õpetaja päralt uduhämus laisalt loksuv avameri. Suplejate ja õpetaja Veeriku vahel on suured liiva vajunud kivid, on ka kaldaservast eemale nihkunud kidurad pajupõõsad. Aga ega neil oma lõbu kõrvalt tema jaoks silma polegi. Tuisupead on need noored, vahel julmadki. Muidugi, süütunne tuleb hiljem, tuleb aastatega, seda teab õpetaja omast käest. Ja uuesti mõtleb ta brigadiri peale. Imelik on saatus, mis inimestele määratud, viib neid lahku ja toob siis uuesti kokku, justkui tahtes nende peal aega proovida. Mis on hinges alles, mida aeg on maha raputanud? Aga kõik on alles, kõik on justkui eile.

      Mihhail võttis ta kinni, lõpetas tema metsaelu. Aga enne seda oli palju muudki. Oli neljakümne neljas aasta, kui ta sai mobilisatsioonikutse, torkas kooli küpsustunnistuse lauasahtlisse, kirjade-piltide vahele ning tõmbas välihalli mundri selga. Ta ei tahtnud minna, ta vihkas vägivalda ja ei tahtnud tappa. Jumal ei lubanud tappa ja nende peres oli alati jumalat usutud. Aga kui ta poleks läinud, oleks tulnud metsa minna, ja sealgi tulistati. Ma ei tea, oli öelnud isa, vaikne kontoriametnik, otsusta oma südametunnistuse järgi, aga ma usun, et kui inimene ei taha tappa, siis ei pruugi ta seda ka seal teha. Nii sõitiski Anton Veerik mehi hädasti vajavale, igast kandist rebenevale ja pidurdamatult tagasiveerevale rindele vastu. Ta polnud tegelikult arg ja oma iseloomukindlust läks tal vaja, et taluda naeru ja mõnitusi, ähvardusigi, kuni pataljoniülem torkas lõpuks sõdimast keeldunud nooruki halastusest staapi kirjutajaks. Aga idast pealerõhuv jõud purustas diviisid, pataljonid ja staabidki. Nad paisati metsadesse ning pärast Emajõge polnud enam ka taganemist. Sest taganemine eeldab sõjas vastupanu, kindlustumist, kaevumist. Ka tagasi paisatuna, lüüasaanuna, eeldab taganemine võitlustahet ja distsipliini väeosas. Pärast Emajõge nad enam ei kaevunud, ei kindlustunud, muld nende kätele kogunes üksnes relvakaaslasi mattes. Pealepaiskuv vaenlane puistas nad laiali tühjusse, olematusse. Nad olid lakanud olemast rinne. Kitsastel külavaheteedel näitasid nad vahetevahel endid, sügismetsad ja kraaviperved olid täis nende äravisatud relvi. Nende hulk vähenes pidevalt, kuigi ühishaudu kaevati nüüd harva. Tundus, et kes jäi, tegi seda ainult harjumuse sunnil ja läheneva mere lootuses. Väeosa ainus allesjäänud ohvitser viis nad Tallinna alla. Naeruväärne soov kaitsta üht linna ja selle abil kogu maad, kui märksa suuremad linnad olid juba käest pudenenud nagu vesi sõelalt. Räägiti üleantavast võimust ja isamaast. Aga nii isamaa kui linn lõpetasid oma sõja juba ilma nendeta ning uuesti jäid nende pärisosaks metsad. Miks ei tulnud Veerik kohe metsast välja? Kas see oli hirm kantud mundri pärast, ja kuigi polnud veresüüd, ka teadmine, et süüd ei mõõdeta sugugi nii täpselt? Hiljem lisandusid uued hirmud, metsa ja inimeste kartus, hirm lokkama löönud vägivalla ees. See hirm lagundas tahet. Teda kutsuti jumalasulaseks, mõnitatigi vahel selle pärast. Ta ei kujutanud ju endast mingit väärtust selles jõhkravõitu seltskonnas, kus ta püüdis end kasulikuks teha. Nälgimisest luine ning punkrilagede tõttu vimmas, räpane ning habemes, koristas ning teenis ta retkedele minevaid ning naasvaid mehi ning põgenes ühes nendega haarangute surve eest. Koos enda kaotusega oli ta ajapikku kaotamas ka oma jumalat. Ja olekski ehk kaotanud, kui lõpp poleks tulnud. Viljandimaa talupärija Viitar peksis ta poolsurnuks, sest Viitari punkrisse külla tulnud pruut oli heitnud tema kõrvale, oli pugenud jumalasulase juurde sooja, nagu ta hiljem Viitarile ütles. Anton Veerik oli esimest korda tundnud naisekeha lähedust ja see oli teda pigem hämmeldanud. Ta pea käis nõrkusest ringi. Viitar oli nad kahekesi leidnud ja viis Veeriku välja punkri taha. Ehk oleks Viitar ta tapnudki, sest ta oskas peksta. Aga seesama nõrkus päästis Anton Veeriku. Ta vajus ruttu lumele. Samal ööl tabas neid haarang. Ta rühkis öös läbi lume ja nuttis, sest ta oli alles kahekümneaastane. Üsna lagendiku ääres istus ta lumme ning ei tahtnud tõusta. Ümberringi kuuhelk ja varjud ning ees metsaäär, mis võis olla sama ohtlik kui see, kust ta oli tulnud ning kust kostis ikka veel laskmise tärinat. Ta soovis kõigele lõppu. Päev hiljem pidas ta oma sünnipäeva. Ta istus põhuhunnikul laguneva katusega heinaküüni nurgas ning ta otsus oli lõplik. Aga sama vimmas talunaine, kes talle leiba tõi, aimas vist midagi ning tõi talle kulunud köites ristiga raamatu. Ta luges seda kogu öö küünlavalgel. Järgmine päev tõi talle seltsilise, punkrikaaslase Eriku. Aga möödunud öö oli palju korda saatnud, ta oli sel ööl endas murrangu üle elanud. Ta tahtis taas inimeseks saada, teiseks inimeseks. Ja Erikki pidi koos temaga muutuma. Enam ei tohtinud olla vägivalda. Erik naeris, puhastades oma püstolit, ja käskis muigel sui:

      „Sa ütle seda neile.”

      Loomulikult ta ütleb ka neile, oli ta nõus. Inimesed ei või ju enam sellist elu elada. Ta rääkis kogu õhtu taasleitud tõest, oleks jätkanud ööselgi, aga Erik keeras talle tüdinult selja ning hakkas norskama. Hommikul võeti nad kinni. Ahelik tuli üle lume, ohvitser kõige ees. Nad olid juba üsna lähedal ja Veerik mõtles miskipärast, et nii on ehk paremgi. Aga siis tuli hirm, ta äratas Eriku ja too hakkas tulistama. Erik ei kõhelnud, ta laskis ühe sõduri maha ning ahelik heitis lumme. See ei kestnud küll kaua. Ohvitser hüüdis neile midagi, tõusis ja tuli nende suunas vehkides käega. Ta oli poolkasukas ning lähenes aeglaselt, põlvini lumes sumbates.

      „Ära lase,” oli tema Erikule hüüdnud, kui too ohvitseri kirbule võttis. Erik lükkas ta küünarnukiga kõrvale.

      „Vähemalt selle võtan ma kaasa,” pomises ta ja tulistas.

      Ohvitser kukkus lumele, hakkas aga kohe uuesti tõusma, hoides õlast kinni. Ja Erik sihtis uuesti. Tema näol püsis kuri irve. Siis oli Anton Veerik vahele astunud. Oli kogu kehaga Erikule peale surunud, püüdes püstolit haarata. Ümberringi vihisesid kuulid, sest ahelik oli uuesti tule avanud. Erik saigi pihta, vajus raskelt ja lõdvalt tema õlale. Tema oli Erikut eemale lükanud, ja kui ta lõpuks end vaevaga vabastas ning, püstol juba enda käes, ringi vaatas, seisid võõrad automaatidega sõdurid nende ümber. Sealsamas oli ka ohvitser ning üks sõdur sidus tal õlga. Erik oli surnud. Nad kuulasid Veeriku sealsamas üle. Ohvitser ei uskunud ühtki tema sõna. Ja siis leidis keegi sõduritest piibli ning ulatas selle ohvitserile. Kelle oma? oli ohvitser küsinud. Minu oma, oli ta vastanud. Miskipärast ajas just see ohvitseri vihale. Usk sind ei päästa, fašist, oli ta käratanud ning virutanud piibli küüninurka.

      Õpetaja Veerik muigab omaette. Ka tookord polnud Mihhail usust lugu pidanud. Laagris oli usk teda aidanud, võitnud meeleheite selles rebenenud inimsaatuste kuhilas. Maailm on hirmus, täis lõputut vägivalda, ja niisama lõputud on katsed teda paremaks muuta. Aga ikka on püütud seda teha uue vägivallaga, sunniga, karistusega. Ka Mihhaili ehitatav maailm käib sama rada, veelgi verisemalt, veelgi ebainimlikumad. Sest nad eelistavad lühikest otseteed, vihkava eituse teed. Nad peavad end metsa, inimmetsa raiduriteks. Ja kuhu viivad nende raiutud laiad sihid? Kes hakkab nende verises uues maailmas elama? Väline jõud ei saa inimest muuta, võib ainult murda. Kristlus andis võtme – see on armastus. Armasta oma ligimest, nõuab ta igaühelt. Kuid kas polnud Jumalgi oma looduga julm, karistades ühtede pattude eest paljusid, terveid rahvaid, sugupõlvi? Hiljem, Siberist tulles ning konsistooriumis õppides oli ta mures oma kahtluste pärast. Sest kas polnud see vastupanu TEMALE, kiusatus, ärapööramine TEMAST? Ta oli sellest rääkinud konsistooriumi inspekteerinud piiskopiga. Mu poeg, sa tahad tingida TEMAGA, Jumal on alati õiglane, oli piiskop öelnud ning vaadanud teda rangelt ja võõrastades. Aga kas pole kirik ise tahtnud olla kohtunikuks TEMA asemel? Ehk sellepärast muutuvadki inimesed aja leevenedes usu vastu leigeks, ehk tõrksakski? Nad ei taha võõrast kohtunikku endi üle. Sest elu ei salli vahelesegamist, elu tahab omapäi olla. Jah, imelikud mõtted tükivad vahel õpetaja Veeriku pähe, ta tunneb ise, et imelikud, viivad nii vajaliku rahu südamest. Õpetaja Veerik ohkab. Suplejad on riides ning eemalduvad omavahel juteldes. Ka õpetaja Veerik tõuseb.

      Veel СКАЧАТЬ