Dorfi suvi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

      „Väga väsitav mees ühele tavalisele naisele,” sõnab ta otsustavalt, nagu kokkuvõtet tehes, ning nüüd on nägu jälle asjalikult karm. Peeter Aune vaatab teda, sööb ja vaatab, ning korraga tunneb ta põski kuumavat. Võrgu Maia istub seal tema vastas üle laua, mitte ema, vaid Võrgu Maia. Miks ta kujutles ema järsku Võrgu Maiaks? Nii palav on. Peeter Aune kummardab pea hästi madalale kausi kohale. Hea, et ema ei märka, emal on omad mõtted. Ema mõtleb isast. Isa oli mees. Nüüd on Peeter Aune kah mees, päris mees. Kui Maia ainult… Maia naeris, ta kuulis õue, kuidas ta naeris. See ei pruugi midagi tähendada. Maia naerab sageli, ilma põhjusetagi. Oleks võinud ju natuke istuda või olla. Aga häda tuli peale, ja seal Maia juures peale seda…

      „Oi, Peeter, kiirusta, jääd tööle hiljaks!”

      Ema vaatab suurt seinakella ja tõuseb kiirustades laua tagant. Ema on nüüd tavaline ema, see aina poega kiirustav ja sundiv ema. Peeter Aunegi tõuseb rutates, aga samas valgub tema näole naeratus. Tuli meelde, kui hea, et tuli meelde.

      „Täna ei ole kala, meister eile ütles, et kala ei ole. Homme lähevad merele.”

      Väga soojalt silmitseb Peeter Aune praegu tuba. Ei pea ta kuhugi ruttama, alles homme, siis on, jah, jälle see igavesti haisev pööritamaajav tsehh.

      „Laisaks lähed, Peeter, päris laisaks lähed kätte,” noomib ema, aga justkui lihtsalt selleks, et midagi ütelda. Kui hästi me üksteist tunneme, mõtleb Peeter Aune. Maiat ta ei tunne. Maia puhul peaks Peeter Aune kõvasti mõtlema, kuidas seda või teist juttu võtta. Teistegi puhul tuleb ikka hiljem üle mõelda, mis öeldud ja vastatud sai. Jah, emaga on lihtne, see ei pane muretsema. Mida ta nüüd siis teeb? Heidab pikali, pikutab veidi veel, ja kui päeval tuleb laev, siis läheb laevale vastu. Kõik, kes saavad, lähevad laevale vastu. Kindlasti läheb Matildagi. Matilda on seal alati. Peeter Aune läheb alles ülestegemata voodi juurde ning istub selle servale. Siis heidab ta pikaligi ning katsub uuesti Maia peale mõelda. Pigistab silmad kinni ja püüab nagu unes kõike uuesti korrata. Ei tule välja. Kui ta silmad suleb, näeb ta kohe seda männikut, kus ta istus ja kuidas nad… Kuskil oimu juures tuksub valusalt veresoon ning hirmus tusk tuleb peale. Peeter Aune võitleb endaga, suunates mõtteid siia ja sinna, aga miski ei aita, männik on tugevam. Peeter Aune annab alla ning ajab ennast uuesti püsti. Läheb vaatab veidi õues ringi. Eks üsna pea või ka juba alla kaile lonkida.

      See aga, kes Peeter Aune kujutlusist kuidagi kaduda ei taha, toimetab praegu üpris agaralt ja asjalikult, peseb maja taga aias vargsi pesu. Kui ta köögist pesukausi võttis, vaatas ema korraks tema poole ja Matildal oli tunne, et ema näeb teda läbi, kohe on emal kõik selge ja siis läheb lahti. Hea, et ta ise märkas, oleks ema tulnud teda äratama, siis… Kuidas ta hommikul ometi ei näinud? Eks ikka väsimuse pärast ja peagi oli veel päris segi. Sellisel moel oli see siis toimunud. Neiumõtted olid kujutanud seda teisiti. Aga tegelikult, mis salata, omamoodi ilus oli kah. Olavi on nii kallis. Imelik on maailm, kui ruttu on ta muutnud Matilda elu. Eile sel ajal polnud veel midagi. Eks ta pannud Olavit varemgi tähele, sihukest nüüd mitte tähele panna. Aga kui tead, et poiss on juba teise oma, siis sunnid end kõrvale vaatama. See tähendab väga palju, kohe ütled endale ära, et pole mõtet. Nüüd on see toimunud. Matilda teab, pigem küll aimab, et see tähendab häda. On ju Olavi endiselt teise oma. Laskis abielumehe endale ligi. Matilda ohkab. Oi, kui palju muret on ees ootamas, hirm hakkab kohe, paha mõeldagi. Kui Olavi teda seal rannas suudlema kippus, siis oli veel aega, siis polnud ta veel kadunud. Oleks pidanud karmim olema, märksa karmim, ja eemale ajama, et ta poleks enam julgenud. Kohe päris halvasti oleks pidanud ütlema. Aga juba siis oli sihuke tunne, et ei saa. Südant ei saa käskida, tema teab ise, kas laseb sisse või mitte, kas võtab omaks või suleb ennast külmalt krampi. Ja Olavigi igatseb teda, ta ju nägi. Olavi hoiab teda, see on kindel. Aga kui hoiab, siis vahest polegi asjad nii halvad. Olavi võib end vabaks teha. Kui ta väga hoiab, siis teeb ta seda. Suurel maal juhtuvat seda üsna sageli, päris igapäevane asi. Seal lähevad naisedki ära. Matilda läheks ka, kui mees on halb ja enam ei armasta. Kindla peale läheks, siis kui ise enam ei armasta, ja hakkab teist armastama. Vägisi kinni ei hoia, hirmgi ei hoia kinni, et maksab kätte või lööb maha, nagu Ilmar Tonnesen suurustas. Ilmar Tonneseni Milda kardab, aga tema ei kardaks. Seadus on ju olemas ja eks Tonnesengi karda seadust. Mis see elu väärt on, kui armastad ja ei saa koos olla? Matilda väänab pesu välja ning ajab end sirgu. Pea riivab oksa. Päris maja vastu küünitab ennast see vana õunapuu, justkui toetaks seina. Ainult kaks vana puud ongi aeda jäänud, see ja ploomipuu. Teised on noored, Matilda istutatud. Tema talitab ja askeldab siin. Ema enam ei viitsi. Õigem oleks siiski veel midagi pesta, siis arvab ema, et Matildal on täna pesupäev. Ta läheb otsib midagi lisaks ja võtab uue vee. Väänatud pesu jätab ta taburetile ning läheb aianurka vett ära valama. Uuesti kummardub ta, et mitte oksi riivata, ettevaatlikult astub jalg peenarde vahel. Siingi on kõik Matilda kätetöö, marjapõõsad ja maasikapeenrad ja kurgid ja sibulad. Ja lisaks veel see suur ilus lillepeenar aia ääres päikese käes. On mitmevärvilisi tulpe, mis koogutavad perenaise poole oma punaseid, roosakaid või kollaseid päid, on pojengid, nartsissid ja isegi madal, alles jõudu koguv roosipõõsas. Matilda on uhke oma aia üle. Pole teda keegi õpetanud, emagi vaatab ükskõikselt pealt. Jumal, kui ükskõikseks on ema muutunud. Emaga on päris halvad lood. Üht roosipõõsast tahaks Matilda veel, üht hästi tulipunaste õitega, verekarva õitega. Ta teab, kellelt ta oleks istiku küsinud. Väga ilusad roosid on külas ainult ühel perel. Aga nüüd ei saa enam, ei sobi. Ometi tahaks Matilda nii väga, et tema aia roosid poleks inetumad kui Olavi aia omad, need, mis Eda suurelt maalt oma isakodust kaasa tõi. Ei, Matildal pole Eda vastu midagi. Egas Eda süüdi ole, et tema Olavit armastama hakkas ja Olavi teda. Eda peab aru saama. Millest aru saama, seda Matilda endale päriselt ette ei kujuta, kui ta kausi käest taburetile asetab ning majja lippab.

      Ema suitsetab köögis. Ema nägu on pilves. Kulmud kortsus, hajuvil ähmane pilk vaatamas toanurka, istub ta laua taga. Matilda vaade riivab teda põgusalt. Ema on vist jälle keerus. Aga pudelit laual pole, pudel on vist sahvris. Või kusagil mujal. Kui Matilda natuke toas istuks, saaks ta varsti aru, on see sahvris või teises kohas. Miks on ema hakanud pudelit peitma? Juba mitu kuud. Varem võttis ta ikka laualt, vahel pakkus temalegi, aga Matilda ei taha, ainult kui magus hea vein on, siis natuke võtab. Palju võtta on ohtlik. Eks emalegi ole juba ammu ohtlik, aga see’p see on, et jätta ei saa. Ja nüüd joob ema rohkem kibedat ja kangemat, joob meeste kombel. Enne kui ta magusat jõi, istus Matilda vahel tema juurde, et seltsim ja siis ehk joob ema vähem. Aga ema ei tahtnudki, et ta temaga istuks, ema ajas ta ära. Sina ei või, ütles ema, sinul on ainult osa minu verest, sinu elu peab minema teisiti. Loomulikult läheb Matilda elu teisiti, tema ei hakka jooma, väga paljusid asju ei tee ta nii nagu ema. Ja veel ütles ema ükskord, et Matilda polegi päris mustlane, ka tema ise pole õige mustlane, ja need jutud, mis küla peal räägitakse, pole õiged. Ega Matilda neid jutte nii väga ei usu, rääkigu pealegi. Võib-olla peidab ema pudelit just juttude pärast, et keegi astub järsku sisse ja näeb. Mis seal näha, eks lõhnastki tunne.

      „Pesed?”

      Matilda pöördub kärmelt ringi ning vaatab valvsalt emale otsa. Ta on juba tagasi õue minemas.

      „Jah, mõtlesin, et täna sihuke loid päev, saab seegi tehtud.”

      Ta seletab kiirustades, vastutulelik naeratus näol. Vähimgi muutus ema näol saab arvele võetud. Emal on igav või tahab ta norida.

      „Nii et siis pesed?” Ema pilk on muutunud teravamaks.

      „Mmhh…”

      „Suur tüdruk oled jah, päris suur.”

      Ema vaatab teda ainiti, ta polegi vist nõnda purjus. Imelikult vaatab, mitte nii nagu harilikult. Matilda tunneb tuska. Ega ta ema eriti ei karda, ütleb, kui tarvis, vastugi. Aga praegu ei tahaks tüli, ka toas olla ei tahaks. Seal õues, päikese käes oli märksa parem. СКАЧАТЬ