Dorfi suvi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jaoks piisab… poisid, võtke ümber, muidu ujub vee all minema.”

      Naerulagin, tüdrukud on jäänud tahapoole. Nüüd jääb Olavi seisma. Kamp tema ümber kahlab rinnuni sõõri. Nad on kõik pikad poisid, aga siiski, sügav on. Nad puristavad, naeravad.

      „Lase ta lahti, vaatame…”

      „Olavi, ma palun… paikene…”

      Peeter Aune käed haakuvad Olavi kaela. Too raputab pead, püüdes saagist vabaneda.

      „Kurraatt…”

      Karmauhti… Plärtsudes pritsib vesi kõrgele üles. Siplevad käed ja jalad. Peeter Aune läkastab, peksab peaga vett, pürib üles ning karjatab korraks. Oskus on järsku kadunud, või kuidas sa ujudki sellises olukorras? Korra kaob peagi vee alla. Kõhklus ilmub naljatlejate nägudele, näha, et mees on hädas, kui viimaks?

      „Aita saadanat, läheb veel põhja,” poriseb kellegi ehmunud hääl. „Võta teiselt poolt, veame ta kaldale… küll sipleb, paras päramootor… kae narri, ei tahtnudki ujuda.”

      Kallas läheneb visalt, aga läheneb. Peeter Aune tõstetakse liivale, sinna ta vajub, kössis, jõuetu, värisev, alles oimetu äsjamöödunust. Teised eemalduvad, ruttavad riietuma. Prr… kui külm. Lisaks mingi süüdlaslik kõhklus. Tema poole heidetakse pilke, hääled on sumbunud vaiksemaks. Ah, küll ta kogub end, mis see siis talle tegi? Näe, liigutabki juba. Hädavares, mitte mees. Ta istub endiselt kägaras, lõdiseb, plagistab hambaid. Külm on ja ikka veel on õudne. Kõht valutab, midagi tõmbub seal kokku. Peeter Aune toetab end kätele, pöörab pea mere suunas ning oksendab, rind lõõtsub, kurgust vallandub oie. Oi, küll on halb. Ja peas on kummaline surve, see teeb ärevaks. Peeter Aune tahab ära, ruttu siit ära. Ta ajab end aeglaselt püsti. Vesi sorinal riietest nõrgumas, komberdab ta tugevalt liibates eemale, rannakivide taha. Keegi ei naera enam, tasasel pominal veetakse juttu. Kõik vaatavad talle järele, kes otse, kes vilksamisi. Kindlasti tunneksid paljud kaasa, aga omamoodi trotslikuks teeb see ka. Trots ja veidike põlgust, kas saabki äbarikule teistmoodi kaasa tunda? Ikka veidi põlates. Samas haarab kellegi käsi liivalt viimase hilbu ning üks neiu eraldub salgast. Aeglaselt, pea süüdlaslikult longus, ruttab ta minema.

      „Matilda?” küsitakse kõheldes üksteiselt. „Mis tal hakkas, et nüüd, pole tollel seal midagi viga.”

      Rand teeb käänaku. Seal, kivi varjus istubki nüüd Peeter Aune, seal annab ta oma valule voli. Pisarad nõrguvad põsele, ta nühib neid käeseljaga, vajub siis kummuli kivide peale, nuuksub ja oigab. Nagu päris pisike laps. Praegu võib, praegu keegi ei näe. Ning peas on ikka see imelik sumin, justkui suruks miski, ja kui silmad sulgeda, on üleni punane, erepunane lõõsk, mis tantsib ja vabiseb laugude taga. Ei, mitte silmi sulgeda, vahest läheb siis mööda? Seal Matilda ta leiabki, hädise, hirmunud, võdiseva, sõrmed liiva surutuna. Liiv on kleepunud ka näole ning märgade juuksesalkude vahele. Kohmetunult kummardub Matilda tema kohale. Nii väike tundub kõhn konksus kogu ta ees. Tõepoolest laps, kannatav solvunud laps, mõtleb tüdruk, korraga tulvil sooja heldimust.

      „Peeter Aune,” hüüab ta tasa ning puudutab sõrmega lamaja pead. Silitada tahaks ta teda, lohutavalt, ettevaatlikult. Lamaja võpatab ning just nagu tardub korraks. Siis kergitab ta pead ning vaatab üles. Ja samas levib üle määrdunud näo äratundev naeratus. Häbelikult vaatab ta tüdrukule otsa.

      „Sina, Matilda?”

      „See oli meist nii inetu, Peeter, nii inetu.”

      Tüdruku silmad on niisked. „Kui vastikud me olime, anna meile andeks.”

      Ta näeb rõõmu poisi silmis. Kuidas ta mind vaatab. See mees on pigem laps, natuke rumal vist ka. Imelik on ta igatahes. Aga rahunedes naeratab tüdruk talle vastu.

      „On väga valus?” Matilda puudutab käega ettevaatlikult õlal kärisenud särki. „Oh, see oli nii hirmus, annad meile andeks, eks?”

      „Oh ei,” kohmab poiss. „Sina tulid mulle järele, minu pärast?” Peeter Aune nohiseb. Uuesti tükivad pisarad silmi, aga praegu nad häirivad, segavad hirmsal moel.

      Matilda hinges aga on kergendus. Veidi on seal ka edevat rõõmu. See mees siin jumaldab teda. Imelik küll, aga siiski sümpaatne on see Peeter Aune, imekena.

      „Jah, juba ülegi,” pobiseb noormees ning tõuseb istuli. Kõik olnu tundub nii tühine Matilda kõrval. TEMA tuli, oli mures minu pärast, näe, seisab siinsamas. See polegi uni, see on ime. Nii hea on korraga olla.

      „Ma siis lähen.”

      Tüdruk tõuseb kärmelt. Tal on kiire. Veel üks naeratus, juba üle õla.

      „Oota, Matilda.”

      Peeter Aune sirutab käe, tahtes teda justkui kinni hoida või lihtsalt korraks puutuda.

      „Sa sa pead teadma, Matilda, et mina, ma…”

      Sõnad purskuvad, katkevad ja saavad siis korraga otsa. Oli mõte, tulikuum, siuna vihisev, aga sõnu ei ole. Jääb vaid kõrvetav pigistus kõris, mingi tomp, mis kuidagi alla ei lähe. Ta ainult vaatab väga tungivalt tüdrukule silma.

      „Ma tean, Peeter Aune, ma tean.”

      Veel üks naeratus, juba eemalviibiv rahunenud teadmine, ja läinud ta ongi. Kui kena ta on, mõtleb Peeter Aune, ja hea on ta kah. Nii kena, et kohe võrreldagi ei oska. Ta on saatnud Matildat silmadega, kuni too kadus kivide taha, ning kuulatab nüüd üha nõrgemaks jäävaid samme, mis sumbuvad lõpuks liiva ning eemalt kostva jutukõmina sekka. Kõhklevalt ringi vaadates ohkab ta siis lühidalt ning veab endal püksid jalast. Vett soriseb liivale. Imelik küll, peaks olema väga paha, sest külm on ja kõhus uuristab nälg. Päris lahtunud pole ka veel kibedus hinges, ja hirm ning rahutus püsivad siinsamas kõrval. Ometi ta naeratab, ajab huuled poisilikult torru ja naeratab.

* * *

      „Mis tal oli, ah?” Teised piiravad uudishimulikult Matildat.

      „Tõesti, see oli sigadus. Kui te oleksite näinud tema nägu.”

      „Noh, tead, ega keegi seda ju niimoodi.” Matsakas Ilona Oski kehitab solvunult õlgu.

      „Muidugi, ega siis vesi saarlast tapa,” kinnitatakse kõrvalt.

      „Aga sulistas ilusti, kippus kangesti põhja, tegi kirvest.” Nad on endid kiiresti kogunud. Ehmatus, kohmetus ning seletamatu süütunne on muutunud taas lõõpivaks lõbususeks.

      „Küll rabeles mul süles, näete, rinnagi kratsis lõhki, nigu kass.” Olavi Segerström kõigutab naljakalt keha ning avab särginööbid, et teisedki näha saaksid. Kaks punetavat jutti jooksevad tõepoolest kaelalt rinnale.

      „Sina, Olavi, oled just see viimane mõrtsukas, tead kes sa oled?” Matilda seisab vägevat kasvu Olavi ees, tumedad silmad korraga vihast pilukil.

      „Mina mõrtsukas?”

      Olavi üritab naerda, aga väga tusane on see naer. Teda riivavad tüdruku sõnad, see on selgesti näha. Ta vaatab altkulmu Matildat, ise kuidagi pinevil. Tähelepanelik kõrvalseisja märkaks ebalust, mis tasapisi mõlema olekusse sugeneb.

      „Ah, Matilda, jäta,” sõnab Viirsalu noorem tütar, suure kondiga varaküps Selma, justkui kogemata Olavile külje alla nihkudes, „ega Olavi sellepärast, kes teda tühja uputada tahtis?”

      Aeglaselt valgutakse küla poole. Viivitajaid СКАЧАТЬ