Dorfi suvi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ brigadiri järsud tõredad näojooned üsna vaevaliselt isarõõmule. Ta läheb kööki, istub taburetile ja suitsetab. Ning tulevadki juba ebameeldivad mõtted. Tegelikult oleks ju paati üht meest tarvis. Kentsakas mees see papp. Muidugi oli ta vaenlane, on praegugi. Aga kui see vaenlane tahab siiski tööd teha ja on mingil moel ka su silma all? Miks ta, lollpea, läks kirikuõpetajaks? Siiski, üsnagi loogiline rida: fašist, metsavend – mis metsavend, nii nad kutsusid endid siin omavahel, bandiidid, vaat kes nad olid, fakt, fašist, bandiit ja kirikuõpetaja. Aga kas ei käinud fašism ja jumal juba tollal kokku, meenuta kirja nende sõdurite vööpandlal? Tahab nüüd inimeste hulka, tahab oma elu muuta. Selliseidki on nähtud. Võib teha seda kavalusest ja ka ausast soovist, võta sa kinni. Aga siis öelgu avalikult oma usust lahti. See olgugi tagatis. Kui ei, koogutagu edasi oma vanamuttidega seal palvemajas. Ja ta ei tee seda, seda parem, ei usu tema ega too pappki neid ümbermõtlejaid, nina tuule järgi seadjaid. Tuju on korraga rikutud, juba tusaselt kisub ta sigaretti. Kuuleb siis magamistoast naise samme. Annagi on üles ärganud. Siis kuuleb Mihhail mootorimürinat. Linnamehed on jälle oma mootorijõujaama käima pannud. Puurivad jälle. Innuga teevad. Lepingu asi ja rahad taga. Aga muidu vaatad, inimesed ei taha enam tööd teha. Ning kui teevadki, mis töö see on? Iga suurem asi, mis vabrikust tuleb, vaja ringi teha. Süüdistavad Stalinit, aga kes tema ajal nii töötada võis? Kord peab suures riigis tugev olema, ei saa meie inimest tööle ilma karistuse hirmuta. Nüüdsed riigijuhid on nõrgad ja kõik pilla-palla. Sai mandril töötatud ja oma silmaga nähtud. Raadiost küll kuuled, et kõik on justkui parimas korras. Pimesikku elame. Mihhail ohkab. Aga kui linnamehed ära lähevad, tuleb katsuda jõujaama endale saada. Seniks, kuni päris elektri suurelt maalt kaabliga saab ja konserviliini – kui nad annavad?

* * *

      Ta näeb, et nad tulevad, jooksevad tema suunas. Juba näeb ta nägusidki. Vihane, ähvardav on nende ilme ja ta teab korraga, et peab põgenema. Ta on juba püsti ning teeb mõne sammu, aga jalad on justkui võõrad ja ta saab väga aeglaselt edasi. Hirm südames, vaatab ta oma jalgu. Oh jubedust, need on linnu jalad, peenikesed sõlmjad ujulestadega, pardi või hane jalad. Aga inimesed on juba päris lähedal, karjuvad midagi, vehivad kätega ning käes on neil kaikad ja kepid. Ta ei saa nendest aru, aga teab järsku kindlalt, et ta ei jõua ära joosta. Need jalad teda ei päästa, ta peab lendama. Lendu tõusta, ainult seda. Rahuldusega avastab ta endal tiivad. Nüüd laotab ta nad laiali, vehib, aga vist liiga nõrgalt, sest keha ei kerki, on ikka maas kinni. Kohe on nad siin, siis hakkavad peksma, kisuvad suled seljast, materdavad surnuks. Uuesti rapsib ta tiibadega, uus meeleheitlik katse. Juba kuuleb ta kähisevat hingamist, paljude jalgade müdin on otse selja taga. Ta sirutab kaela ette nagu tõeline lind. Täis surmahirmu, ühelt küljelt teisele taarudes komberdab ta mööda mätlikku heinamaad. Tiivad peksavad iga löögiga järjest tugevamini. Ja vaata, jooks läheb kergemaks, juba rebivad jalad end maakamarast lahti, juba kerkib ta õhku, on tagaajajate peade kohal. Nad vaatavad tema poole üles, ja nüüd ta kuuleb neid, saab neist aru. „Näete, kas ma ei öelnud?” karjub keegi justkui millegi üle rõõmustades. Ta tahaks neile midagi vastata, aga ei suuda, justkui ei oskaks ta nende keelt, on selle kaotanud, suu toob kuuldavale ainult kähedaid karjeid, mis sarnanevad linnu hüüdega. Ning ta ongi juba ära, üha kõrgemale tõuseb ta, kogud all maa peal aina pisenevad. Nad vaatavad talle järele, varjates käega silmi päikese eest. Ta liugleb, võidurõõmus oma vabaduse üle, tuul vihisemas rinna all. Ta libiseb üle hõreda männituka, üle vana tuuleveski, üle imepisikeste külamajade. Meri tuleb üha lähemale. Ja seal suures kõrguses näeb ta kedagi rannaribal käega viipamas. Üsna pisikest kuju hallide kivimügerike kõrval. Igatsus kisub teda alla selle kogu juurde, kuid ta ei suuda, ei saa laskuda, tiivad ei kuuletu, töötavad omaette tema tahtest sõltumatult ning kannavad teda aina edasi avamere poole. Ning kaotanud juba viipava kuju silmist, on ta järsku kindel, et see oli isa. Aga all on nüüd meri, tinane ja rahutu. Saar kaugeneb üha ja korraga valdab teda kahetsus. Meeleheitliku pingutusega pöördub ta tagasi, et näha uuesti inimesi. Aga rand on tühi ja tagaajajad on rahus oma töid toimetavad inimesed, kes ei vaata tema poole, justkui ei näekski nad teda. Veel ei tunne ta väsimust, aga vabaduse rõõm on miskipärast lahtunud. Tasapisi muutub see piinaks. Nüüd otsib ta laskumispaika, aga ei leia seda. Ükski koht ei sobi ning siis tuleb hirm, et ta ei saagi alla, jääb siia üles lõputult liuglema.

      „Peeter.”

      Kes see on? Ema… ema kutsub teda. Nüüd, nüüd ta peab. Surunud tiivad kokku, sööstabki ta alla. Kõrvus viliseb tuul, undab õhk. Maa ligineb, laotub meeletu kiirusega laiali. Kohe.

      „Peeter, kuule Peeter…”

      Keegi raputab teda. Ta kergitab pead, vaatab emale otsa, siis tuba enda ümber.

      „Mis sul on, Peeter?”

      Ah siis uni? Ta ajab end istuli, hõõrub peoga silmi, siis nagu ehmudes oma ärkvelolekust, silmitseb tuba.

      „Tule sööma, Peeter.”

      Jah, väike on nende maja. Ülevalt võiks paista päris tilluke. Kaks, tuba all, üks üleval. Tema magabki siin suures söögitoas. See on alati pliidisoe. Ema magab tagatoas ja ülemine tuba on tühi. Vahel ronib Peeter Aune vanast puutrepist üles, mis on värvitud veel isa ajal, ning istub või lamab tundide kaupa vanal kitsal kušetil. Vaikne on seal üleval ja lõhnadki on teised. Need võiksid olla ju isa lõhnad, sest ema hoiab üleval mõningaid isa asju. Jah, rikkalt nad ei ela, tema teenib vähe, ja palju siis emagi? Suured asjad on puha vanast ajast pärit. Aga sellest pole lugu, Peeter Aune silmale valmistavad nad rõõmu ja toekad on nad kah. Peeter Aune ei tahakski midagi muuta, aga ema ütleb, et peab, ega nad siis need päris viimased kah ei ole. Ja ema viib oma tahtmise läbi, aegapidi, tükkhaaval, nagu ta lubas. Ema ei jäta, kui ta midagi kõvasti pähe võtab. Emal ei ole kahju sellest vanast kasepuust kapist, sellest puhvetist ja sügavast kägisevast voodist.

      „Söök jahtub, Peeter.”

      Peeter Aune ohkab ja kobib laua äärde. Ema tõstab talle ette, ikka kauss hästi täis, kuigi ta teab, et Peeter Aune nii palju ei söö.

      „Peeter, liha kah.”

      „Ei.”

      Ema teab küll, et ma liha ei taha, aga pakub ikka, iga päev. Justkui arvab, et ma ära unustan. Lihal on vastik maik. Piimal ei ole, kalal, juurviljal ja muudel asjadel samuti, aga lihal on alati, ükskõik, kuidas ema teda ka valmistaks. Ema arvab, et liha on väga vajalik, et Peeter Aunel ongi sellepärast kõik natuke halvasti, et ta kunagi liha ei söö…

      „Peeter, mis sinust küll saab, kui ma ükskord suren?” Ema on istunud teisele toolile ning jälgib poja söömist.

      „Pole sul jaksu üksi vastu panna, mis jaksu saab ollagi mehel, kes liha ei söö?”

      Ema ohkab ja toetab küünarnukid lauale. Praegu on ema hea, praegu ei nõua ta midagi, ei ole kärsitu, ainult murelik. Aga pojale on tema mure võõras. Kellele vastu panna? Siin Dorfil pole Peeter Aunel kellegagi maid jagada, tema saab kõigiga läbi. Ja mis surmasse puutub, siis ei näe ema Peeter Aune meelest sugugi nõnda välja, et ta surema hakkaks. Ema on ilus. Kui Peeter Aune seda mõnikord emale ütleb, siis tõrjub ema küll, aga naeratab ja muutub veel ilusamaks. Ja kortsegi pole emal suurt näha, juuspeened ja lühikesed, justkui oleks keegi neid imepeene pliiatsiga vedanud. Ema ütleb, et aeg, ja see ka, et Peeter Aune on selline. Ja need valged salgud ema meelekohtadel on osalt isagi tehtud. Ema ütleb, et isa olnud kah imelik, kuigi teisiti. Miks on ema isa peale kuri, ja kui ta vahel pojagi peale väga vihastab, siis tundub Peeter Aunele, et ema silmis on nad üks. Võib-olla on ema unustanud, et ta armastas isa. Kas siis seda on võimalik unustada? Tema teab, et armastas ning armastab praegu ja edaspidigi.

      „Ema, kas te elasite halvasti?”

      „Meie?”

      Ema ilme muutub. Uurivalt vaatavad silmad poega.

      „Ta СКАЧАТЬ