Dorfi suvi. Peeter Urm

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ringi ja ohkab. Kuidas tahaks siit ära! Siin tundub kõik nii lootusetu. Jah ära, oma elu juurde, seda ta tahaks.

      „Mõtlesin sinu isa peale. Mis ta tegi, mis ta meiega tegi.”

      Ema justkui nuuksatab, aga see on kurjusest laetud, tige nuuksatus, mis tema kitsaste huultega suurevõitu suust kuuldavale tuleb. Jah, suu on emal suur ja kulmud on liiga tihedad, hakkavad ninaseljal kokku kasvama. Kulmud ja mustad teravad silmad annavad ema näole kurja ilme. Ja liiga palju halli on ema juustes, ema peaks neid värvima. Ema on end käest ära lasknud, täiesti lohakile. Matilda tahaks, et ema hoolitseks enda eest, ta on seda ka emale öelnud. Matilda teab, et tal on ilus ema. Kui natukenegi seaks, oleks ta ikka ilus, kindla peale veel kaua ilus. Aga sellisena ta küll ilus ei ole, isegi tavaline mitte, pigem inetu. Ema ongi nii, kas siis ilus, kui seatud, või hoopis näotu. Ja praegu on ema just näotu.

      „Ema, vahest heidad pikali?”

      „Matilda, ära sa kunagi… Sina ära luba neil end tallata.”

      Ta teab seda, teab tuhandeid kordi. Pudel on tühi, kindlasti on pudel tühi. Ema juuksed on rasvased ja salkus. Ema peaks neid pesema. Ja kurnatud ilme on ta näol. Mida emaga teha, et ta enam ei jooks? Kahju on, hirmus kahju, aga viha teeb kah.

      „Jäta, ema.”

      See tuleb karmimalt välja, kui Matilda tahaks. Oi, kuidas Matilda tahaks siit ära. Nii kaugele, kui vähegi saaks. Ta paneb need asjad likku ja läheb ära, jalutab natuke. Kuhu? Ükskõik kuhu, kas või niisama küla vahele. Ja läheb laevale vastu. Tuleb tagasi, siis lõpetab. Vahest siis ema juba magab?

      „Sina maksad kätte, sina teed seda, mida su ema ei osanud, naerad nende üle, kuulsid, sina pead seda tegema.”

      Ema õlad rappuvad, pea on langenud madalale laua kohale. Kätte maksta? Mille eest ja kellele? Matilda vaatab kahjutundega ema. Võõrastus ning kuskilt immitsev ebamäärane süütunne häirivad teda. Ta pöördub ja läheb välja.

* * *

      Päike on kõrgel südataevas. Teda on korraga nii palju, silmale valus hajus sirendus pea kohal, lapikest maad ning mõõtmatut veevälja kaisutav kuumus, kuivusest pragisev tühjus, mis aeg-ajalt läbi laisalt liigutava kagutuule end tühjaks hingab. Külatänava kivine känkrunud liiv on pleekinud heledaks, kõrvetab läbi tallagi ning iga samm kergitab tuhkkerget tolmu üles. Tulijaid on aina rohkem. Kriuksatavad õueväravad puistavad neid teele. Kiirustatakse või oodatakse teisi järele, hõiked, käesirutused, jutt ning siin-seal puhkev naer või vaidlus – alles äsja varjusurmas küla on justkui võluväel elevile virgunud. Alla randa viiv tänav on muutunud tema kähisevaks tuiksooneks. Dorfi ringutab end, Dorfi tõuseb jalule ning ruttab tulisi jalu laevale vastu. Laev on tulekul. Juba kõlas pikk kutsuv sireen.

      Peeter Aune lisab sammu. Temast kiirustatakse mööda. Üks või teine hõikab talle midagi heatujuliselt. Ta naeratab vastu ning noogutab. Nad on elevil ja elevil on ka Peeter Aune. Ehkki, nojah, mida on temal sellelt laevalt oodata? Vahel saab ema kirja õelt, Peeter Aune Tallinna tädilt. Aga need on igavad kirjad, ta ei tunne neid koju viies mingit põnevust. Aina oma haigusest kirjutab too turske tädi, keda Peeter Aune ainult paaril korral on oma silmaga näinud. Viimases kirjas oli haiguse nimi kah – suhkrutõbi. Veider nimi sel haigusel, mis tädi sõnade järgi tegevat söömise hirmus keeruliseks. Aga tädil on hea isu, Peeter Aune nägi, kui tädi külas käis, liigagi hea, ja siis võib see haigus olla kole küll. Vaevalt, et täna kirja tuleb, eks ta vaatab niisama ja käib ka puhvetis ära. Peeter Aune katsub käega metallraha taskus. Eks tullaksegi rohkem niisama ja puhveti pärast. Laev paistab juba hästi kätte, on otsapidi lahes. Nüüd tuleb ta aeglasemalt ja kai lähedal päris aeglaselt. See on ilus kai, ehitatud mõni aasta tagasi. Ta lähebki kaile, seal polegi palju rahvast, enamik ootab kaldal. Lauad on ka kuumad. Paljajalu oleks praegu hea, aga ei sobi. Näe, Matildagi siin. Matilda ootab ka laeva. Peeter Aune kõnnib aeglaselt päris tüdruku kõrvale. Vaatab justkui huviga laeva, aga peab tüdrukutki silmas. Matilda on rahutu, näperdab rahakoti sangu ja vaatab aeg-ajalt ringi, justkui otsiks kedagi. Peeter Aunet ta ei märka, kuigi too seisab tal päris külje all. Peeter Aune tahaks endast märku anda, aga tüdruku nägu on praegu karm ja kinnine. Uhke on Matilda, nii uhke, et võtab noormehelt julguse. Peeter Aune nohiseb tasa, köhatab korra, aga ei midagi. Haige jalg väsib ära. See ei kannata pikalt seismist. Peeter Aune vaatab kohmetult ringi ja istub siis mauhti kaiservale maha, teeb seda suure mütsuga, päris Matilda jalgade juurde. Inimesed vaatavad ja nüüd pöördub Matildagi vaatama.

      „Sina, Peeter Aune?”

      Tüdruku näol on imestav muie. Peeter Aune noogutab. Tema avalal näol särab naeratus. Ei pahandanudki, siis ei aja ka ära. Siit alt, lähedalt vaadatuna on Matilda veelgi kenam. Nii puhas on tüdruku päevitunud nahk. Ja need juuksed, mustad ja raskelt seljal rippuvad, veripunase paelaga kokku köidetud, niisama veripunasega nagu huuled, mis Peeter Aunet vaadates naeratuseks paotuvad. Hambad on Matildal kõige valgemad saarel, justkui valmis hammustama. Oi, kuidas Peeter Aune tahaks, et nad teda veidi hammustaksid. Ning jalgadel, noil säärtel, mida Peeter Aune on kuulnud tüdrukuid halvustavalt „putkedeks” nimetavat, neil säärtel, mis seisavad noormehele õige lähedal, näeb ta samuti karvu mustendavat, läikivaid, peaaegu sinakaid säbrus lühikesi karvu. Kahe päeva eest oli Oski Arno nende üle naernud ja tüdrukud olid kaasa muianud, sest teiste tüdrukute jalgadel olid karvad heledamad ja polnud ka nii tihedad. Aga praegu vaatab Peeter Aune, vaatab väga salamisi ja leiab, et need jaladki on niisama ilusad kui kõik muu. Maia jalgadel on karvad päris heledad ja veidi rusked.

      „Peeter Aune, nii ei tohi!”

      Tüdruk ähvardab kelmikalt sõrmega ning naeratab samas, poisi lõkendavat kohmetust nähes. Ei, Matilda ei saa kohe kuri olla, praegu isegi mitte Peeter Aune peale. Ei häiri teda ka poisi juuresolek, kuigi jah, peaks praegu vist küll üsna kuri olema, ei tohi ju nõnda vaadata. Aga las olla, see on ju Peeter Aune. Näe, istub siin, endal õnnelik-õnnetu nägu peas. Peeter Aune ei sega, istugu pealegi, kui ta vestlema ei kipu. Matilda saab mõelda küll. Teda ei ole. Ta võib ju veel tulla, rahvast tuleb kogu aeg juurde. Küllap ta peaks tulema, kas või kirja pärast. Eda ju kirjutab, mida seal haiglas muud teha? Matilda kirjutaks iga päev, igavusest ja et meeles seisaks. Ikka peab end meelde tuletama. Ah, ärgu tulgugi, kah asi, mis temal sellest? Ärgu tulgu, kui ei taha tulla, Matildagi vaatab ainult korra ja lippab tagasi. Tarvis veel pesu loputada. Võib ju õhtul uuesti jalutama tulla, kui süda lustib. Palliplatsilegi võib minna. Kui nad merele ei lähe, tuleb ta sinna, nüüd uhiuus võrkki üleval. Ja üldse, kui ei taha, ärgu tulgu, kordab Matilda enda ette. Miskipärast tunneb ta end solvununa. Siis vaatab ta uuesti istuva Peeter Aune peale. Tolle heasüdamlik tasane vaade muutub usaldavast häbelikuks. Imelik on Peeter Aune, miks ta nii õnneliku näoga on? Võib-olla on tõesti nii, et tal pole peas kõik korras, nagu paljud arvavad. Eks ta vaeseke on oma jalaga hädas. Kahju muidugi, näe, silmadki on nüüd kurvad, või mis kurvad, ennemini siirad, lihtsa hinge siirad silmad. Ja sinised, justkui taevast kääridega välja lõigatud. Kui vanaks jääb, siis luituvad need küll ära ja hakkavad vett jooksma nagu Ööri-vanal. Kaastunne liigutab end Matilda südames, kui ta poisi peale sõbralikult alla vaatab. Istub ja nohiseb siin, tea, millest ta mõtleb? Rumalad ei pidavatki mõtlema, tema aga mõtleb. Ju ta on siis lihtsalt imelik või õige vähe rumal.

      Uuesti üüratab pikk läbilõikav vile. Mõlemad võpatavad. Peeter Aune ajab ennast kärmelt püsti. Laev on juba siinsamas. Kohe kinnitatakse otsad ja siis läheb saginaks.

* * *

      Reisijad tulevad. Piirav ootajate sõõr neelab nad endasse. Kai sumiseb, naksub ja vabiseb paljude jalgade raskusest. Need, kes ootasid puhvetit, ronivad reisijate lahkudes kärmesti üles. Nüüd on ka puhvetipidajal madrusel tegemist. Kapten seisab üleval, käed toetumas reelingurauale, ning vaatab muiates pealt. Ta teab, see ei kesta kaua. Veel pool tunnikest, siis on lossimisruumi niipalju kui kulub.

      Tulijate hulgas on ainult kaks päris СКАЧАТЬ