Kreeka kangelased. Stephen Fry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ talle tohutusuure pronksist käristi, mis oli valmistatud Hephaistose sepikojas. Selle kõrvulõikav tärin ehmatas linnud pesadelt paanikas lendu ja Herakles sai nii suure osa neist maha lasta, et ülejäänud minema lendasid – nende surmava nuhtlusega kohtume me hiljem korra veel.

      7. KREETA SÕNN

      „Kreeta sõnn?” kordas Herakles.

      „Jah,” ütles Eurystheus hapult. „Kas ma pean sulle kõike kaks korda ütlema? Kreeta sõnn. Pull. Härg. Isane veis. Kreetal. Saarel. Too ära.”

      Palju aastaid tagasi oli merest tormanud Kreeta rannale võimas valge sõnn. Sõnni oli saatnud jumal Poseidon vastuseks kuningas MINOSE palvetele, kes tahtis avaldada oma alamatele muljet mingi märgiga, et tema valitsemisel on jumalik heakskiit. Kavas oli olnud ohverdada sõnn Poseidonile, kui kuninga vennad on selle tõendiga leppinud, aga nii Minos kui tema naine PASIPHAE olid looma ilust nii lummatud, et neil polnud südant teda tappa. Pasiphae läks lausa niikaugele, et heitis temaga paari. Ta tõi ilmale poja, pool-inimese, pool-sõnni, kes sai tuntuks MINOTAUROSE nime all ning elas kavalas labürindis, mille oli ekstra tema jaoks ehitanud Minose arhitekt, leidur ja konstruktor, suur DAIDALOS.

      Sõnn aga, metsik, taltsutamatu ja hirmus, tormas mööda Kreetat ringi. Teenena Minosele saatiski Eurystheus kohale Heraklese, et see sõnnist jagu saaks ja ta Tirynsi tooks – elusalt.

      Heraklesel, kelle tegutsemismeetodid olid, nagu me varsti näeme, sootuks teistsugused kui tema nooremal nõol Theseusel, ei olnud muud nõksu kui usk oma jõusse ja ammendamatusse visadusse. Ta leidis sõnni, hakkas selle peale karjuma, ajas ta vihale ja seadis ennast talle ette. Kui sõnn ründas, haaras ta lihtsalt selle sarvedest46 ja väänas. Sõnn hakkas kogu jõuga vastu. Tasapisi surus Herakles looma pikali ja veerles temaga maas, üsna samamoodi, kui ta oli teinud ka Nemea lõviga ja Erymanthose metskuldiga. Ta ei lasknud hetkekski sarvedest lahti ja möirgas sõnnile kõrva, andis talle kõrvakiile, tagus rusikaga, näpistas, väänas ja kolkis ning hammustas. Viimaks jäi läbiklopitud ja kurnatud loom tema alla tolmu sisse lebama ja alistus talle. Herakles ronis talle selga ning ratsutas sõnniga üle lainete, millest see oli sündinud, tagasi kaugele Peloponnesosele. Ta viis sõnni paleesse Eurystheusele, kes otsis jälle varju oma savikannust.

      „Hea küll, pagan sind võtku, vii see juba minema, eks?”

      „Oled sa kindel, et ei taha teda kõrva tagant kudistada?”

      „Vii see neetud elukas minema!”

      Kui Eurystheus oleks kannust hüüdnud: „Ohverda ta jumalatele!”, oleks kogu ajalugu võib-olla teisiti läinud. Nüüd aga laskis Herakles sõnni kuulekalt lahti. Peremehest vabanenud loom loopis jalgu õhku, kappas palju miile ja seadis end lõpuks sisse kaugel Mandri-Kreeka idaosas, Maratoni tasandikul, kus piinas ja kimbutas kohalikke elanikke, kuni üks teine suur kangelane, nagu me peagi näeme, viimaks talle vastu astus ja tema erakordsele elule lõpu tegi.

      8. DIOMEDESE MÄRAD (KOOS LOOGA ALKESTISEST JA ADMETOSEST)

      „Nii et said sõnniga hakkama,” tähendas Eurystheus habet siludes. „Väga nutikas, muidugi-muidugi. Aga üksainus sõnn pole ju mingi proovikivi.”

      Herakles ei öelnud midagi. Ta seisis ja ootas juhtnööre.

      „Nii. Ma tahan, et sa tooksid mulle DIOMEDESE neli mära.”

      „Diomedese?”

      „Kas sa ei tea mitte midagi? Diomedes on Traakia kuningas. Märad on emased hobused. Hobused on laka ja kapjadega neljajalgsed. Diomedesel on neli mära. Neli on number kolme ja viie vahel. Nüüd mine – ja ära ilma märadeta tagasi tule, on selge?”

      Teel põhja poole, Traakiasse, hüppas Herakles läbi Pheraist, et külastada oma sõpru, Pherai kuningas ADMETOST ja tema kaasat kuninganna ALKESTIST, paari, kelle lugu on jutustamist väärt.

      Palju aastaid varem oli Zeus olnud sunnitud tapma Apolloni poja Asklepiose, meditsiini ja ravikunsti asjatundja.47 Ares ja Hades olid kurtnud Asklepiose kombe üle surelikke pärast surma jälle ellu äratada, mis muutis sõjapidamise ja surma narruseks. Zeus võttis nende argumente kuulda ja tappis Asklepiose välgunoolega. Raevuhoos Apollon tormas Hephaistose sepikotta ja võttis ette kolm KÜKLOOPI, kelle ülesandeks oli Zeusile välgunooli toota. Jumalate kuningat ennast Apollon Asklepiose tapmise eest karistada ei saanud, kuid kükloope – Argest, Steropest ja Brontest – sai ta karistada. Ta tappis kõik kolm nooltega. Sellist vastuhakku ei võinud sallida ning Zeus pagendas Apolloni Olümposelt ja määras ta ühe sureliku juurde orjatööle. Zeusi väljavalitud surelik oli Tessaalia kuningas Admetos, kes oli kuulus külalislahkuse poolest (see oli alati kindel tee Zeusi südamesse), tema juurde saadetigi Apollon üheks aastaks ja üheks päevaks karjuseks.

      Selgus, et karistus oli Apolloni jaoks kõige muud kui koormav. Algusest peale said nad Admetosega imepäraselt läbi. Admetos, kes oli äsja trooni pärinud ja polnud veel abielus, oli võluv, külalislahke, heasüdamlik ja kehalt kütkestav. Kaugel sellest, et noor kuningas oleks olnud Apolloni isand, temast sai hoopis Apolloni armuke. Apollonile meeldis karjusetöö väga ja ta kandis hoolt, et kõik Admetose lehmad tooksid ilmale kaksikud, suurendades sellega tohutult kuningliku karja väärtust. Noil aegadel oli kari – nii on see suures osas maailmast ka tänapäeval – oluline rikkuse ja staatuse näitaja. Admetose jõukus kasvas ja Apolloni teenistusaeg möödus linnutiivul. Nad jäid sõpradeks ja jumal aitas isegi oma lemmikul võita Alkestise südame, kes oli üks Iolkose kuninga PELIASE48 üheksast tütrest. Alkestis oli nii kaunis, et printsid ja ülikud kõikjalt Kreekast nõudlesid tema kätt. Tema isa otsustas, et annab ta naiseks esimesele kosilasele, kes näitab, et suudab metskuldi ja lõvi kaariku ette rakendada. Seni oli kahe nii kokkusobimatu looma ühterakendamine kõigile proovijatele võimatuks osutunud, kuid Admetosel see Apolloni abiga õnnestus. Ta sõitis kaarikuga Peliase ette ja saigi endale pruudi.

      Jumal tuli oma sõbrale jälle appi, kui Admetos ei kummardanud Alkestise võlumise ja endalevõitmise elevuses enam piisavalt usinalt Artemist, kes oli tegelike ja kujuteldavate solvangute suhtes võibolla tundlikum kui ükski teine olümplane. Ta karistas Admetost unarussejätmise eest sellega, et saatis pruudikambrisse maod, mis tõmbas noorpaari esimesele koosveedetud ööle üsnagi otsustavalt pidurit. Apollon aga aitas Admetost ja juhendas, milliste palvete ja ohverdustega oleks kõige parem tema ägedaloomulist õde lepitada. Maod kadusid ja mesinädalad jätkusid. Pruudikambri ekstaasist sai täiuslik abieluõndsus ning Admetose ja Alkestise abielu oli üks õnnelikumaid terves Kreekas.

      Admetos meeldis Apollonile nii väga, et jumal ei kannatanud mõtet oma armastatud sõbra surmast. Selle asemel et paluda Zeusil oma lemmikule surematus kinkida, nagu olid Selene ja Eos oma surelike armastajatega teinud49, lähenes Apollon probleemile teisiti. Ta kutsus MOIRAD – kolm saatusejumalannat, KLOTHO, LACHESISE ja ATROPOSE – üles Olümposele ja jootis nad väga purju.

      „Kulla moirad,” lausus ta pisut tuikudes ja sõnu pudistades, et jätta mulje, nagu oleks tema sama joobnud, „ma armastan teid.”

      „Kurat, mina armastan sind ka!” hüüatas Atropos.

      „Sa oled… hõk… parim,” luksatas Klotho.

      „Ma olen seda alati öelnud!” lisas Lachesis, neelatas ja pühkis silmanurgast pisara.

      „Ma olen valmis ette võtma igaühe, kes ütleb midagi muud, ja ta teise ilma saatma!”

      „Pagana õige!”

      „Nad СКАЧАТЬ