Kreeka kangelased. Stephen Fry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Hera oma armsaimal toonil. „Kõigi ees. Ja ma tean, et sa hoolitsed, et sellele poisile kunagi mitte vähimatki halba ei sünniks. Sest sinu sõna on seadus ja võimas Kosmos tõstaks häält ja Olümpos mõraneks ja jumalad langeksid, kui sa peaksid olema nii rumal, et omaenda sõna vastu minna.”

      „Ma… ma…”

      „Sinu suu on lahti, kallis, ja süljerida venib su habemest otse sülle. See pole sugugi kena vaatepilt. Kas soovid, et Ganymedes otsib sulle salvräti?”

      Zeus oli meisterlikult üle mängitud. Hera teadis, ja ka Zeus ise teadis, et ta on sunnitud oma vannet pidama ja laskma sellel Perseuse täiesti ootamatult välja ilmunud järeltulijal, sellel Eurystheusel, Argolidi – Mükeene, Korintose, Arkaadia ja Argose ühendatud maade – valitsejaks saada. Kõik plaanid, mis Zeus oli enda ja Alkmene poja jaoks sepitsenud, ähvardasid nüüd tühja minna. Õnnetu poiss sünnib surnuna ja Hera on võitnud. Ükski abikaasaga sõjajalal olev mees ega naine ei lase kunagi teisel peale jääda, kui vähegi võimalik, kuid Zeusil ei tulnud pähe midagi, mida ta võiks nüüd ette võtta. Ta istus oma troonil ja haudus süngeid mõtteid.

      Zeusi ja ka ajaloo õnneks oli Alkmene kommetelt sama kena kui välimuselt. Head inimesed tõmbavad ligi ustavaid, armastavaid sõpru ja keegi pole olnud ustavam ega armastavam kui kaks naist, kes Alkmenet teenisid, GALANTHIS ja HISTORIS. Seitse päeva ja seitse ööd olid nad vaadanud, kuidas nende vaene sõbranna ja emand tema sees kasvava koorma tõttu valust viskleb. Viimaks mõtles Historis, kes oli Tiresiase tütar ja ülimalt arukas, välja plaani.

      Magamiskambri ukse taga istus Eileithyia kangelt nagu kivikuju, jalad kõvasti kokku surutud, ja mõistatas, kui kaua veel läheb, enne kui ta võib kindlalt eeldada, et laps Alkmene kõhus on surnud ning tema saab püsti tõusta ja lasta verel jälle reites ringi käima hakata.

      Korraga kostsid kambrist karjed. Kas need võisidki olla uudised, mida ta ootas? Alkmene toa uks paisati lahti ja välja sööstis Galanthis, kes plaksutas käsi ja hüüdis, kuid mitte ahastusest, vaid rõõmust.

      „Levitage uudist, levitage uudist!” hõiskas ta. „Meie emand on sünnitanud! Oh rõõmus, rõõmus päev!”

      Rabatud Eileithya kargas püsti. „See on võimatu!” hüüdis ta. „Näita!”

      Liiga hilja taipas ta, et ta oli meelitatud püsti tõusma ja jalgu liigutama. Avatud uksest nägi ta, kuidas Alkmene, keda Historis abistas, jalad laiali ajas ja surus. Kõigepealt üks, siis ka teine laps tulid ilmale ning täitsid õhu tugeva ja terve kisaga. Eileithyia mässis rõivad tihedalt keha ümber ja põgenes sündmuskohalt. Ta teadis hästi, kui kohutav on Hera raev, kui ta juhtunust kuuleb.

      Hera oli tõesti maruvihane, kui sai teada, mis oli juhtunud. Raevuka käeviipega muutis ta häbematu, salaplaane sepitseva Galanthise nirgiks.22

      Ta polnud kunagi tundnud end nii petetu ja alandatuna. Ta vandus, et on sellest hetkest peale igaveseks ajaks Alkmene ja Zeusi poja vaenlane.

      Kuid milline kaksikutest oli Zeusi ja milline Amphitryoni oma? Mõlemad lapsed olid kenad, energilised, tugevad ja – nagu võibki arvata, kuna nende sünd oli kaheksa päeva üle aja läinud – kopsakad. Narruseni armastavad vanemad panid esimesena üsast väljunud kaksikule nimeks Alkides, tema vanaisa Alkaiose, Perseuse poja auks, teist aga hakkasid nad kutsuma IPHIKLESEKS.23 Nad ei teinud vahet, kumb oli sureliku poeg ja kumb jumala poeg.

      Kuid nad pidid õige pea teada saama, kumb on Zeusi poeg.

      ELUSAD MAOD

      Villa, mille kuningas Kreon oli Amphitryoni ja Alkmene Teebas viibimise ajaks nende käsutusse andnud, seisis vaikselt kuuvalguses. Ainult kõige tähelepanelikum tunnimees, kelle meeled on ülimalt teravaks häälestatud, oleks märganud, kuidas maja lähedal vajus kõrge rohi lahku ja üle muru roomasid loogeldes terrassi poole kaks türkiisikarva madu.

      Hera ei tahtnud kaotada hetkegi aega, vaid vallandas kohe kättemaksu jultunud surelikule titale, kes oli söandanud sooritada kuriteo ja lasknud endal sündida. Tundmata muret selle pärast, kumb kaksikutest oli sündinud tema abikaasa kõrvalehüppest, saatis Hera kaks mürgimadu, et tappa nad mõlemad.

      Üks murelik nirk vaatas abitult, kuidas maod vonklesid üle terrassi toa poole, kus äsjasündinud lapsed magasid. Galanthis sai ainult loota ja palvetada.

      Järgmisel hommikul vara ärkasid Amphitryon ja Alkmene Historise hüsteeriliste kriisete peale.

      „Oh, tulge, tulge!” kutsus ta ja tõmbas neil lina pealt.

      Ärevil paar järgnes kiljuvale neiule kaksikute tuppa, kus neid võttis vastu erakordne vaatepilt. Kaks lapsukest lamasid hällis. Ühe nägu oli hirmust kõver ja karjumisest lilla.

      Teine lamas selili ja põtkis jalgadega õhku. Tema mõlemas lohukestega pihus oli kägistatud rästik. Ta vaatas oma vanematele vastu ja vehkis surnud madudega, nagu oleksid need mänguasjad, kudrutades ise heameelest.24

      „Noh,” ütles Amphitryon ja laskis pilgul ühelt lapselt teisele käia. „Nüüd võib vist kindlalt öelda, kumb on Zeusi poeg.”

      „Alkides.”

      „Täpselt.”

      „See on Hera töö,” lausus Alkmene, võttis Iphiklese sülle ja vaigistas tema hirmunud nuuksumise. „Tema saatis need maod. Ta ei peatu millegi ees, et minu poisse hävitada!”

      „See pole Iphiklese suhtes aus!” marutses Amphitryon ja kudistas oma pärispoega lõua alt. „Me peame uuesti Tiresiase juurde nõu küsima minema.”

      Samal õhtul läksidki nad selgeltnägijalt nõu saama. Kuni nad ära olid, lipsas jumal Hermes vaikselt lastetuppa, võttis hällist Alkidese, lendas temaga üles Olümposele ja andis ta juba ootava Athena kätte.

      Kaks jumalat hiilisid magava Hera juurde. Athena asetas väikese Alkidese õrnalt tema rinnale. Otsekohe hakkas laps aplalt imema. Kuid ta kulistas Hera tissist sellise innuga, et Hera ärkas valukarjatusega. Ta vaatas oma rinnale, tõmbas Alkidese oma nibu küljest ja heitis ta vastikusega eemale. Tema rinnast pritsis suure kaarena piima öötaevasse ja täpitas selle tähtedega. Tähtedega, mida sellest hetkest peale kutsutakse Linnuteeks.25

      Hermes oli lapse osavalt kinni püüdnud, kui Hera ta eemale viskas, ning nüüd kiirustas ta tagasi Teebasse, et Alkides tagasi hälli panna, enne kui keegi tema puudumist märkab.

      Kogu see lörriläinud afäär oli olnud Zeusi mõte. Ta tahtis, et tema poeg Alkides saaks Hera piima, mis teeks ta surematuks. Zeusi lemmikpoeg ja -tütar, Hermes ja Athena, tegid kõik, mis suutsid, kuid Alkides oli saanud imeda ainult pisut rohkem kui suutäie, uuesti sama trikki proovida ei tahtnud aga keegi neist.26

      Samal ajal kuulasid Alkmene ja Amphitryon Tiresiase templis selgeltnägija soovitusi.

      „Ma olen näinud, et Alkides saadab korda imeväärseid tegusid,” ütles Tiresias parajasti. „Tapab hirmsaid koletisi. Kukutab türanne ja paneb aluse suurtele dünastiatele. Ta saavutab sellise kuulsuse, mida pole näinud ükski surelik! Jumalad aitavad teda, kuid Hera kimbutab ja kiusab teda halastamatult.”

      „Kas me saame midagi teha, et Herat lepitada?” küsis Alkmene.

      Tiresias СКАЧАТЬ